Alicante

Ilusas linnas elamine võib tõesti paljut muuta.

DAMIANO CERRONE

Lennuki pardale minekuni on nelikümmend minutit ja järjekorras on juba umbes viisteist inimest, kuigi nii esimesed kui ka viimased premeeritakse niikuinii ette teada istekohaga. Rüüpan üüratult kallist kehva värsket apelsinimahla, selle seljavalu põhjustava järjekorraga liitub aga veelgi enam inimesi. Plaanin oma esimest artiklit sarjast „Seda sõin ma seal“ („I ate it here“), mis on mõeldud austusavaldusena koomiksikangelase Spider Jerusalemi veergudele „Seda vihkasin ma seal“ („I hated it there“). Kuid minu lood ei ole linnast ja poliitikast vaid linnast ja toidust.

Ma ei oska Costa Blanca piirkonnast midagi oodata, ka ei tunne ma oma võõrustajaid, sest nad pole mu sõbrad, isegi mitte Facebookis. Ja lõpuks on see teadmatus võluv.

Almundena ja Leticia võtavad mind vastu laia naeratuse ja soojade koduste kallistustega. Teel terminalist parklasse vahetan nendega rohkem sõnu, kui seda juhtus seitsme päeva jooksul Skandinaavias, nii saavad omavahel suhelda vaid itaallased ja hispaanlased.

Me sõidame piirkonna pealinna Alicante linnasüdame kitsastel tänavatel, kus päike murrab mõõgaterana tänavafrondi aukudest läbi jalakäijate tänavale ja heidab asfaldile tähe kujulisi varje, mida omakorda lõiguvad teemandi kujulisteks tükkideks palmilehvikud. Kahekorruselised hooned vahelduvad kuue- ja enamakorruseliste modernsete majadega, kuid see kõik mõjub terviklikult, sobib linnamaastikku, mitte ei lõhu seda. Kõikjal on sagimist ja tegevust: juuakse õlut, suitsetatakse, vesteldakse, jalutatakse, seistakse lihtsalt poenurgal ja seda kõike rahulikult, liigse kiirustamiseta. Alicante teevad elavaks kõrvuti seisvad poed ning tänavad, kuhu mahuvad koos liiklema jalakäijad ja autod. Neid eraldavad vaid madalad postid, mis ei moodusta visuaalset barjääri. Kõik hooned meelitavad puude varjus ühest majast teise jalutama. Siin pole vaja Jan Gehli käsiraamatut „Linnad inimestele“, et jalakäijate olukorda parandada, et jalgrattale või trammile ruumi teha. See ilu ja ideaalne nüüdisaegne linn on tekkinud aegade ladestumise käigus, mitte uueks Kopenhaageniks pürgimise tõttu. Siin pole tõepoolest mitte midagi vaja paremaks teha. Linna ei pea probleemina vaatlema ja defineerima, selle sotsiaalsed normid ja igapäevaelu vormub iseenesest harmooniliseks koosluseks, kuhu mahuvad hooned, tänavad, inimesed ja maastik. Ma näen peatänaval vanaisasid lastelastega koolist koju jalutamas ja mitte sellepärast, et see on kõige lühem tee, vaid sellepärast, et see on jalutamiseks kena koht. Siin hõljub õhus midagi, mida ei saa ratsionaalselt ja akadeemiliselt mõõta, nimelt Christopher Alexanderi nimetamatu kvaliteet. Alicante linna tuiksoone kahtsadat meetrit lineaarset ruumi vaadates tunnen, kui piiratud on minu analüüsid, kaardid ja simulatsioonid linnade kohta. Ei, need ei ole ebatäpsed, need on täpsed, aga nende statistiline ülesehitus ei hõlma siinset komplekssuse ilu ega anna edasi sellele tähendust. Ma koostan oma analüüse, kuna need on otstarbekad, neid tellitakse, neil on turgu. Jaanuarikuise Alicante 18 kraadises soojuses olen hakanud aga kahtlema, kas ma ikka tahan niiviisi linnamaastiku sotsiaalseid tähendusi uurida ja koostoimet kirjeldada.

Nõud kolksatavad lauale, ettekandja jookseb tapas’ega, justkui põletaks kuum liiv ta jalataldu. Juust, kala ja sink toovad Costa Blanca regiooni maastiku kokku ühele taldrikule. Laagerdunud juust on osa ümberringi kõrguvatest kaljustest mägedest, kus maastikku hooldavad kitsed. See on kreemjas ja teraline üheaegselt. Kui lasen maitsel enda üle võimust võtta, siis tunnen rohu värskust, mis vastandub maiste ja teraviljaste Põhjamaa tööstuslikult toodetud juustu maitsele. Kohalikelt küngastelt pärit vinnutatud toorsingi paksud käsitsi lõigatud viilud avaldavad juba esimese suutäiega oma magususe ning marmorjas liha sulab suus. Ning lõpetuseks marineeritud anšoovised, mis on endasse imenud meresoola maitse, seepärast maitseb see kala piirkonniti isemoodi. Tuleb vaid panna puhastatud kala kaussi koos sidrunimahla, õli, küüslaugu ja peterselliga ning viie tunni pärast on suus sulav suutäis valmis …

Mul on tunne, et ma olen seda kohta tundnud terve elu. Ma soovin, et saaksin oma võõrustajate kombel selle linna keraamiliste plaatidega sillutatud tänavatel iga päev jalutada või lonkida laisal õhtul koos armsamaga ringi pärast liiga paljusid Margaritasid.

Mida me linnas tegelikult uurime, mida linnast teada tahame? Kas linn on üldse entiteet, mida akadeemiliselt lahata saab? Keegi ei oska tegelikult linna defineerida, oskame vaid sõnastada konstrueeritud ja lihtsustatud abstraktsiooni. Me püüame linna määratleda, et seda oma tööriistadega mõõta. Ja see õnnestub, sest oleme ilusa kõikehõlmava süsteemi lihtsustanud, kasutades neidsamu definitsioone ja mudeleid, mida mõistavad vaid meie mõõtmisvahendid. Ma olen jõudmas veendumusele, et linnu pole võimalik uurida, vaid ainult tunnetada ja kogeda, ehk ka subjektiivselt esitleda, välja tuua need elemendid, mis on inimese tajule ja linnamaastiku mõistmiseks olulised.

Ja siin ma siis olen, oma reisi viimasel õhtul Alicantes, omaette mõtisklemas selle üle, milleks me üldse elame, sest tunnen praegu ainult puhast, kompromissitut rõõmu ja elujanu. Pärast kõiki neid tunde, mis ma olen oma elust kulutanud, et leida rõõmu kõiges, mida teen, oleksin pidanud ehk lihtsalt otsima just sellist kohta. Ilusas linnas elamine võib tõesti paljut muuta. Ma püüan selle positiivse energia endasse talletada päevadeks, mil olen taas lennukis ja reisin liiga kiiresti selleks, et tunnetada muutusi maastikus ja kultuuris.

Tõlkinud Merle Karro-Kalberg

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar