Aga meie teeme

Austria Vorarlbergi piirkonda käsitöö ja tänapäevase eneseväljenduse kohtumispaigana turustada on tark strateegia. Alpides alal hoitud poeetiline käeline pärimus tekitab järeletegemissoovi.

KARIN PAULUS

Rändnäitus Austria Vorarlbergi piirkonna arhitektuurist „Teeme valmis: ehitus ja keskkond Vorarlbergis“. Kuraator Wolfgang Fiel. Kuni 14. I 2018 arhitektuurimuuseumis.

Nüüdsama arhitektuurimuuseumis avatud rändnäitus „Teeme valmis: ehitus ja keskkond Vorarlbergis“ tutvustab puiduhuviliste viimaste aastate ühe lemmikpiirikonna – Austria serva jääva mägise Vorarlbergi – ehituskunsti ja disaini. Kuraator Wolfgang Fiel avab edumeelsete tellijate, noorte uljaspeadest arhitektide ning mõnes mõttes tänu kolklikule eraldatusele säilinud suurepäraste käsitööoskuste kohtumisest sündinud sümbioosi. Näituse keskmes pole siiski mitte ajalooline pärand (millel seas on ka märkimisväärseid mitmesaja aasta vanuseid puitrajatisi), vaid praeguse ehituskunsti viljad ja suundumused.

Fiel on õppinud nii Viini tehnikaülikoolis kui ka Londonis Bartletti arhitektuurikoolis Peter Cooki juures. See kombinatsioon on ilmselt hõlbustanud tal leida vaatepunkt, mis pakub huvi ka rahvusvahelisele publikule: „Siinse arhitektuuri erilisus seisneb tugevas kontekstitajus, ankurdumises kohalikku pärandisse ning vastab küsimusele, kui palju võib globaliseerumist lepitada kohalike traditsioonidega, ilma et see muutuks tõsiseks traditsionalismi paroodiaks.“ Kuraator, kes on ühtlasi arhitekt ja kunstnik, on püüdnud kujunduses välja tuua nutikat, dekoratiivset pragmaatilisust, mis iseloomustab ka eksponeeritud töid. Eksponaatide transpordikastid on ühtaegu postamendid ning väljapanek on riputatud riidepuudega puidust sõrestiku sisse, olles ühtviisi efektne nii uhkes kui ka täiesti suvalises näitusepaigas.

Markeeritud on n-ö Vorarlbergi kooli märgilisemad ehitised 1950. aastate lõpust kuni tänapäevani, aga ka kohaliku esemekultuuri edendamiseks algatatud võistluse „Craft + Form“ tööde paremik, mis on sündinud piirkonna ettevõtjate koostöös mõne Austria või välismaise disaineriga. Rafineeritud mööbliesemete ning äärmiselt kõrget töökultuuri demonstreerivate tarbeesemete popurriis hakkab kohe silma meie Lutheri vabriku kübarakarpe ja kohvreid meenutav kasevineerist imekena „Paksuke“, mille autor on meilegi tuttav soomlane Harri Koskinen, tootja Schmidinger Möbelbau. Ilusad, aga ka veidi naljakad on vildist titekiiged, mis meenutavad sooje aluspükse või mähkmeid (disainer Andrea Mohr, tootja Mohr Polster). Pika liu saab kindlasti saarepuust jalaste ja nahkse istmega kelguga (valmistaja Anton Bereuteri tisleritöökoda), mille arhitektist autori Ralph Brogeri käekiri ausate materjalidega tegeledes on meie ametikaaslaste töödega võrreldes atsakam. Pehmed ja mitte ehk ülearu pragmaatilised on kerajad viltanumad, mille on loonud Marianna Moosbrugger oma vilditöökojas. „Mida sellistes küll hoida?“ arutavad külastajad elavalt.

Vorarlbergi ehituskunstki demonstreerib tõelist meisterlikkust, mida ka meie puiduettevõtjad, insenerid ja arhitektid on pea iga aasta kaemas käinud. „Vorarlberg eristub silmapaistva käsitööoskuse poolest. See mägine piirkond on olnud suhteliselt vaene ja ümbritsevast ära lõigatud. Selle tulemusel on seal säilinud puukäsitöö traditsioon ja kõrgetasemelised oskused,“ selgitab metsa- ja puidutööstuse liidu tegevdirektor Henrik Välja, miks see Austria kant puidusõpru tõmbab. „Puusepaamet on kõrgelt hinnas ja austusväärne, ehitamisel ollakse uhked, et kasutatakse just oma kodupiirkonna materjale, meistreid ja seadmeid. Uued puitehitised paistavad silma detailitundlikkusega. Näiteks oksavaba nulu kasutamine siseviimistluses, kõikide sõlmede äärmiselt filigraanne viimistlus (puuduvad liistud, ebatasased vahed jne), traditsiooniliste meetodite nüüdisaega toomine (näiteks ei lakita ega õlitata põrandalaudasid, vaid lastakse tekkida loomulikul kaitsekihil: lauad pannakse küliti, pehme kevadpuit kulub ära ja kõva sügispuit kõnnitakse n-ö kinni, kõva kattekiht pestakse tavalise seebiga, mis tekitab mustusthülgava kihi). Vorarlbergi piirkonnas ei ole mujal levivad moodsad tehnoloogiad leidnud samaväärset kasutust. Näiteks ristkihtpuitpaneeli (CLT ehk cross-laminated timber) eelis peitub just masintöödeldavuses, millest saab kõrgetasemeliste puuseppade puudusel siiski toota kõrge kvaliteediga puitmaja ning on see­pärast asjakohane Eestis, Saksamaal ja ka muidu kalli tööjõuga Skandinaavias.“

Vorarlbergi mudel ei ole meie oludesse kopeeritav, ent ehituskvaliteet, ametioskuste edasiandmine, materjali parem tundmine ja ka esteetilisus võiks ometi mõjuda inspireerivalt. Näiteks on Kalle Komissarov püüdnud hiljuti valminud Ranna villa puhul tõlkida viilkatuse ja püstlaudisega ehitud pikliku Haus am Moori (Bernardo Bader Architekten) Timbeco Woodhouse’i tehases toodetud elementkonstruktsiooniks ning asendada kallid unikaalsed lagesidki katva laua odavamate vineerplaatidega.

Näitusel on esil ka mitu tehnoloogiliselt eesrindlikku teost, nagu Baumschlager Eberle (kelle 2008. aastal toimunud Admiraliteedi basseini arhitektuurivõistluse kahe hoone võidutööst teatavasti loobuti) büroohoone „2226“ (2013) Lustenaus on neutraalsete uste-akendega efektne modernistlikus vaimus kast, mille nimetus viitab sealsele sisetemperatuurile, mis on aasta ringi 22 ja 26 kraadi vahel ning see on võimalik tänu 76 sentimeetri paksusele tellisseinale, mis aitab soojust salvestada ja seega ei ole eraldi tuulutus- ja küttesüsteeme tarvis. Või ka väike, ent läbitöötatud ja tundlik Roger Boltshauseri ja Martin Rauchi projekteeritud ökomaja (2008).

Veenvate teostena jäävad meelde ka mäenõlval paiknev kuupi meenutav Oskar Leo Kaufmanni ja Albert Rüfi maja. Arhitektibüroo Dietrich Untertrifaller Architekten Angelika Kauffmanni muuseum Schwarzenbergis on taas uskumatult tundeküllane ja on imetlusväärne, kuidas on iidvanasse puit­ehitisse suudetud oskuslikult pakkida põneva maalikunstniku loomingule mugav keskkond.

Vorarlbergi käsitöö ja tänapäevase eneseväljenduse kohtumispaigana turustada on olnud tark strateegia. Alpides alal hoitud käeline pärimus on poeetiline, paelub ja tekitab järeletegemissoovi.

Haus am Moor (Bernardo Bader Architekten).

Adolf Bereuter

Arhitektibüroo Dietrich Untertrifaller Architekten Angelika Kauffmanni muuseum Schwarzenbergis on uskumatult tundeküllane ja on imetlusväärne, kuidas on suudetud iidvanasse puitehitisse oskuslikult pakkida põneva maalikunstniku loomingule mugav keskkond.

Bruno Klompfar

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht