25D-arhitektuur: aegruum pluss kohanemine

Veronika Valk

Austraalia arhitektuuribüroo Multiplicity ühendab kahe talendi – sisearhitekt Sioux Clarki ja arhitekt Tim O’Sullivani loomingut. Koos on nad võitnud hulgaliselt auhindu, nende seas 2005. aastal IDEA ja RAIA preemia avalike hoonete ja elamute ümber- ning juurdeehituse kategoorias, samuti võitsid nad 2000. aastal Victoria muuseumi „Tulevikumaja” võistlusel peapreemia koostöös AlsoCAN arhitektidega. Nende loomingu märksõnad on olemasolevate hoonete uuskasutus, kasutajakesksus ning erinevate oskuste kaasamine. Vestlesin Multiplicity büroo arhitektide Sioux Carki ja Tim O’Sullivaniga juuni algul pärast kunstiakadeemia arhitektuuriteaduskonna külalislektorite sarja raames toimunud loengut ühes õdusas ja päikselises vanalinna siseõues.

Aja element on teie loomingus üsna mõjukas, mainisite oma loengus, et „arhitektuur võtab aega”.

Sioux Clark: Hindame väga seda, kui meil on aega arhitektuurse lahenduse üle mõelda, isegi kui projekt tuleb väga kiiresti valmis joonistada. Mõtlemiseks võetud aeg on meie jaoks väga väärtuslik.

Tim O’Sullivan: Töötame nii, et kui saame lähteülesande kätte, siis joonistame üksteise järel üles mitmeid skemaatilisi lahendusi. Seejärel käime nad kõik mitu korda läbi, analüüsime ja mõtleme, millisega edasi töötada. Vahel tekib varieeruvatest lahendustest justkui sulam, kuid siis algab põhitöö ehk kõikide detailide täpsustamine ja lihvimine, kuni kõik töötab perfektselt. See vajab aega.

S. C.: Meie looming on siiani üsna tellijapõhine, enamjaolt keskendunud elamutele, kus tuleb leida lahendusi väga personaalsetele probleemidele. Äriprojektide puhul ei lähtu tellija ilmtingimata sedavõrd isiklikest soovidest. Esile tulevad teistsugused mured, olgu nad siis kütte, jahutuse vm tehnoloogiaga seotud. Nii ehk naa, me võtame alati vajaliku aja, et leida vastus lähteülesandes püstitatud küsimusele. Elamute puhul muutub tööprotsess seetõttu sageli pigem tellija- ehk kasutajakeskseks, meie, arhitektid, pole enam selle protsessi keskmes.

Näiteks vanasse Glenlyoni kirikusse ehitatud elamu ehitamisel (mis ausalt öeldes oli üks väga pikaleveninud ja vaevaline protsess) rääkisime kõigi, nii kiriku kui ehitusega seotud inimestega. Me püüame alati pöörata võimalikult palju tähelepanu just ehitajatele, nendega vestelda, kuni nad mõistavad, mida soovime saavutada. Küsime, mida nad detailidest arvavad ja kas neil on lahenduste osas soovitusi.

Seega te mitte ainult ei võta küllaldaselt aega jooniste jaoks, vaid osalete ka ehitusprotsessis sajaprotsendiliselt?

T. O’S.: Ehitusplatsil veedetav aeg on sageli projekteerimise etapis stuudios veedetud ajaga võrreldes kordades pikem. Eriti siis, kui ilmnevad probleemid, näiteks ei saada kätte mõnd meie poolt ette nähtud ehitusmaterjali või on tegu ebastandardsete lahendustega, mis muudab ehitaja murelikuks jne.

Kui oluline see on, et arhitekt on kohal tellija jaoks siinsamas, füüsiliselt ehitusplatsil? Kuidas on lood objektidega, mis asuvad kaugemal ja mille juures pole võimalik pidevalt kohal viibida?

T. O’S.: Meil on hetkel pooleli üks projekt, mis on nelja autosõidu tunni kaugusel, ja teine Perthis, mis on nelja lennutunni kaugusel meie stuudiost. Sellistel juhtudel määrame konkreetse päeva nädalas, mille veedame objektil. Teeme seda seni, kuni tunneme, et oleme saavutanud suhtluses tellija ja ehitajaga teatud taseme, arusaamise, misjärel võime tagasi tõmbuda ja lahendada edasisi küsimusi telefoni vms vahendusel. Aga jah, selline pidev kohalolek on vahel päris ränk. Näiteks seesama kiriku projekt peaaegu hävitas meie büroo – meeletult palju aega kulus kohapeal käimisele.

S. C.: Väikeste eelarvete puhul on ju ka see häda, et ehitajaks palgatakse vähempakkuja, kes muudkui lubab, kuid kel tegelikult pole aimugi, kuidas antud eelarve piires mõni keerukam lahendus teostada. Siis oleme praktiliselt lapsehoidja rollis. Kui on õnne töötada koos tõeliselt heade ehitajatega, siis nad saavad harilikult üsna kiirelt aru, mida soovime ja millisena lahendust näeme. Sel juhul pole muretsemiseks nii väga põhjust. Heal ehitajal on suurepärane ruumitaju ja soov kõik detailid täiuslikult teostada.

T. O’S.: Kui nii tellija kui ehitaja on tasemel, siis pole vaja palju ehitusel käia ja objekti valvata. Probleemid tekivad juhul, kui tellija ei tea, mida ta tahab – me nimetame neid „närvilisteks tellijateks”. Ja siis, kui ehitaja on justkui valel ehitusplatsil, st on harjunud teiste hoonetüpoloogiate, oluliselt suuremate või väiksemamahuliste objektidega, mistõttu ta tunneb end kuidagi kohatult.

S. C.: Uued kommunikatsioonivahendid aitavad palju. Igal ehitustöölisel on täna taskus telefon, millega pilti teha ja see arhitektile saata, nõu küsida. Sageli skitseerime telefonis otse nendelesamadele fotodele ja saadame need tagasi. Visuaalne suhtlemine aitab väga olulisel määral. Samas kaugemate ülemere-tellimuste puhul tuleb ühel meist küll ilmselt mõneks ajaks siiski kohale sõita.

Te mõtlete kõik lahendused detailideni läbi ja valite väga hoolikalt välja ehitus- ja viimistlusmaterjalid, seejärel kulutate samavõrra või veelgi enam aega ja energiat ehitusplatsil. Kas lähete oma projekteeritud hoonetesse tagasi ka peale oma töö lõppu, kui hooned on valmis? Kas teid huvitab, kuidas materjalid vastu peavad, kuidas ruume kasutatakse, kas teie lahendused töötavad?

T. O’S.: Tavaliselt pole otsest vajadust tagasi minna, kuivõrd tehniliselt kõik toimib …

Seda ma usun, kuid mu küsimus on suunatud pigem sellele, et hooned asuvad justkui oma elu elama peale ehitustööde lõppu. Kas mõtlete projekteerimise ja ehituse käigus, kui kaua teie majad vastu peavad pidama? 30 või 100 aastat? Mis on nende eluiga ja mis saab neist edaspidi?

S. C.: Suurusjärk on vist sada aastat. Kui pühendada piisavalt aega ja energiat toimivate lahenduste väljatöötamisele, siis on tõenäoline, et nad ehitatakse valmis teatud kvaliteediga, mis lubab neil ajas kauem vastu pidada. Kuid mitte ainult – hoone peab sattuma ka hea omaniku kätte. Mistahes arhitektuur vajab kasutajapoolset hoidmist, igapäevast hoolt.

T. O’S.: Arhitektuur vajab, et selles elatakse ja et sellest hoolitakse. Hooned vajavad endi sisse elu.

Teie projektides on palju taaskasutatud materjale. Nii nagu loengus rääkisite – te lausa kogute neid omale lattu ja hiljem leiate neile õige koha.

T. O’S.: Meie projektide eelarved on tihtilugu väiksed, nii et meil pole sageli võimalik kasutada materjale, mille sertifikaat lubab neil vastu pidada sada aastat.

S. C.: Ühes elamus kavandasime seina, mis koosnes üleni vanadest kapiustest. Kui üks kapiuks on kasutuses olnud juba 40 aastat ja on näha, kuidas ta on ajale vastu pidanud, siis pole põhjust arvata, et ta ei pea vastu veel järgnevadki 40, 60 või 100 aastat. Melbourne’is on aga nii, et inimesed kipuvad palju ühest kohast teise kolima ja elukohta vahetama. Seega lahenduse, mille töötad välja ühele inimesele, pärib järgmine omanik, kes soovib seda oma käe järgi kohendada ja see on sageli tegelik põhjus, miks üks või teine projekt ei pruugi säilida sada aastat.

Kui kohanemisvõimeline2 peab arhitektuur olema? Kiriku-projekti puhul mainisite, et olete loonud niisuguse lahenduse, mille puhul on hoonet võimalik ka kiriku funktsiooni jaoks taastada ilma suurema vaevata. Kas mõtlete „kohanemisraskuste” vältimisele juba projekteerimise käigus?

T. O’S.: Ikka. Suur osa meie loomingust on seotud mälestiste, kaitse all olevate või muidu ajalooliselt väärtuslike hoonetega. Projekteerime oma lahenduse nii, et meie poolt lisatud elemendid eristuvad selgelt ajaloolistest, et mitte tekitada vaatajas segadust, mis on vana ja mis on uus. Vana ja uus on eraldi „loetavad”. Uued ruumielemendid meenutavad pigem installatsioone, mida on hõlbus hiljem „kokku pakkida” ja mujale viia. Hooned peavad olema kohanemisvõimelised. Arhitektid ei saa ju ette näha, kuidas ühiskond tulevikus muutub – eriti ideedevoolu hetketempot vaadates. Hästikohaneva ruumi projekteerimine on ülikeeruline: ta peab olema mitmetpidi avatav, võimaldama erinevat kasutust, ruumiosade ümberpaigutamist … Kuid inimesed on ju laisad, st kui arhitekt projekteerib näiteks klapplaua, siis ei taheta seda ilmtingimata, loomuomaselt, kokku panna.

S. C.: Elumajas on küll garderoob, söögi-, elu-, magamis- ja vannitoad, kuid me ei kipu neid nii väga sildistama. Pigem mõtleme neist kui teatud atmosfääri või olemusega ruumidest.

T. O’S.: Meie stuudiogi on ühtlasi meie eluruum, kus liigutame asju ja mööblit vastavalt päevaajale ja vajadusele. Kohanemisvõimelist ruumi saab projekteerida, kuid on vaja, et lõppkasutaja tahab ruumi muutmises ise osaleda.

S. C.: Mida olulisem hoone, seda kohanemisvõimelisem peab ta olema. Paljud meie koolid on ehitatud nii, et nad on ühtlasi kohalikud keskused, etenduste ja kontsertide kohad.

T. O’S.: Kohanemisvõimelised majad on tihti ka lihtsalt ruumiliselt tohutult ilusad, sellised, kus inimene tahab olla. Mida rohkemaarvuliseks inimkond kasvab, seda vähem on keskkonnas igaühele ehitatud ruumi – tuleb mõelda oskuslikule ristkasutusele, kooselule.

S. C.: Valgus, õhk ja liikumine on meile väga olulised, see muudab ruumide kasutuse vaheldusrikkaks.

Kuidas ärgitada lõppkasutajat osalema ruumide muutmisel? Uute võimaluste otsimisel?

T. O’S.: Sellest tuleb teha mäng, see peab olema mõnus. Näiteks ühe hotelli puhul kavandasime akendele luugid, mida ei saa liigutada mitte nupulevajutusega, vaid tuleb üht hiiglaslikku ratast pöörata, et luugid avaneksid.

S. C.: Lükanduste abil oleme loonud mitmeid lahendusi, mille puhul kasutajad on tulnud hiljem tagasi positiivselt üllatununa, kui palju avastamisrõõmu ta ruumide kasutuse variatsioonidest on leidnud. Püüame kasutajat võimalikult suurel määral mõjutada, et ta ise füüsiliselt ruumiga heas mõttes „tegeleks”.

T. O’S.: Pöörame palju tähelepanu ka taktiilsele kogemusele – kõik ruumidetailid, mida inimene puudutab, näiteks ukselingid, on meie jaoks olulised. Nad peavad olema nii meeldivad, et inimene soovib neid kasutada ja seeläbi ruumi transformeerida. Eks see on üks suur katsetamine.

Üllatusmoment tundub olevat üks oluline inimlikkuse kriteerium teie töödes?

S. C.: Aga ega tellija sellest harilikult enne aru ei saa, kui ta sisse kolib ja asub avastama, milliseid võimalusi meie poolt projekteeritud ruum talle pakub.

T. O’S.: Muuseas, head tellijad hindavad huumorit. Arhitektuur on üle mõistuse tõsine asi. Kui kohtan arhitekte, kes on nii tohutult tõsised, siis tekib kohemaid reaktsioon naljakalt käituda. Ka meie teame omal moel, et elu, sh arhitektuur, on tõsine asi, kuid kas elu võiks vahel ka natuke lõbus olla? Meile meeldib naerda, meile meeldib elu.

EKA arhitektuuriteaduskonna loenguid vaata artun.ee/avatudloengud/.
Multiplicity kohta lähemalt multiplicity.com.au.
 
1 Pealkiri viitab n+1 mõõtmelisele aegruumile. Erinevate teooriate kohaselt omistatakse aegruumile 4, 11 või 24 mõõdet. Nendele on siinkohal liidetud veel üks – kohanemise mõõde.
2 Kohanemine – ontogeneetiline adapteerumine, tihti pöörduv; organismi ehituse või talitluse mittepärilik muutumine. Vrd *kohastumine – pöördumatu, evolutsiooniline adapteerumine.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming