Veneetsia päevik X

Annika Aasmaa, Kirke Päss

Kuigi näib, et tulevik prinditakse 3Ds, on Iisrael kasutanud Veneetsia arhitektuuribiennaalil kahemõõtmeliselt joonistavaid liivaprintereid. Sel korral pole keskendutud eesolevale, vaid on tehtud tagasivaade viimasele sajale aastale linnakeskkonna arengus ja arhitektuuris.
Iisraeli paviljonis „Linnlinn” („Urburb”) on käsitletud riigi modernistlikku arengut, ülevalt alla planeerimist. 1951. aastal koostatud Sharoni üldplaneeringuga taheti vaid ühe kümnendiga ellu viia pikaajalist protsessi: korraga loodi 400 väikelinna, mis paiknevad riigi territooriumil lihtsa süsteemse võrgustikuna.1 Eesmärk oli tekitada paari suure linna asemele palju väiksemaid ja elitaarsemaid elamispiirkondi, mis suhestuvad ka loodusega. Tulemuseks on aga tekkinud urburb: see neologism viitab maastikule, mis ei ole ei linnaline ega looduslik, juhuslikult paigutatud hooned/hoonerühmad ilma siduva keskkonnata.
Iisraeli linnad on kui mosaiigid. Seal esineb nii XX sajandi alguse aedlinnu, talupidamisi, sotsiaalelamuid kui ka viimase paarikümne aasta jooksul rajatud kõrghooneid. Eri piirkonnad on taas suurepärane näide ülevalt alla planeerimisest: pealtvaates moodustavad hoone­rühmad lillemotiive ja geomeetrilisi mustreid, millel pole inimestele mingit väärtust. Piirkondi uuendatakse pidevalt vastavalt põhimõtete ja inimeste vajaduste muutustele.
Ümberplaneerimist, hoonete evolutsiooni, mustreid, lammutust ja taasehitust näitavad ka neli näituseruumi paigutatud liivaprinterit, millest igaüks käsitleb eri mõõtkava: riik, linn, piirkond, hoone. Üks masinatest skitseerib liiva sisse Jeruusalemma, Holoni, Hadera ja Yahudi planeerimisstrateegiaid.2 Pildi valmides pühitakse lõuend maas jälle puhtaks, et alustada uut – tabula rasa’lt. Näituse vorm sümboliseerib Iisraeli lähenemist modernismile ja võimude suhtumist linnaloomesse. Soovi korral võib vajaliku ruumi olemasoleva arhitektuuri arvelt tekitada ning vana uuega asendada. See on ka üks modernismi omadusi: mehaaniline ja automatiseeritud tootmine, on korduv ja universaalne ega arvesta lokaalse eripäraga. Iisraelis iseloomustab see peaaegu 80% elamuehitusest. Teiselt poolt on liivaprinteritel tugev seos kohaliku kõrbekeskkonnaga, millega on ülalt alla planeerimisel vähe arvestatud.
Iisraeli paviljoni kuraatorid Ori Scialom, dr Roy Brand, Keren Yeala Golan ja Edith Kofsky on leidnud kõneka väljundi, mõtestamaks XXI sajandi tehnoloogia kaudu XX sajandi arhitektuuri – aeg kirjutab liiva sisse uued jooned, kuid mis on see, mis jääb ja millest õpitakse?

1 Arieh Sharon oli Iisraeli viljakamaid ja tuntumaid XX sajandi arhitekte, kes koostas noore Iisraeli riigi esimese üldplaneeringu.
2 Sõna „liiv” tähendab heebrea keeles ka „ilmalik”.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming