Lähteülesanne määrab

VERONIKA VALK

Hiljuti ilmus ühismeedias Tartusse  kavandatava hotelli vastane petitsioon. 2012. a algul toimus Tartus arhitektuurivõistlus, millega sooviti leida parim lahendus Ülikooli 14 krundile kavandatavale hotellile. Võidutöö autorid on Allianss Arhitektid (Tarmo Teedumäe, Indrek Tiigi, Paco Ernst Ulman ja Tõnis Savi), teise koha pälvis Lunge & Ko (arhitektid Andres Lunge, Ott Kadarik ja Mihkel Tüür). Oma tööd olid esitanud teisedki tunnustatud arhitektuuribürood 3+1, Muru & Pere AB, Kaos ja KoKo, kavanditega võib igaüks tutvuda Tartu linna veebilehel, kuhu on üles riputatud ka võistluse žürii protokoll koos valiku põhjendusega.1 Žüriis oli peale muinsuskaitse, tellija ja linna esindaja ka arhitekte, sh linnaarhitekt. Nüüd aga kogub Martti Poom (Playtech) ühismeedias hotellivastasele petitsioonile allkirju: „Ilmetud majad ehitatakse sõdu üle elanud hoonetega kokku, unustamaks nende igasugustki väärtust.” Petitsioonis küsitakse: „Kuidas lubatakse selline valge kast (mis meenutab värvimata Tartu vanglat) praktiliselt ülikooli hoone kõrvale ning Toome kiriku külje alla. Samal ajal ei lubata muinsuskaitseameti poolt 200 meetri raadiuses isegi hoonetel aknaid vahetada … kogu linnapilt võiks olla ajaloolise väärtusega ja veel enamatki.” Küsisime seetõttu asjaosalistelt nende seisukohta.

Egle Tamm Tartu linnavalitsuse arhitektuuri ja ehituse osakonna kultuuriväärtuste teenistusest ütleb, et vanalinna muinsuskaitseala eesmärk on säilitada kõik olemasolev ajalooline üldjoontes sellisena, nagu see on ehitatud: „Tartu vanalinn on kujunenud aastasadade jooksul, nii on siin kaks keskaegset kirikut, mõned hooned XVIII sajandist, valdav hoonestus pärineb aga XIX ja XX sajandist. Kõik need eri ajastutest pärinevad hooned on ehitatud vastavalt oma aja moele. Naaberhoonest viiskümmend või sada aastat hiljem ehitatud maja ei kopeeri oma naabrit, vaid järgib oma aega. Mida oleks uue hotelli puhul pidanud järgima, kas saja aasta jooksul kolmes ehitusetapis valminud kõrval oleva hoone esimest, klassitsistlikku ehitusetappi, või sama hoone sada aastat hiljem valminud renessanslikku viimast ehitusjärku? Uushooned võivad küll ajalugu tsiteerida, kui selleks on tabav põhjus, kuid ajaloo mehaaniline kopeerimine ei ole uushoonete juures vajalik.”
See haakub ka Riin Alatalu – kultuuripärandi aasta vedaja ja UNESCO maailmapärandi komitee Eesti töörühma liikme – seisukohaga: „Kui 2012. aasta arhitektuurivõistluse töid vaadata, siis ükski ei ole midagi tõeliselt vau!-emotsiooni tekitavat. Kõik nad on üsna kastid, aga mida sellisele krundile ikka paigutada. Ma usun, et see maja võib tekitada küsimuse vanalinna sobivusest mitte valgel, vaid pimedal ajal, kui kogu see majatäis aknaid on valgustatud ja viiekorruseline maht eriti jõuliselt välja joonistub. Ja teine probleemne koht on Toomemägi, kust vaadatuna ilmselt igasugune maja vastu mäe (loe kantsi) nõlva mõjub pisut ootamatult.”
Üks kavandatava hotelli arhitektidest, Tarmo Teedumäe arvab, et petitsiooni algataja võiks tutvuda 2012. a korraldatud arhitektuurivõistluse kõigi tööde, lähtematerjalide ja detailplaneeringuga.
Alatalu toetab: „Olen vastu nüüdisarhitektuuri sildistamisele „kastiks”. Petitsioonist ei lugenud välja, mida autorid kasti asemel soovivad. Kas pseudoajaloolist maja? Historitsismi aeg on juba ära olnud, mina eelistan igal juhul tänapäevast arhitektuuri, sest juhul kui uus ei too kaasa vana lammutamist (nagu ka antud juhul), siis see teeb linna ikka rikkamaks. Terve rida meie vanalinnade väga väärtuslikuks hinnatud maju on ju linna endaga võrreldes üsna noored.”
Sellesarnast seisukohta jagab ka Tamm: „Uus hoone peabki olema selgelt mõistetav kui uus hoone. Aga kuna samal kinnistul olevast vanast hoonest saab samuti hotelli osa, siis on vana ja uue hoone katuste sujuv üleminek neid väliselt siduv lüli, mida erinevate funktsioonide puhul poleks vaja, kuid antud juhul on asjakohane. Hoonel on detailides nii ühetaolisust (aknende rütm) kui ka mitmekesisust (osa avasid on aknad, osa erineva sügavusega rõdud), vormis on nii lihtsust (siledad eendumatud seinapinnad) kui ka erilisust (fassaadipinna ülaosa kaldumine sissepoole ehk üleminek kaldkatuseks),” selgitab Tamm. Ja lisab: „Ülikooli 14 uushoonet ei ehitata odava standardlahendusena, vaid sel on keeruline tehniline lahendus ja täpsust nõudvad peened nüansid, mille õnnestumises on suur osa ehitaja, arhitektide ja omaniku ehitusaegsel pühendumisel.”
Teedumäe arvates on petitsioonis toodud argumendid lihtsakoelised ja pinnapealsed. „Selgitust vajaks ehk pigem, kuidas ikkagi pikemas planeerimisprotsessis (avalik ruum, ajalugu, omand ja äri) asju kokku lepitakse ja läbi viiakse, sh kuidas koostatakse lähteülesanded ja tehakse lõppvalikud. Tartus on linnarhitektide vedamisel viimase aja jooksul siiski nende küsimustega küllalt püüdlikult tegeletud,” viitab arhitekt suuremale küsimusele lähteülesannetest, mille osaks ka avaliku ruumi kontseptsioon – kas näeme seda kui säilitatavat museaali, ajastupildistust või midagi kolmandat?
Ülikooli 14 võistlusmaterjalid kirjeldasid detailplaneeringu põhjal vägagi selgelt, millist mahtu on krundile võimalik ette näha. Alusdokumentide seas olid Toomemäe üldplaneering, Ülikooli 14 ja lähiala detailplaneering, krundi muinsuskaitse eritingimused ja olemasoleva hoone plaanid, võistlusala ja haaratava ala geodeetiline alusplaan, Pirogovi platsi uuendamise projekt (millega tuleb arvestada uue hotellihoone platsipoolse fassaadi planeerimisel), hotelli arhitektuuri lähteülesanne ning tellija koostatud arhitektuurivõistluse tingimused. Viimased on olulised, sest kirjeldavad üldisi eesmärke ja ruumiprogrammi, mis on tasuvuse ja äriplaani lahutamatu osa. Arhitekti ülesanne on programm teiste lähtematerjalidega kooskõlla viia –
leida antud kontekstis parim sümbioos olemasoleva ja planeeritud keskkonna (detailplaneering seab piirid) ning tellija programmi (äriliselt konkurentsivõimeline hotell maksimaalse ruumikasutusega) vahel. Tihti on soovid ja piirid omavahel raskelt ühildatavad, kombatakse võimalikke piire.
Teedumäe sõnul oli see arhitektide teadlik valik, et juurdeehitis ei kopeeri mõne möödunud ajastu stilistikat ja käsitlust: „Püüdsime mahulise vormi ja välispinna käsitluse abil leida vanalinna keskkonda sobivat lahendust. Me ei liialdanud dekooriga ja eristasime selgelt vana ja uue, kuid arvan, et kui uurida meie projekti pisut lähemalt (näiteks pindadesse lõigatud avade ja sammastike lahendusi, hoone vormi), leiab siit mitmeid ruumilisi analoogiad ajalooliste ruumilahendustega. Projekteerimise aluseks on paljud põhjused ja piirangud, meie eesmärgiks oli lähteandmeid ja asukohta arvestades moodustada uus ja sobiv, hea tervik.” Kas see õnnestus? „Kolleegidega suheldes on üldjoones jäänud mulje, et mõistetakse ja ehk isegi hinnatakse sellist lahendust. Kuid arvamusi on ilmselt teistsuguseidki, nagu petitsiooni algataja ilmekalt näitab,” vastab Teedumäe. Ja küsib omakorda: „Kui palju erinevatest ajastutest ja käsitlusega maju on nii Tartu kui Tallinna vanalinnas – võta või Rüütli tn Tartus ja Viru tn Tallinnas. Kui tänavat majahaaval vaadata kogu selle pikkuses, siis on pilt kaunis kirju, mis iseenesest ei ole probleem.”
Ülikooli 14 kahe aasta taguste võistlustööde lähemal vaatlusel võib väita, et žürii valis laekunud tööde seast tollasele ülesandepüstitusele parimal moel vastava lahenduse. Kui nüüd korraldataks samadel tingimustel uus võistlus, siis ei oleks ilmselt uued tööd kahe aasta tagustest oluliselt erinevad. Seega, kas tegu on lihtlabase petitsiooniga nüüdisarhitektuuri vastu vanalinnas? „Maailmal on suuremaidki muresid,” on petitsiooni selle enda veebilehel kommenteeritud.2

1 Vt ka http://www.tartu.ee/data/Hotell_Ylikooli_14.html

2 Vt ka http://petitsioon.ee/tartu-vanalinn-kast-arhitektuurist-puhtaks#btn-more

Millest projekteerija lähtub?
RIIN ALATALU, pärandiaasta vedaja, muinsuskaitse doktor
Projekteerimine algab projekteerimistingimustest, mis üldjuhul on loend kehtivatest ja vajaduse korral täiendavatest kitsendustest. Näiteks Tallinna miljööaladel on teema- või üldplaneeringuga antud kogu piirkonnale kehtivad kitsendused ja ametnikud võivad neid täiendada siis konkreetse objekti osas. Mida põhjalikumalt ametnik oma tööd teeb, seda lihtsam on kõigil osapooltel, sest kirja pandud kitsendus on tegelikult ka lähtepunkt dialoogiks projekteerimisel, juhul kui näiteks ühe või teise detaili säilitamine ei ole konstruktiivselt või arhitektuurselt võimalik. Kui detailitasandil saab parima lahenduse leidmiseks n-ö kummi venitada, siis põhimõttelistes küsimustes nagu näiteks mahud küll mitte. Ka muinsuskaitsealade põhimäärustes ja muinsuskaitseseaduses on kitsendused paigas, iga objekti eripära määravad ära eritigimused, mis loevad üles olemasolevad väärtused ja nõuded nende säilitamiseks. Kitsendustest edasi tuleb arhitekti vabaduse ja loomingulisuse pärusmaa.
Arutleda võib muidugi, mis on kitsenduste eesmärk ja kas need on asjakohased. Väärtuslikus keskkonnas on esmane eesmärk olemasolevate väärtuste, mitte ainult üksikute objektide, vaid tervikliku keskkonna säilitamine. Linn ei ole muuseum, muudatused on lubatavad, aga need peavad juba olemasolevat tervikut toetama. See aga ei võrdsustu arhitektuuri puhul olemasolevate hoonete kopeerimisega ega ka mitte tagasihoidliku tausta loomisega piirdumisega.
Muinsuskaitse on alates 1960. aastatest oma konservatiivsusega hoidnud ära mitmeid tänapäeval kindlasti kahetsusväärseteks hinnatud arenguid (näiteks 1960. – 1970. aastatel kavandatud liiklusmagistraalid läbi vanalinnade). Samal ajal peab ka muinsuskaitse ajaga kaasas käima, aktsepteerima uusi lahendusi, kus see olemasolevaid väärtusi ohtu ei sea ja andma võimaluse tänapäeva arhitektidele. Meie 11 linna muinsuskaitseala põhimäärustest paistab ikka veel vastu arusaam, et need linnad olid n-ö valmis Teise maailmasõja puhkedes. Me oleme selle seisu musealiseerinud, sest me lubame uusehitusi ainult sinna, kus on sõjast jäänud pommiaugud. Igaks juhuks rõhutan, et püha on siiski vaid linnaehituslik struktuur, moodne arhitektuur on pommiauku muidugi lubatud ja vähemasti põhimõtetes lausa soositud.
Siinkohal ei kutsu ma loomulikult üles vanalinnu täis ehitama, kaugeltki mitte. Vanalinnades, mis on kujunenud turismi vahendusel meie majanduse olulisteks alustaladeks, on konservatiivne meel ja põhjalik kaalutlemine väga vajalik. Küll aga on aeg arutada, kas Teise maailmasõja rõhutamine nendes kitsendustes on asjakohane. Põhimääruste viimane uuendamine jäi aastatesse 2003–2006. Tegu oli mitte ainult muinsuskaitses, vaid ka linnaplaneerimises väga keerulise ajaga, mil raha oli rullis kihiti nõukoguliku mentaliteediga ja toona oligi targem pidur juba 1960ndaist pärit argumentidega põhjas hoida. Küsimus on selles, kas me oskame praegu olemasolevaid väärtusi paremini kaitsta. Praegune ühiskond pigem hindab pärandit, aga millised on hoiakud järgmise kümne aasta pärast, on raske ennustada.

Küsinud Veronika Valk

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming