Võistluste võistlus

VERONIKA VALK

Aasta tagasi korraldas nn poevitriini galerii (Storefront for Art and Architecture) New Yorgis ühe isemoodi võistluse –  lähteülesannete ehk arhitektuurivõistluste võistluse eesmärgiga tõsta esile omapärasemaid sotsiaalse närviga arhitektuuri- ja urbanistikavõistlusi, mille ideoloogiline laeng ja eetika tavapärasest suurem. Kui mõelda üleilmsele arhitektuurivõistluste rohkusele, on järjest elutähtsam, mismoodi võistlusülesandeid püstitatakse: kelle või mille huve need teenivad, kuidas ühiskonda edasi arendavad või eluolu ja elukeskkonda paremaks muudavad. Teisisõnu, vitriinigalerii otsis ägedaid, relevantseid ja edasiviivaid teemapüstitusi, mida arhitektuurivõistluse vormis saaks uurida.

Peale kujuteldava võistluse pealkirja tuli osalejal välja pakkuda ka poliitiline agenda koos kaasatud organisatsioonide nimistuga, missiooni sõnastus, määratleda huvigrupp (kellele on võistlus suunatud), muud ideoloogilised-programmilised jne põhimõtted ning kirjeldada võistluse korralduse tehnilist poolt, sh osavõtuõigust, tähtaegu, esitlusmaterjalide vormistust, žürii koosseisu, hindamiskriteeriume, küsimuste-vastuste vooru organiseerimist, registreerimisprotseduuri, anonüümsusnõuet jms.
Võistluste võistlusele laekus kokku üle saja töö, välja valiti 18 finalisti. Žüriisse kuulusid teiste seas arhitekt Amale Andraos (Work Architecture Company), New Yorgi moodsa kunsti muuseumi (MoMA) arhitektuurikuraator Paola Antonelli ja arhitekt-arhitektuurikriitik Michael Sorkin. Üldjoontes võib öelda, et peaaegu kõik auhinnatud tööd torkavad silma oma poliitilisuse ja laia haardega.
Näiteks esikoha pälvis „Positsioneeri iseend, mitte oma kavandatut” („Deploy Yourself, Not Your Designs”), mille pani kokku nn põgenikelaagrite parandamise koalitsioon (The Coalition for the Improvement of Refugee Camps) eesotsas Marcy Monroe ja Lee Dykxhoorniga. Selle võistluse n-ö sotsiaalse tellimuse määraks võib pidada 45 miljonit inimest üle maailma, kes on sunnitud elama põgenike- või ümberasustuslaagrites. Võistlus esitas poliitilistele ja majanduslikele võimustruktuuridele teadliku väljakutse.
Teine koht läks labürindivõistlusele („Labyrinth”), autoriks grey_matter(s) koosseisus Annie Charleston, William McCommon, Megan McDonough ja Shota Vashakmadze. Siin olid autorid võtnud tehnoloogiavastase hoiaku, küsides osalejatelt tänapäeva labürinti, kus mõelda ja olla ilma tähelepanu tehnoloogilise hajutamiseta.
Kolmandat kohta jagasid „Amazonia 2020”, autoriks nn tsiviilprojekti büroo Civic Projects koosseisus Kati Rubinyi, Deborah Richmond , Michael Powell ja Ewan E. Branda, ning „Vaba kood, vaba ruum: ehitatud keskkonna häkkimine” („Open Source Open Space: Hacking the Built Environment”), mille autor on töörühm Boot/Trunk (Nicole Lindahl, Louise Mackie ja Samantha Senn). Kui „Amazonia” võistlusel küsib internetikaubamaja Amazon ühe kindla linna, San Berdardino avaliku linnaruumi – parkide aktiivse puhkuse alade – lahendust aastaks 2020, siis häkkimisvõistlus teeb üldisema ettepaneku mõelda laiemas plaanis koodimuutustele, mis mõjutavad ehitatud keskkonda.
Ära märgiti täiendavalt veel seitse tööd, sealhulgas „Linn on tuba. Tuba on linn” („The City is The Room. The Room is The City”), mille taga on stuudio FormFictionFormat liikmed Elena Palacios Carral ja Manijeh Verghese. Samuti USA immigratsioonibürood ümber korraldama kutsuv nn depolitiseerimise võistlus („dePOLITIsign: An open call for the redesign of a USCIS office”), mille pakkusid välja Min Chen ja Kristin Enright. Lisaks ka „Radarist väljas: mitte-eksisteeriva ruumi arhitektuur” („Off-the-Radar: The Architecture of Non-Existing Space”), kus võistluse idee on mõtestada Edward Snowdeniga 2013. a juunis Šeremetjevo lennujaamas toimunud intsidendist johtuvat, autoriteks Mitnick-Roddier e Mireille Roddier ja Keith Mitnick.
Aga ka nn tulevikutehase võistlus („Future Factory”), mis küsis tuleviku tootmissüsteemi ja selle seoste kohta tuleviku linnaga ning mille käis välja Gretchen Wilkins koos Ian Nazarethi ja tudengitega. Tähele pandi ka väga realistlikus vormis pakutud nn viienda fassaadi ehk New Yorgi katusemaastike võistlust „Rezoning the 5th Facade: Redefining New York’s City Roof Scape”, autoriks normaldesign (Matthias Neumann koos Shane T. Ummaniga). Tunnustust leidis nn teise looduse („Second Nature”) võistlus, mille fookuses El Corbusier’ instituudi loomine, mis aitaks päästa arhitektuuri formalismiohust. Samuti nn tühjuse võistlus („Into the Void: An Architectural Competition on Emptiness”), autorid Zooburbia e Felipe Orensanz ja Rodrigo Duran. Storefronti eriauhind läks nn hoonelammutamise võistlusele („Taking Buildings Down”, autor INC_A), kus küsiti otse, milliste ehitisteta oleks elu parem.
Arhitektuurivõistlustel on läbi ajaloo olnud arhitektuuri ja selle tellija – avalikkuse, majanduspoliitilise ja kultuurilise võimu – teenusepõhist suhet struktureeriv roll. Avalikku hüve teeniva võistluse lähteülesanne on baasdokument, mis väljendab tellija, ühiskonna, programmilisi, majanduslikke, kultuurilisi jm vajadusi. Arhitekt on seetõttu harilikult surutud vastaja rolli ja küsimusi küsib keegi teine.
Vitriinigalerii võistluste võistlus väitis ja ka tõestas (vähemalt osaliselt), et tänapäeva ühiskonna tegelikud soovid ei kajastu täienisti käimasolevate võistluste taksonoomias ja arhitekte peaks senisest rohkem kaasama võistlusülesannete koostamisse, sest sellest võib saada palju kasu ühiskonna tulevikusoovide ja -vajaduste sõnastamisel. Võistluste võistlus pakkus ühe võimaluse, kuidas taasmõtestada meie linnade tulevikku, nende poliitilist ja sotsiaalset süsteemi, nii et sellesse on kaasatud peale arhitektide-linnaplaneerijate ka kunstnikud, majandusteadlased, filosoofid, kirjanikud jpt, laiemast üldsusest rääkimata. Õige ta ju on, et küsimuse formuleering annab esimese impulsi, mis määrab vastuse, sh selle ampluaa, suunitluse, tämbri, realistlikkuse, olulisuse, eetilisuse ja esteetilisuse.

Normal 0 21 false false false ET X-NONE X-NONE Aasta tagasi korraldas nn poevitriini galerii (Storefront for Art and Architecture) /* Style Definitions */ table.MsoNormalTable {mso-style-name:”Table Normal”; mso-tstyle-rowband-size:0; mso-tstyle-colband-size:0; mso-style-noshow:yes; mso-style-priority:99; mso-style-qformat:yes; mso-style-parent:””; mso-padding-alt:0cm 5.4pt 0cm 5.4pt; mso-para-margin:0cm; mso-para-margin-bottom:.0001pt; mso-pagination:widow-orphan; font-size:11.0pt; font-family:”Calibri”,”sans-serif”; mso-ascii-font-family:Calibri; mso-ascii-theme-font:minor-latin; mso-fareast-font-family:”Times New Roman”; mso-fareast-theme-font:minor-fareast; mso-hansi-font-family:Calibri; mso-hansi-theme-font:minor-latin;}

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht