Naat ja õunapuud: maastikuarhitektuuri argipäevast

MERLE KARRO-KALBERG, ANNA-LIISA UNT

Oleme paaril viimasel sügisel maastikuarhitektuuri esmakursuslastelt küsinud, kas nad on Eestis näinud maastikuarhitektuuri – kui jah, siis kus ja mida. Mõned oskavad oma kohtumisi meenutada, teised jäävad aga hätta. Maastikuarhitektuuri õppe tulevikuväljavaated võib jagada kaheks: pessimist ütleks, et kui me siiani oleme maastikuarhitektuurita läbi saanud, siis saame ka edaspidi, optimist aga näeb siin tohutuid võimalusi tekitada midagi sinna, kus seda pole. Tõepoolest, vaadates välisruumi seisu peaksime hüüatama, et just maastikuarhitekte meil tarvis ongi.*

Taasiseseisvunud Eestis on maastikuarhitektuuri õpetatud pea 20 aastat. Praegu töötavad maastikuarhitektid on enamjaolt maaülikooli (endise Eesti põllumajandusülikooli) taustaga. Alates 1997. aastast on igal aastal keskmiselt 17 inimest saanud maastikuarhitekti diplomi.

Esimestest lõpetajatest saadik on palju muutunud nii maastikuarhitektuuri õppes kui ka professiooni kuvandis. Maastikuarhitekt ei ole enam pelgalt aias nokitseja, kellelt eelkõige nõu küsida viljapuude lõikamise ja naadiga võitlemise kohta. Pigem on tegu planeerijaga, kelle töös ühildatakse maastikus toimuvad looduslikud, sotsiaalsed, ehituslikud, ajaloolised ja majanduslikud protsessid.

Haridussüsteemi kitsaskohad

3+2 haridussüsteemi tulekuga korraldati õppekavad täielikult ümber. Uue programmi koostamisel kõrvutasime Euroopa ülikoolide samaväärseid programme, et tagada lõpetajate rahvusvaheliselt kõrge tase. Praegu on maaülikooli maastikuarhitektuuri osakonnas võimalik õppida nii bakalaureuse-, magistri- kui ka doktoriõppe tasemel. Osakonna konkurentsivõime ja silmapaistvus paranesid oluliselt professor Simon Belli asumisega osakonna juhiks, tema eestvedamisel on õpe muutunud üha rahvusvahelisemaks, mis on Eesti väiksuse ja tudengikandidaatide väheneva arvu taustal ellujäämiseks esmavajalik. Ligi 20–30% magistrantidest on teistest Euroopa Liidu riikidest, s.t õpe on ingliskeelne. Uuest õppeaastast avame rahvusvahelise magistriõppe, kuhu tullakse õppima mh Indiast, Armeeniast, Nigeeriast, Iraanist jm.

Pea 20 aasta jooksul on maaülikool jaganud diplomeid 203 inimesele, kes praeguse regulatsiooni järgi võivad end nimetada maastikuarhitektiks. Peatselt raamib maastikuarhitekti eriala vastvalminud kutsestandard, mis lähtub rahvusvahelistest regulatsioonidest – maastikuarhitektiks saab end nimetada inimene, kel on erialane magistrikraad või sellega võrdsustatud haridus. Kutsetunnistust saab taotleda nelja-aastase järjepideva töökogemuse järel.

Uuele 3+2 haridussüsteemile üleminekul on kooli lõpetajateks ka palju kolmeaastase bakalaureusekraadiga inimesi, kel sisulist õigust maastikuarhitektina tegutseda ei ole. See ilmselt on maastikuarhitektuuri hariduses ka üks suur probleem. Selleks et ülikool turumajandustingimustes ellu jääks, on bakalaureuseõppesse vastuvõetute arv olnud suur: 20–50 inimest kursusel. Nii suurele hulgale kvaliteetse õppe pakkumiseks tuleb kaasata lisajõude. Suurem küsimus on aga see, mis neist pärast kolme õpinguaastat saab. Mõned mõistavad, et see ala pole siiski nende jaoks. Õnneks on kõrgharidussüsteem paindlik ning pärast kolmeaastast õpet on võimalik magistrikraad omandada muul erialal: õpitakse kas loodusteaduste õpetajaks, infotehnoloogiks või valitakse mõni muu loov eriala. On ka neid, kes saavad aru, et kõrghariduse asemel sobib ka kutseharidus ja õpitakse aednikuks, kokaks või juuksuriks.

Need, kes lõpuks magistrikraadi kaitsmiseni jõuavad ja kvalifikatsiooniks vajaliku dokumendi kätte saavad, seisavad aga silmitsi faktiga, et Eestis neile kõigile sobivaid töökohti ei ole. Osa asutab oma ettevõtte, kus püüab koolis õpetatut ellu rakendada. Enamasti on need ettevõtted väga väikesed, mis aga tähendab seda, et juurdepääs suurtele töödele ja riigihangetele on piiratud. Ettevõtja elu teeb keeruliseks ka see, et maastikuarhitektuuri vajalikkust tuleb iga päev tõestada. On neid, kes siirduvad Euroopasse – minnakse Saksamaale, Itaaliasse, Rootsi. Kel veab, läheb omavalitsusse (planeerimisspetsialistiks, linnaaednikuks), projektbüroosse (joonestajaks, planeerijaks, maastikuarhitektiks), vähesel määral minnakse arhitektuuribüroosse.

Koostöö

Tihti on kuulda, et ruumivaldkonna spetsialistid (insenerid, arhitektid, maastikuarhitektid, linnauurijad) räägiksid justkui eri keelt ja seetõttu on üksteisest arusaamine keeruline. Kristi Grišakov mainib oma artiklis, et koostöö on oluline. Eri ülikoolide ja valdkondade üliõpilaste varakult kokkuviimine – erinevate mõttemaailmade, mõistete ja valdkondlike probleemide kokkupuude – on tõesti tähtis: õpitakse ennast meeskonnas positsioneerima ja jagama ülesandeid vastavalt spetsiifikale. Nii ei saa tekkida tunnet, et tegelikult võiks kogu töö ise ära teha või et ollakse pädev kõikides valdkondades.

Sel põhimõttel toimunud töötubadest võiks hea näitena välja tuua Uusnurga töötoa, kus osalesid EKA arhitektuuriteaduskond, Tartu kõrgem kunstikool, paberimuuseum, EMÜ maastikuarhitektuuri osakond ja Tartu linn. Veame ka Läänemere maade maastikuarhitektuuri koolide võrgustikku, pooleli on mitu teadus- ja rakendusprojekti, korraldatud on rahvusvahelisi konverentse.

Tööturu kitsaskohad

Maastikuarhitektuuri traditsioon on Eestis olnud katkendlik: esimesed paar lendu maastikuarhitekte lõpetas kunstiinstituudis, sellele järgnes pikk paus kuni 1990ndate teise pooleni. Nii puudub meil tööturg, millega toidavad end maastikuarhitektid mujal Euroopas: tänavate ja elurajoonide väliruumide planeerimine, maastiku visuaalne analüüs, karjääride rekultiveerimine jne. Maastikuarhitekt peab Eestis oma vajalikkust tõestama. Ikka veel kohtame olukordi, kus teede ja tänavate projekteerimise riigihankel eeldatakse meeskonnas inseneri olemasolu, mitte aga maastikuarhitekti või arhitekti oma. Isegi kui tänava eskiisprojekti on välja töötanud (maastiku)arhitektid, lisatakse nende töö hankedokumentidesse kui soovituslik lahendus (mitte kohustus), mis projekteerimisel aluseks võtta. Seega taandub kõik tugevatele isiksustele, kes vajadusel väsimatult omavalitsuste uksi kulutaksid, et ruumi üle otsustajaid inimsõbraliku väliskeskkonna usku pöörata. Kui raha napib, ehitatakse eelkõige valmis hoone – esimene, mille pealt eelarvet kokku tõmbama hakatakse, on välisruum.

Tulevik?

Hea maastikuarhitekt on multitalent, kel oskusi mitmes valdkonnas, et olla võrdne partner ökoloogile, arhitektile, sotsioloogile, ajaloolasele. Selge on see, et viie kooliaasta sisse kõiki neid teadmisi võrdselt mahutada pole võimalik – spetsialiseerumine on ühest küljest vajalik (et olla hea spetsialist nt planeerimises või ajalooliste maastike alal), teisest küljest Eesti turu väiksust arvestades ohtlik. Spetsialiseerumine annaks meile oma alal äärmiselt konkurentsivõimelise eksperdi, kes jääks aga hätta, kui turul toimub olulisi muutusi. Töötoa-laadne lisaprogramm, kuhu on kokku toodud mitme kõrgkooli jõud, nii nagu ka Grišakov oma artiklis mainib, on üks vähestest viisidest, kuidas suuremat kahju tekitamata üliõpilastele vajalikku kogemust pakkuda. Viis aastat on liiga lühike aeg, et maastikuarhitekt jõuaks omandada nii loodus- ja tehiskeskkonda puudutavad alusteadmised kui ka erialase loova projekteerimisoskuse selle kõigis mõõtkavades ja nüanssides, nii et sünniks maastiku oskuslik kujundamine säästlikuks, meeldivaks ja majandust toetavaks keskkonnaks, sh ammendunud karjääride läbimõeldud kasutuselevõtt, metsamaastike kujundamine mugavateks puhkemaastikeks, aga ka maastikuanalüüs, et maastikku mahuks põllumajandus, metsandus, teed, tuulegeneraatorid jpm. Linnade kasvu taustal vajame ka urbaniste, kes mõistavad linlikke protsesse, ja spetsialiste, oskavad linnast meeldiva elukeskkonna teha. Kes mõistavad ja tahavad võidelda jalgratta- ja jalakäijasõbraliku säästliku keskkonna eest, kellele on hingelähedane asumiliikumine ning kohalik algatus, mida osatakse tõlkida ruumikeelde ka otsustajate jaoks.

* Artikkel jätkab Eesti maastikuarhitektuuri õppe ja eriala hetkeseisu analüüsimist, millega alustas Kristi Grišakov. „Veel parem kui lihtsalt arhitekt. Tehnikaülikooli Tallinna kolledži maastikuarhitektuuri soolaleivakonverents”. Sirp, 23. V 2014.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming