Kawe avalikust arhitektuurivõistlusest

Karli Luik

Tallinn pole linn, mille juhtimissüsteem oleks ülemäära läbipaistev, ja eks see kehti osalt ka linnaplaneerimise kohta. Kuidas täpselt otsustatakse, kuidas ja milline hoone ehitatakse, jääb avalikkusele tihti selgitamata. Planeerimisprotsessidest mäletatakse pigem kellelegi altkäemaksuna soetatud võidusõiduautot kui mõnd õnnestunud hoonet või avaliku ruumi projekti. Linnaruum on aga avalik hüve ning linn selle organiseerituse korraldaja. Avalik arhitektuurivõistlus on hea ja läbiproovitud variant ruumilahenduste üle otsustamiseks ning eks Tallinnaski ole neid korraldatud üksjagu, ent ikka avaliku hanke vormis, mida riiklikud institutsioonid või omavalitsused peavad riigihangete seaduse kohaselt järgima.

Seni pole mulle silma jäänud, et Tallinn oleks suunanud tellija võistlust korraldama erinevalt näiteks Tartust, kus viimasel kümnel aastal on linn selgelt nõudnud oluliste asukohtade puhul vähemalt kolme osalejaga võistluse korraldamist. Samuti on olnud tulemused ja kõik osalenud tööd linna kodulehel kõigile näha – ilusasti ühes kohas ja hästi vaadeldavad. See jätab kokkuvõttes sümpaatse mulje, olgugi et võistlused võivad ka juba lähteülesande tõttu olla problemaatilised (nt viimane Tartu bussijaama ümberehituse võistlus). Üldmulje on võrdlemisi demokraatlik ning küsitavate lahenduste puhul loob just selline formaat diskussiooniplatvormi. Võistlus visualiseerib linnakodanikele raskesti adutava planeeringuprobleemi, teeb selle nii-öelda puust ja punaseks.

Kutsutud osalejatega võistlusi korraldatakse Tallinnaski, olen ka ise mitmel osalenud. Tihti on need vaid arendaja enese tarbeks ning linna kui ebamugavat partnerit ei ole sageli isegi žürii töösse kaasatud. See, kas ja kui ulatuslikult võistlustulemusi avalikkusele tutvustatakse, jääb sel juhul puhtalt arendaja avalike suhete osakonna otsustada. Mõned tööd jõuavad ehk arhitektide kodulehtedele ja arendaja väljastab võib-olla pressiteate väljavalitud lahenduse kujutisega, aga terviklik ülevaade jääb võimalikul huvilisel saamata.

Sellisel taustal on äärmiselt tore, et Tatari 1 ehk nn Kawe krundi hoonestamiseks korraldati avalik arhitektuurivõistlus, mille žüriis olid peale minu arhitektid Tomomi Hayashi ja Ülo Peil, samuti linna esindajad Arvo Rikkinen ja Ivika Maavere ning tellija esindajad. Linn nõudis vähemalt kolme eskiislahendust, ent arendaja otsustas avaliku võistluse kasuks. Ega ei mäletagi, millal viimati mõni eraettevõtja Tallinnas avaliku arhitektuurivõistluse korraldas. Eratellija üldiselt ei soovi anda arhitektidele liiga vabu käsi: riskantne ja avalik värk, äkki soosib linn lahendust, mis arendajale ei meeldi? Äkki võidavad noored ja kogenematud, kes jäävad pärast projekteerimisega jänni? Äkki hakkab mõni kuri linnakodanik protestima? Äkki võidab lahendus, mis läheb lähteülesandega vastuollu ja kellele siis sellist „EKA-maja jama” vaja on?

Arhitekt – visionäär või fassaadikunstnik?

Kui tulla konkreetsemalt Kawe võistluse sisulise poole juurde, siis tuleb meeles pidada, et arhitektkond on Tallinna linna suhtes võrdlemisi umbusklik ning ka preemiafond oli arhitektuurivõistluse kohta imetilluke – kokku 7500 eurot. Need asjaolud tekitasid paljudes kartusi ning küsimusi, kas tegemist pole mitte ette ära otsustatud formaalse üritusega. Võis kahtlustada, et linna nõude täitmiseks läks arendaja kavalat ja odavat teed, sest võimekate kutsutud osalejatega võistluse korraldamine olnuks palju kallim. Kas tõesti mõni tõsiseltvõetav arhitekt sellise raha eest üldse võistlusel osaleb? Ent atraktiivne asukoht ja suuremat sorti hoone tellimuse lootus pani paljudel silmad särama ning saabunud 27 võistlustööd (osalejaid oli ka Portugalist ja Taanist) on väga hea saak. Üks konkursil osalenud arhitekt arvutas välja, et kui iga töö taga on keskmiselt kolm inimest, kellest igaüks on võistluslahendusele 80 tundi tööaega kulutanud, tuleb arhitekti tunnihinnaks umbes 1,3 eurot. On täiesti arusaamatu, miks hinnatundlikud arendajad sellist formaati rohkem ei kasuta.

Võistlus oli tähelepanuväärne veel sellegi poolest, et tellija oli küll kirja pannud oma põhilise ootuse (tänapäevane keskkonda sobituv büroohoone), kuid soovitavat mahtu ei olnud ette antud, oli vaid kõrguspiirang. See ongi ainuvõimalik, kui otsitakse vastust küsimusele, mida üldse sellise kohaga peale hakata ning millist mahtu saab antud asukohas lubada. „Vabad käed arhitektile” peaks olema lähenemine, mille alusel tekib parim linnaruum, kuid ometi olid väga paljud osalejad seadnud atraktiivse keskkonna loomise asemel eesmärgiks paigutada krundile võimalikult palju ruutmeetreid – lootuses tulla vastu arendaja väljendamata soovidele. Viimasel ajal on palju kurdetud, et arhitektuuri osakaal hoone juures on vähenenud fassaadikujunduseni ehk mõne detsimeetri paksuse kihini hoonete pinnal. Arvatakse, et maja on oma mahu ja programmiga arendajate tabelarvutusfailides ammu paigas ning et arhitektuur taandunud fassaadikunstiks, mis on võimetu ruumiloomes laiemalt kaasa rääkima, sügavamalt tajuma konteksti ja võtma sõna teemal, millises keskkonnas me tegelikult tahaksime, peaksime või võiksime elada. Mitmeid Kawe võistluse töid vaadates tundub selline kurtmine üsna mõttetu: arhitektkond on mingil kummalisel põhjusel täiesti vabatahtlikult nimetatud rollijaotusele allunud. Enamgi veel, tabelarvutus tehakse veel arendajasõbralikumalt, kui arendaja oleks eales unistada osanud. Seekord siiski selgus, et mitmed arhitektid olid arendaja võimalikke unistusi pigem üle hinnanud.

Võidutööd ja punased laternad

Nii said esimese kolme hulka valitud tööd, kus polnud kogu krunt võimalikult suures mahus täis ehitatud ning kus oli kõige rohkem arvestatud nii Vabaduse väljaku Estonia pst äärse mõõtkava kui ka Tatari tänava teistsuguse, hektilise miljööga. Võitsid tööd, mille puhul oli lootust, et Tatari tänava teine külg ei muutu samasuguseks, kui sinna vaatav Kawe plaza täielikult ignorantne fassaad.

Kolmel väljavalitul paluti lahendust enne lõpliku otsuse tegemist edasi arendada. Sõelale jäi kaks veidi sarnast mahulist lahendust. Tellija ja linnavalitsuse soovil valiti neist võrdlemisi konservatiivsete fassaadidega projekt, klausliga hoone mahtu kvartali sees veidi vähendada ning võimalusel ikkagi säilitada osa olemasolevat hoonestust. Teise koha töö tundus enamikule žüriiliikmetele liialt ekspressiivne ja seega ebasobiv Vabaduse väljaku konteksti.

Ent laiemas plaanis loob hoone peale Vabaduse väljaku serva täiesti uue kuvandi ka kogu Tatari tänavale: praegu söögiplatsi ja sekspoega algav ning geibaari ja -saunaga jätkuv tänav saab omale uue värava. Teise preemia saanud töös nähtub teatud hulluselubadus – vihje siin paiknevatele asutustele, mis täituvad siis, kui vanalinnas on kõik juba suletud. Ma ei arva, et kunagi välja pakutud ideest teha Tatari tänavast Tallinna punaste laternate paik kunagi asja saaks või et seda ilmtingimata vaja oleks, aga ei tahaks ka, et võidutöö konservatiivne-korporatiivne identiteet sel tänaval liiga sügavale lekiks. Tatari tänav võiks tulevikus olla pigem mõnus, inimsõbralik, vanalinnast lähtuvat meeleolu edasi kandev tuiksoon. Võidutöös on sellise mitmekesisuse loomiseks vajalikud eeldused täiesti olemas, eriti kui õnnestub säilitada ka tükk vana kihistust, mis lahenduse edasiarendamise käigus ära kadus.

Kokkuvõttes julgustan linna nõudma ja tellijaid aktiivsemalt korraldama arhitektuurivõistlusi ning nende tulemusi ka võimalikult laialt avalikustama – et oleks rohkem põhjust ruumist rääkida.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming