Postsotsialistliku linna lõpp ja lõpmatus

Triin Ojari

Kunstiakadeemia arhitektuuriteaduskonna urbanistika erialal algab iga kevad ühtviisi: urbanistika ja linnamaastike päevadega.1 Mitmepäevane rahvusvaheline üritus on urbanistika erialal olnud algusest peale üks olulisemaid akadeemilisi väljundeid, ehkki selle mastaap ja ehk ka laiem kõlapind on olnud väga varieeruv. Tänavu 8. – 11. maini Tallinnas peetud arvult 11. ürituse deviisiks oli „Sotsialistlik ja postsotsialistlik urbaniseerumine: arhitektuur, maa ja omandiõigus” ning nii teemapüstitus kui ka üritusel tekkinud sisemine sünergia muutsid kevadised n-ö postsotsialismi päevad edukaks. Korraldajad soovisid sotsialismi ja postsotsialismi mõistet kriitiliselt uurida kolmes vallas: arhitektuur ja linnaplaneerimine, omandiõigused ning maakasutus ja maastik. Konverentsi ajudeks olnud Maroš Krivy ja Tauri Tuvikese sõnul küsitakse nende kolme omavahelise seose järele harva ja seda just postsotsialismi uuringutes. Loomulikult tähendab kriitiline uurimine seda, et seatakse kahtluse alla juurdunud arusaam postsotsialismist, mis kinnistab selle mõiste regiooni ja ajalisse perioodi. Tuleb uuesti üle vaadata väärtushinnangud, mis seostuvad „sotsialismi” ja „postsotsialismiga”.2 Erialainimestele meenub kohe ka eelmise sügise Tallinna arhitektuuribiennaal (TAB)3 oma sotsialistliku ruumipärandi taaskasutuse teemaga, mis oli selgelt arhitektuuri kui ruumikultuuri ja arhitektuuri ajaloo kesksem ning sellisena suurepärane paarik urbanistide nüüdsetele linnauurimusele keskendatud päevadele.

Pehme ja kõva urbanism
Õigupoolest tekib küsimus, mis tähendus on urbanistika erialal. See, et osakond kunstiakadeemias 2000. aastate alul loodi, oli selgelt omas ajas märgiline – linnaplaneerimist nähti ühiskonnas eelkõige kinnisvaraäri mootorina, turumajanduse tõusulainel pulbitsevast linnast oli saanud era- ja avalike huvide ristumiskoht, mis väljendus maaomandi ja ehitusõiguste kaubastumises, erasektori jõulises planeerimistegevuses ning lõpuks sündinud ehitiste küünilises kvaliteedis. Õppetooli toonase juhi, Hollandi päritolu arhitekti Jan Verwijneni käe all taheti luua ruumilise planeerimise instituuti (ingl think tank), strateegilist üksust, mis oleks visionaarne partner nii kohalike omavalitsuste kui ka teiste planeerimisega tegelevate institutsioonide jaoks. Avaliku ruumiga seotud arhitektuurivõistlusi oli tihedalt, Tallinna sadamaala väljaehitamisest loodeti endiselt veel palju, ehitusse minevat raha püüti sekund enne buumi veel linnaehituslikult mõtestatud otsustesse suunata. Nüüd võib öelda, et see oli vaatemäng, millel olid tüüpilised postsotsialistliku linnamajanduse jooned. Vaatemäng, mis on muutnud kõiki osapooli: urbanistika lokaliseerus, sidus kokku eraldiseisvad planeerimisega tegelevad valdkonnad, nagu linnaehitus, arhitektuur, sotsiaalteadused ja kunst, ja rõhutas kohaspetsiifilist loovat protsessi, mis pikemas perspektiivis aitab kaasa esmalt linna märkamisele, siis teatud kohtade taasloomisele ja lõpuks linna arendamisele soovitud suunas. Pole juhus, et juba mõnda aega on urbanistika õppetool olnud kasvulavaks Linnalaborile ja teistele asumite ja kodanikualgatustega seotud ettevõtmistele, mis proovivad muuta arhitekti tavaprofiili: kasutada mitte­populistlikke osalemisviise, teha isealgatatud projekte, arendada end inimõiguste, kaasava planeerimise, poliitika kujundamise, planeerimiseetika, ruumilise sekkumise jm valdkondades. „Vastu ootusi näib üheks globaliseerumise tagajärjeks olevat taasleitud spetsiifilisus – suurte narratiivide asemel vajatakse kohaspetsiifilisi, rätsepatööna valminud lahendusi,” on analüüsinud Markus Miessen.4 Muidugi tekitab see küsimusi arhitektivabadusest, arhitektuuriteema pehmenemisest ja suurte strateegiate puudumisest, ent see kõik ei muuda tõsiasja, et just arhitektid võiksid ühiskonna asju visualiseerida ja kommenteerida. Neil on unikaalne ikonograafia loomise võime, mis on alus heale kommunikatsioonile laiema publikuga. Info labastumise ja spetsialistikultuuri kadumise ajastul on see omaette väärtus. Urbanistikapäevadel eksponeeris seda omal kombel nn plakatisessioon, kus nii kohalikud kui ka välismaa üliõpilased ja linnauurijad esitlesid visuaalselt oma ruumianalüüse mitmel teemal, nt UNESCO ja Tallinna vanalinn, sotsialismi ja kapitalismi varemed Pääskülas, uut tüüpi omandisuhted masselamurajoonides, kontroll ja natsionalism Tirana postsotsialistlikus linnaruumis, tühikute interpreteerimine ehk linn pärast monumentide eemaldamist, Kostivere kolhoosiasula uus identiteet jne. Stsenaariumid ja kriitiline meel ei ole urbanistidel kümne aasta taguse ajaga võrreldes kuhugi kadunud, ainult tonaalsus ning enda positsioneerimine on teised.

Sotsialism kui lõputa lugu
Konverentsi  fookus keskendati post­sotsialismi mõiste mitmetimõistetavusele ning levinud stampprobleemidesse kinnijäämisele. Krivyl ja Tuvikesel oli algatuseks rida küsimusi: kas postsotsialism on faas, mis möödub? Kas on linnu, mis on endiselt sotsialistlikud? Kas on linnu, mis on postsotsialistlikud, kuid ei asu Kesk- ega Ida-Euroopas? Kas iga arhitektuuriobjekt sotsialismiperioodist on sotsialistlik? Kas arhitektuur on postsotsialistlik vaid seetõttu, et nii ehitati teatud ajaloohetkel? Tänu arvukatele Aasia ettekannetele sai see „mitte-Ida-Euroopa postsotsialism” täiesti uue ja huvitava geograafilise mõõtme, kus lahati näiteks urbaniseerumist Hiina sotsialistliku turumajanduse tingimustes ja riigifirmade võimutsemist sealsel kinnisvaraturul, Jaapani 1950. – 1960. aastate metabolistide linnautoopiate ja riikliku maareformi seoseid, naiste õigusi Hiina kinnisvaraturul jne. Peaesinejad olid siiski Euroopast: Anne Haila Helsingi ülikoolist, arhitekt Stefan Rettich KARO arhitektidest Leipzigist ning Łukasz Stanek, arhitektuuri ja filosoofia ajalooga tegelev teadlane Manchesteri ülikoolist. Rettichi väga selgepiiriline ettekanne andis ülevaate Ida-Saksamaa linnade meeletust tühjaksjooksmisest, sotsiaalprobleemidest ning keskvõimu suutmatusest kinnisvaraturgu seadustega reguleerida (nt Leipzigis läks Saksamaa ühinemise järel veerand elanikest läände, pooled kolisid äärelinna ning kesklinnas on ligi 40% eluasemetest tühjad). Rettich ja KARO arhitektid on kavandanud vähemalt erialameedias ikooniks kujunenud Magdeburgi avaliku raamatukogu, mis pidi leevendama inimeste koosolemisvajadust. Viis aastat tagasi koostegemise paatosest valminud maja on Rettichi näidatud piltidel nüüd räsitud ja selle on okupeerinud tühjeneva tööstuslinna agressiivsed kõurikud. Teeme-loeme-oleme-koos strateegiad ei pruugi alati töötada, protsessid nn rohujuurelinnas on väga kiired. Łukasz Stanek tegi eksootilise ekskursi esmapilgul mitte nii atraktiivsesse teemasse nagu postmodernism Poola arhitektuuris. Eksootika seisnes poola arhitektide ekspordis postkoloniaalsesse Lähis-Itta ja Ida-Aafrikasse 1960. – 1980. aastatel. Kümned arhitektid projekteerisid aastaid välismaal, väljaspool nõukogude modernistlikku doktriini, ja 1990. aastatel Poolasse naastes introdutseeriti seal jõuliselt juba uut, postmodernistlikku silmatorkavust ja mõõtkava kultiveerivat arhitektuuri. Eestlased mäletavad sellest perioodist Poola restauraatoreid ja ehitajaid, kes vanalinna olümpiaks „üle meikisid”.
Linnadele on omane materiaalsus, mis koosneb tegudest. Vaatamata planeerimisele kujundavad linna väiksemad administratiivsed otsused ja seetõttu oli seekordsel konverentsil urbanistide rõhuasetus omandi- ja maakasutusküsimustele igati asjakohane. Üsna ühel meelel oldi ka tõdemuses, et sotsialism on eelkõige idee: „Kapitalistliku ühiskonna naasmisega määrab küla, alevi või linna loomuse taas turustatavus. Meie aga ei tohi lasta neid vaid sellele omadusele taandada. Heaks eluks on meil hädasti vaja sotsialistliku linna jäänukeid – ja mitte ainult selle ruumikaid väljakuid ja ikoonilise tähtsusega hooneid 1960. aastatest. Vähim, mida me vajame, on eraomandi üle mõtisklemine ja selle küsitavaks pidamine, või arutelusid sotsiaalse sidususe üle,” kirjutavad KARO arhitektid.5 „Riigimeeste” seriaali sidususminister saaks sel teemal mõnegi hea stseeni.

 1   Vt www.artun.ee/x/uld.

2   Maroš Krivý, Tauri Tuvikene. Sotsialistlikud ja postsotsialistlikud urbaniseerumised. – Urbanistide väljaanne U, nr 16, mai 2014, www.urban.ee.

3   Vt www.tab.ee/et.

4   Markus Miessen, „Ruumipraktikad võimaluse äärealal. – Kas keegi ütles „osale”?/„Spatial Practices in the Margin of Opportunity. – Did Someone Say Participate?”. Toim Markus Miessen, Shumon Basar. Frankfurt am Main: Revolver, 2006, lk 274.

5   Antje Heuer, Stefan Rettich. Hüvastijätt sotsialistlikust linnast? – Urbanistide Väljaanne U, nr 16, mai 2014, http://www.urban.ee.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming