Ground Zero – kui nullist saab üks

Veronika Valk

21. mail avati New Yorgis 11. septembri muuseum.

13 ootamisaasta järel on läänepoolkera kõrgeim pilvelõhkuja peaaegu valmis. Ligi 3000 hukkunut, 10 000 ehitustöölist ja 104 korrust annavad põhjust vaadata Maailma Kaubanduskeskuse ehk World Trade Centeri (tuntud ka kui WTC või Twin Towers) taassünniloole New Yorgis värske pilguga. Kuue ja poole hektarise ehitusplatsi nukker seis viimasel kümnendil oli suures osas tingitud uue tornikompleksi arhitektuurivõistluse võitnud Daniel Libeskindi ja 1WTC (One World Trade Center) ehk „Vabaduse torni” tegeliku arhitekti David Childsi (arendaja Larry Silversteini lemmik ning Skidmore, Owings & Merrilli ehk SOMi juht) nn sundabielust sündinud erinevatest arusaamadest, kuidas edasi minna. Kolm aastat vaidlusi võistluse järel viis selleni, et valmiv torn on siiski peaaegu täielikult Childsi kavandatud.
Arendaja on olnud armutu ja kompromissitu: Libeskindi sõnul on ta lõhkunud avalikku linnaruumi ning eiranud parkide, memoriaali ja tänavaruumi planeeringut. Küllap on tal õiguski: esimese 20 maapealse korruse ulatuses on torn akendeta betoonpunker ehk pommivarjend, mis kaetud peegelklaaspaneelidega. Libeskindi ja Childsi koosolekuid on võrreldud õhustikuga Panmunjomi piiripunktis Põhja- ja Lõuna-Korea vahel. SOMi palkas arendaja lihtsalt oma suva tõttu – nii oli mugavam. Ehitise valmimisele on jõuliselt kaasa aidanud ka New Yorgi osariigi kuberner George Pataki. Libeskindi ja Childsi nn koostöö on kokkuvõttes kultuuride kokkupõrge, osalisteks musta riietet Euroopa poeetiline ja kohati bluffiv arhitekt ja ameerikalik puhtpragmaatiline kommertslik kinnisvaraarendus. Ajakirja New Yorker arhitektuurikriitik Paul Goldberger on arhitektuurset tulemust võrrelnud komitee  loodud loomaga, kes on ühtaegu kaamel ja hobune. Ja esitanud retoorilise küsimuse: „Kas keegi palub Matisse’il ja Dalíl teha koostööd ja ühiselt maal valmis vorpida? Ei.”1 Ja nii tegigi SOM valmis korporatiivse väljanägemisega tümika büroo-obeliski.

Mälestada traumeerimata
Ehitus algas 27. aprillil 2006 ja sarikapidu peeti 30. augustil 2012 – ja siis tuli orkaan Sandy, mis tõi oktoobris ehitusplatsile 473 miljonit liitrit vett ja tekitas väikse Niagara jugade-kärestike süsteemi. Aga ehitus läks edasi. Vundament (sinna läks 34 000 kuupmeetrit betooni) ulatub 60 meetri sügavusele maa alla. Ehituse esialgne, aastal 2005 planeeritud maksumus 1,5 miljardit kerkis 2009. aastaks 3,9 miljardini. Maapealset osa hoiab püsti 24 hiiglaslikku terasposti, iga fassaadi kattev 1,5 meetrit lai ja 4 meetrit kõrge klaaspaneel kaalub umbes 540 kilo. Eks katsu neid 100. korruse peale vinnata, kui igaüks neist käitub tuule käes paigaldamisel kui puri. Kogu 1776 jalga (1776 on USA iseseisvusdeklaratsiooni aasta) ehk umbkaudu 541 meetrit kõrge konstruktsioon tipneb 124meetrise ja 18 60tonnisest sektsioonist koosneva tornikiivriga ja sisaldab 44 000 tonni terast. Ja arendatav ala lisaks 1WTC tornile muid funktsioone peale torni enda kontoripindade, sh maa-aluse transpordisõlme (maksumus neli miljardit dollarit),2 mis ühendab mitmeid raudteeliine ning maa-alust 11. septembri muuseumi,3 mille arhitektiks on Davis Brody Bond ja mille maapealse sissepääsupaviljoni autorid on norrakad, Snøhetta arhitektid. Peale Snøhetta paradoksaalsel kombel libeskindliku vormikäsitlusega paviljonil leiab SOMi tümika torni ümbert muudki põnevat: Santiago Calatrava valgest dünaamilisest „selgroogsest-lülilisest” sissepääsust maa-alusesse transiidisõlme kuni Frank Gehry etenduskunstide keskuseni. Samuti on siin vabaõhumemoriaal, mille arhitekt Michael Arad ja maastikuarhitekt Peter Walker lahendasid oma 2004. aasta arhitektuurivõistluse võidutöö põhjal (töid laekus 63 riigist üle 5200) linnaväljakuna, mida liigendavad kaks  basseini ja kus kasvab üle 400 tamme (Quercus bicolor).
Äsja avatud muuseum läks maksma 700 miljonit USA dollarit. Lindi lõikas president Obama läbi 15. mail, publikule avati maja nädala jagu hiljem, 21. mail. Ekspositsiooni küllap suurim õppetund tänapäeva ühiskonnale on see, kuidas ohvreid mälestada külastajaid traumeerimata nii, et see poleks Disneyland. Jake Barton (Local Projects) pakkus välja mõtte luua ohvrite telefonikõnede salvestustest heli-installatsioon ja  idee meeldis näituse kujundajale Tom Hennesile (Thinc), kelle arvates ei peaks muuseumid olema haridusasutused, vaid kohtumispaigad: „Loodusloomuuseumid on väga kehvad loodusloo õpetajad, aga nad võivad avada silmad, nii et su järgmine jalutuskäik metsas on hoopis teistsugune.” Eks paistab, milline kohtumispaik saab sest maatükist Manhattanil maailma edasises ajaloos.

1   www.theguardian.com/world/2004/oct/01/arts.usa.
2   www.wtc.com/about/transportation-hub.
3   www.911memorial.org.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming