Mida räägivad mehikesed silmaterade sees

Margus Ott

Ott Kadariku fotonäitus „Mida rääkisid silmaterade sees olevad mehikesed” on arhitektuurimuuseumi keldrigaleriis avatud kuni 25. maini. Näitusel on eksponeeritud 30 Hiinas ja Jaapanis tehtud fotot, mis on sündinud autori mitmete reiside tulemusena sealsetesse suurlinnadesse. Näituse pealkiri on pärit hiina klassiku Pu Songlingi (1640–1715) samanimelisest novellist (valimik „Libarebased ja kooljad. Hiina armu- ja hirmujutud”, tlk Andres Ehin, Eesti Raamat, 1986).

Toon välja mõned motiivid.
1. Eksootika või nihestuse aspekt, mis tuleneb sellest, et tegemist on teise keskkonnaga („Viljelejad”, „Kärssab”), teiste kommete („Juuksuritöökoda”, „Kalamehed”), teise keele („Pikad mehed”, „Mittesuitsetav Nagasaki meer”), arengumaise läbu („Nimeta” foto Hiina räämas hooviga), kummaliste koosluste („Linnahalli vallutajad”, „Maastiku läbimise voolav kogemus”) või muude veidrustega („Luiged”, „Kukk”).
Eksootika määr sõltub muidugi ka vaataja kogemusest ja taustast. Lugedes ladina tähestikus „Longmen” nägin ma vaimusilmas seal taga kohe märke 龍門 ja tähendust „Lohevärav” ja inglise keelega oskasin seda seostada alles pildiallkirja lugedes.
Seejuures ei piirdu needki fotod üksnes selle aspektiga, vaid on ka hästi läbi komponeeritud: laialisulavad figuurid „Longmeni” sildi taustal, ülesharitud maalapp kõrguses kulgeva kiirtee ja pilvelõhkujate vahel, totakates balletikostüümides „luikede” kogukontuur, „Nagasaki meeri” tummine värav ja teada­andega post jne. Kõik need töötavad ka oma figuraalsete mustritega.
Selle aspekti täpsustamiseks võinuks tegelikult olla fotode juures ka täpsem osutus, kus need on tehtud, sest Hiina on ju Euroopast ka territooriumi poolest tublisti suurem, aga meile tunduks naljakas, kui fotod Lissabonist, Moskvast, Ateenast, Rovaniemist ja Viinist oleksid esitatud lihtsalt märke „Euroopa” all.
2. Arhitektuuri aspekt, kus hoonetel on oluline roll, näiteks toosama „Maastiku läbimise voolav kogemus” ja „Linnahalli vallutamine” (kus üks hiina hoone sarnastatakse Tallinna linnahalliga), „Pikad mehed”, „Nimeta” (punaste tarinditega betoonrajatis raagus võsa taga), „Nimeta” (majja jooksva jämeda toruga), „Viljelejad”, „Piilujad” (kus esiplaanil on traditsioonilises stiilis jaapani maja ja taustal suured terassfäärid). Neis on tunda Ott Kadariku arhitektipilku, kuid need pole kunagi pelgalt pildid hoonetest ja linnadest, vaid peaaegu alati on seal ka inimesi, tegevust (eks ruum – ja eriti arhitektuurne – ongi tegevuseks) ja oma puhtgraafiline aspekt (vt kaht järgmist punkti). Jah, kui traditsioonilistel hiina maastikumaalidel on alati ka mingi inimene või inimtekkeline artefakt, siis neil fotodel on sageli samalaadne struktuur, ainult et looduse (mäed-veed) asemel on tehismaastik.
3. Figuuri aspekt, kus inimestel on tähtis koht. Enamasti grupina: nt sarjas „Ülevalt”, kus inimesed paistavad sageli naljakad, eriti sarja teisel fotol, kus inimesed säravvalgete teemärkide ja musta asfaldi taustal oma lamemaailmas kärbestena ülespoole ronivad, või esimese foto üksikfiguur, kes on kuidagi laperdav nagu kalur „Muumipapas ja meres”. Või „Ärimehikesed suitsetamas”, kus neli ülikondset meest mahajoonistatud ruudu sees suitsu kisuvad, justkui oleks see mingi etendus (see foto on valitud esi(ndus)fotoks nii galeriiruumis kui ka internetis). Või „Samurai häälega mees” selja tagant merele vaatava (ja laulva? röökiva?) istuva mehe figuuriga. Või ilmselt pargis võrkkiiges magav vanamees. On ka kaks portreefotot: „Lihast maja” moslemist lihakaupmehega Hiinas ja „Kukk”, kus veidrasse kukekostüümi riietatud mees otse objektiivi vaatab (inimlikult võib-olla kõige liigutavam foto, kus kujutatud tegelane näib olevat ambivalentses vahekorras oma rolliga).
4. Graafika aspekt, mille moodustavad pindade, värvide, tekstuuride kooslused, puhtabstraktselt. See aspekt oli mulle kõige huvitavam. Näiteks „Sündinud 1980”, kus naisefiguur kõnnib kahhelkividest seina taustal, mille diagonaalsed jooned ja värvipinnad (domineeriva valgega) moodustavad justkui abstraktse maali. Või „Faktuur 3”, kus mehefiguur on metalltarindi taustal, mida liigendavad vertikaalsed ribid ja täpendavad korrapäraste vahedega needipead. Või „Faktuur 2”, kus on kujutatud kloaaki tohutus värvikirevuses erinevate toidujäänustega. Kui samuraipildil oli implitseeritud hääl, siis siin on implitseeritud lõhn. Kunstikontekst aga surub alla lihtsad meeldimise-ebameeldimise reaktsioonid („rõve haisev kloaak”) ja me vaatleme seda puhtesteetiliselt: suures plaanis ribidega raudvõre (kanalisatsiooniauk) värvilaikude müriaadiga (toidujäänused) – see on jällegi justkui impressionistlik maal. Või „Veealune armastus”, kus kaks kummiülikonnas figuuri  hulbivad vees ja kerge veelainetus oma peegelduste ning tumeda koloriidiga on jällegi vaadeldav justkui abstraktse maalina. Või „Nimeta” punapunases jakis peadpidi rohe­rohelises hekis figuuriga, kus roheline ja punane ning lehtede­muster on jällegi justkui (poolfiguratiivne) maal. Või „Nimeta” Jaapani metroos, kus tumedate võlvide vahelt paistev valgustatud kolmnurk teise perrooniga on aistitav puhtabstraktselt, geomeetrilise kompositsioonina. Või juba mainitud „Nimeta” puna-halli rajatisega läbi raagus võsa, kus puud justkui maalivad arhitektuurilisele kompositsioonile omad jooned (ja jälle, hiina maalikompositsiooni hea tava kohaselt, on fotol ka üks väike kiivriga mehike).
Nagu me nägime, on samadel fotodel esindatud mitmed aspektid. Esimeses etapis läks mulle kõige enam korda puhtgraafiline, abstraktne aspekt, kus foto jooned, värvid jne justkui vormivad mu tajumeelt ümber: panevad selle ahvatluse ehk „hingusega” keskenduma ja oma sisemise liigendusega ehk „soonestikuga” rikastavad seda.
Teises etapis, pisut järele mõeldes, võiks näituse kunstilise probleemistiku ümber sõnastada pingena ruumi ja pinna vahel koos nende seosega neis liiklevate inimeste ja neid tajuvate vaatajatega. Ka suur osa arhitekti igapäevatööst käib pinnal (nt joonised-visandid paberil või arvutiekraanil), millesse on aga kokku pakitud ruum ühes selle asustajate liikumis- ja tegutsemisvõimalustega. Seda silmas pidades joonistub välja neli aspekti: 1) pinnad (nt kloaak, terastarind, kahhelsein, lihamüüja lihataust), 2) ruum („Ülevalt”, „Viljelejad”, „Pikad mehed” jt), 3) ruumi asunikud (olgu „mehikestena”, pisikeste siblijatena ja ruumis laotuvatena, või persoonidena), 4) pinna ja sügavuse implitseeritud vaatajad (või ka kuulajad, haistjad  ehk implitseeritud vaataja implitseeritud aistingud).
Niimoodi ma jõuan kohani, kust edasi mõelda, aga kus praegu jäävad otsad lahti. Kirjutajale endale on see õpetlik, kui ta jõuab kirjutamise käigus uue probleemiseadeni, ehkki asjatundjail on see kindlasti läbikäidud ja -mõeldud.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming