Istumise arhetüüp

Karin Paulus

Tea Tammelaane taburetitangost. Tea Tammelaane näitus „Taburet&50” Eduard Vilde muuseumis ehk Kastellaanimaja galeriis kuni 19. V. Kujundaja Tea Tammelaan, taburetid teostas Tore OÜ.Kadriorus juubeldab ning on teinud omamoodi loomingu kokkuvõtte mainekas sisearhitekt ning mööblikunstnik Tea Tammelaan. Ta sai 1980. aastate lõpus ning 1990. aastate alul laiemalt tuntuks nn antidisainiga ehk veidrate torujalgadega toole meenutavate kunstiliste objektidega. Edaspidi on tema artistlik talent leidnud hea rakenduse lavastuslikkust nõudvates ruumides, mille seas on näiteks Tartu Jaani kirik, Tartu mänguasjamuuseum, maanteemuuseum ning Ahhaa keskus.

Nõnda pole ka ise näitusega esinemine mitte just väga üllatuslik, seda enam, et mullu esines Tammelaan koos Mari Kaljuste, Mari Kurismaa ja Taimi Sooga Parikaste majas.
Nüüdse väljapaneku kandvaks ideeks on tutvustada kõige lihtsamat ja ehk ka arhetüüpsemat istet. Kastellaani majas on väljas disaineri enese taburetid, aga ka teiste tegijate loome Toivo Raidmetsa kahest isikupärasest kolmjalast vanakraamipoest pärit kitšini.
Võib ju siinkohal meenutada, et kõrgel toolil istumine on paljudes kultuurides algselt märkinud võimupositsiooni. Nii Mesopotaamias, Vana-Egiptuses kui ka Hiinas istusid järil ülikud ning tavalisem rahvas põlvitas ja istus matil või hoopis kükitas. Nüüdseks on kunagisest elitaarsest ning mitte just väga mugavast aksessuaarist troonist kujunenud midagi ääretult tavalist, mille vajalikkuse üle enam isegi ei mõtiskleta. Võiks utreeritult leida, et tooliga võrreldes tundub taburet liiga tühine, harilik, pisike ning kogukama istuja all lausa märkamatu, et seda üldse kõneks võtta. Näitusega püütaksegi hoomamatut nähtavaks teha ning demonstreerida, et „Taburet on hea väike ja kompaktne vorm, millega mängida ja vigurdada”.
„Üritasin kokku korjata võimalikult palju eri vormi ja funktsiooniga taburette ning juurde luua veel portsu isepäiseid katsetusi. Osa kogutud „kodututest” taburettidest on saanud uue kuue ja näo, osast teada tüüpidest oleme disaininud oma variandi. Võetagu seda näitust kui minu seekordset uurimust, milline taburet võib olla,” selgitab Tammelaan.
Mõneti nukra ja veidi nostalgilise alatooniga on esimese ruumi taburetid elust endast ehk reaalselt kasutuses olnud istmed, mis on pärit kas tema enese või tuttavate kodust või mõnest muust kohast. Need istmed on üsna kulunud ning läbiv on alvaraaltolik lähenemine. Teiste sekka on mahtunud autori enese vähe pretensioonikamad tööd. Lustlik leid on puupakk, mille kohta autor õigusega ütleb, et tegu on klassikalise ahjuesise taburetiga. Kõige sümpaatsem on Eesti loodusmuuseumi avastuste toa jaoks valminud imetilluke kollane iste, mille painutatud jalad on tehtud vineerivabriku jääkidest. „Oh, taburet, ta olek ja aeg, see üksainus mäng, mis talle on antud. Alles teda oli tassitud ja tõstetud, pisikesed pepud olid teda soojendanud, pisikesed jalad siblinud, varbad muljunud, tema peal oli maalitud fantaasiaid, ta oli olnud tähelaev ja rakett,” kirjutab Arvo Valton novellis „Taburet”, mille nimitegelane on lasteaia lammutamisest pääsenud ja mis lõpeb mõttekäiguga, et kuni on veel aeg, tuleb elada muutumiste keskel ning võib-olla pole päris lõppu olemaski. 
Näituse kese tööpealkirjaga „Taburetitango” on kuraatori enese uudisloome ehk viimaste kuude jooksul intensiivsete katsetuste tulemusel valminud tööd, kus ideede võimalikkus on mänguliselt läbi proovitud.
Ühe istme osad on justkui nööri otsa lükitud ehe („Skits”), teine meenutab niidirulli (järi vaid mööndustega, pigem näib tegu olevat siiski ratastel serveerimislauaga), kolmas justkui tordikarpi. „Tantsusaalis, tantsusaalis …” on meelitav, uhke volditud kattega taburet; teisel järil on taas sõna otseses mõttes jalad all ning tundub, et kohe läheb astuma. Kollase istme aluseks on aga omamoodi pööris: õpilane pannakse peaaegu põrandale sirge seljaga istuma ning läbi on proovitud ka pallivorm ja eesti rahva­traditsioonis tavalised jändrikud oksadki. Ruumi on kosmiliste ämblikena vallutanud Tammelaane dekonstruktivistlikud viguristmed, mis vähendavad küll näitusel taburettide tähtsust ja rolli nii füüsilises kui ideelises plaanis. 
Kolmandas ruumis on autor esitlenud meilt ja mujalt tema meelest vahvaid taburette, mis talle näituse ettevalmistamise käigus olid ette juhtunud. Justkui mõnes argiajalugu, tarbimist ning maitset uurival näitusel on rahumeelselt kõrvuti originaaldisain, punutis, vanakraamikaup, elitaarne ja vägagi massiline kataloogimööbel.
Kui Tammelaan on eelkõige Laika, Belka & Strelka koosseisus tähelepanu äratanud vägagi silmapaistvate näitusekujundustega, siis Vilde muuseumi galeriid, mis on tegelikult ühe elumaja kolm tuba, ta taltsutada pole suutnud. Kas peegeldub siin kontseptsiooni hämarus (tabureti kõrval on ikka lauad-toolid ning segamini oma ja võõras looming) või on tahetud jääda ruumiomaselt koduseks? Üldmulje on igal juhul kakofooniline. Ruumidesse on puistatud mingeid esemeid, millest valdav osa on järid. Ka see, et puuduvad etiketid ning istmete autor ja kontseptsioon tuleb tuvastada mapi vahele seotud paberilehtedelt, pole külastaja seisukohalt just väga tore valik.
Ometi ei kahvatu teema, mis tõstab keskmesse meie argipäevamaailma ja olemise poeetika, kriitikast sugugi, vaid on mõttearendust väärt.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming