Tallinna sadama planeerimisvõistlus

Villem Tomiste

Vanasadama põhjaosaEelmise aasta lõpus kuulutas AS Tallinna Sadam välja kaks avalikku kutsutud osalejatega Tallinna Vanasadama territooriumi ruumilise planeerimise võistlust. Žürii koosseisus Ahto Ader, Raivo Kotov, Ülar Mark, Endrik Mänd, Hele-Mai Metsal ja Villem Tomiste hindas põhjapoolse piirkonna võistluse töid. Kõnealune ala on läänest piiratud linnahalli, põhjast Martin Aunini kümmekond aastat tagasi planeeritud randunud laevu meenutavate kortermajade ehk Logi arendusega ja idast ristluskaide lahesopiga Vana­sadama loodemuuli põhjaküljel.

Osalejaid oleks võinud olla rohkem
Sadama seatud võistluse eesmärk oli planeeringu eskiis, et arendada aktiivses kasutuses sadama naabruses kesklinnalist linnaruumi, lõimida maailma ühe aktiivsema reisijatevooga sadam kesklinnaga nii, et arenduspiirkonna uued asukad ja elanikud ei hakkaks omakorda sadamat kesklinnast eemale tõrjuma. Nimelt on sadama tegevus vägagi mürarohke ning elukondlike ruumide kavandamisel tuleb projekteerijal arvestada mürataseme normidega. Võistlustingimused nägid alale ette paar hotelli, büroohooned ning ala õhtupäikesesse vaatavas osas väheke ka kortereid. Hoonete esimesed korrused tuli kavandada aktiivsete ärifrontidena ning autod tuli paigutada tänaval liikuja silma alt ära ehk parkimismajja. Võistlejatel tuli arvestada kultuurikilomeetri võimaliku Kadrioru-suunalise jätkumisega ning tohutu hulga laevadele manööverdatavate sõidukitega. Keeruline oli arvestada alale iseloomuliku forsseeritud hooajalisusega, kuna ristluslaevadel on kombeks väisata Tallinna pigem suvekuudel.
Mind üllatas meelitavalt arhitektide võimekus joonistada sadamasse vägagi erinevaid tulevikustsenaariume. Arusaamatuks jäi, miks otsustas osa arhitekte võistlusel mitte osaleda. Võistlusel oli kuus preemiat ja seitse tööd, mida hinnata. Preemiad olid kopsakad ja käsiteldav ala on pealinna üks olulisemaid. Loiduse võimalikuks põhjuseks on võib-olla arhitektide vähene treenitus suuremate alade käsitlemisel. Mitu esitatud võistlustööd astusid kohmakalt objektikeskse kavandamise isekasse lõksu, selmet luua ruumilise planeeringu näol raamistikku, millest arhitektuur välja kasvab.

Mitmekesise linnaruumi võit
Seda enam on põhjust rõõmustada võidutöö üle, mis loob mitmekesise linnaruumi, lõimib ümbruskonna kvartalid ning annab planeerimisetapi lõpul viisakalt arhitektidele teatepulga üle. Võidutöö väljaselgitamine võttis aega mitu nädalat ning seda just mitme osaleja huvitavate tööde tõttu, mis pakkusid žüriile diskussiooniainest tulevikulinna visiooni vallas.
Võistluse võitis Salto AB, autoriteks arhitektid Maarja Kask, Karli Luik, Ralf Lõoke, Helin Kukk ja Margus Tamm. Siinkohal tasub märkida, et ka 12 aastat tagasi toimus Vanasadama alade võistlus, kus oli kolm esikohta ja kus ühena tuli võitjaks meeskond, millesse samuti kuulus Maarja Kask – ka võistlusala, mis toona võidu tõi, oli sama.
Salto töö suurim pluss on mitmekesine tänavaruum. See on saavutatud tänu võistlusala jaotamisele kolmeks eriilmeliseks kvartaliks, mis suhestuvad naabrusega. Lõunapoolseim kvartal on heli- ja visuaalseks barjääriks sadamas manööverdavate veoautode tekitatud mürale. Avaused ülemiste korruste liigendatud mahtude vahel lasevad kõnniteedel täituda keskpäevase päikesega. Ristluskailt linna suunduva tänava ja Oleviste kiriku suunal tõmmatud telje vahele moodustub terrassidena sadamakai suunas tõusev kolmnurkne hotellide kvartal. Võistlusala põhjapoolset osa katavad eraldiseisvad aktiivse tänavaruumiga liigendatud büroo- ja kortermajad. Põnev hoonetevaheline ruum ning mitmete arhitektide kavandatavad majad lubavad siin tulevikus näha energeetilise, suhtlemisalti linnaruumiga kvartalit. Just omanäoline miljöö on see, mis võib üle kavaldada piirkonna rusuva ning paratamatuna näiva hooajalisuse. Tugeva identiteediga paik tõmbaks ligi kohapealset mitmekesisust, mis tagab piirkonna aastaringse kasutuse. Ka sadamast hooti valguv ristlusturistide voog otsib just kohale omast erisust, mitte modernset üldistust – seda nii ruumi kui tüpoloogiate osas. Salto töö on tugev ka ideede poolest, mida pakutakse võistlusala kontaktvööndi sidustamiseks, seda alates ristlusturiste loodekailt linna juhatavast restoranide paviljonist, võimalikust mereäärse promenaadi sildamisest üle parkimisvälja A-terminali suunal kuni Admiraliteedi basseinist mere äärde suunduva rohelise jalakäijate promenaadini. Võistlustöö plussiks on ka idee paindlikkus, mis tuleneb eriilmeliste kvartalite planeeringulisest läbitöötatusest ning nende erisuste kõrvutamisest. Erisused leiavad linnaruumis üksteiselt tuge, kui liikumised ühest miljööst järgmisse on kavandatud lõimuvatena, nagu seda on tehtud võidutöös.

Teine koht
Võidutöö peamiseks konkurendiks oli – žürii-istungite arutelude põhjal – Alver Arhitektide kavand: modernistlikult suure joonega tõmmatud anonüümne ruumiline „võrrand”, mille muutujate hulka polnud arhitekt tahtnud kirjeldada. Žürii vestlusvoorus nõustus arhitekt loobuma ka ühest võrrandi n-ö konstandist. Võrrand pidi moodustuma krundi mahust ning seda läbivast kolmest teljest. Esimene neist oli võistlustöösse sisse kirjutatud vaatetelg mereäärselt kailt Oleviste kiriku suunas, teine Admiraliteedi basseinist põhja poole suunduv roheline promenaad (sama, mis esineb ka Salto töös ning mis tuleneb arhitektide liidu, Tallinna linna ja Tallinna sadama koostöös 2006. aastal korraldatud Vanasadama ala linnaruumilisest arengukavast) ja kolmandaks suureks jooneks oli Alver ka selles projektis valinud telje, mille nimeks „kultuuritelg”. Kolme telje ristumispunkt on kavandatud üüratu väljana, millele peab mingil moel asetuma „kultuur”, mida nautida ümbruskonna kaubanduspindadelt ja büroodest. Avalik ruum on kirjeldatud ühe pargina ning hoonestus peab kujunema „lugematul arvul erinevatel viisidel”, kuid arhitektid polnud teinud otsuseid, mil viisil või millise meetodiga jõutakse planeeringuni. Võistluse kui sellise eesmärk on ju aga asendada määramatus konkreetse ideega. Esitatud võistlustööst võis planeeringu asemel välja lugeda pigem modernismile iseloomulikku „majadeülest”, kuid siiski kõigest ruumilist kompositsiooni, mis koosneb totaalsest hoonete kogumist ega keskendu elu mitmekesisusele linnas.

Kvartali sisemusse pööratud visioonid
Tiheasustusala põhilise avaliku ruumi ehk tänavaruumi seisukohalt oli põnev Martin Aunini võistlustöö. Intiimse proportsiooni ja põiklevate sihtidega tänavad, mille iseloomu rikastasid jalakäijate, ühiskasutuse ja autoeelistuse võimalused. Arhitekt, kes on ise võistlusala põhjaserval kehtestatud planeeringu autor, polnud žüriile arusaamatul põhjusel arvestanud omaenda looduga ning sama ignorantselt oli lahendatud võistlusalalt linnahallini ehk õhtupäikesesse kulgev suund. Hoonete mõõtkava oli meeldivalt linlik, ent majadest moodustuv kvartal justkui äärelinlik ja ümbruse ees hirmul.
Võistluse intrigeerivaim töö oli Peeter Pere visioon. Absoluutselt kontekstivälise energiast plahvatava visiooni eesmärgiks on panna sadamas pöörlema ülisuur linnaehituslik vurr, mis oma pöörlemise magnetismis iseend õigustaks. Kvartali keskse platsi perimeetrilt tõusnuks spiraalsed tänavad piki hoonete fassaade taeva suunas, et saaks hiiglasliku klaaskupli all imetleda vaateid vanalinnale ja merele. Kuna selle töö eesmärk polnudki ümbrusega suhestuda, siis saab kritiseerida pigem sisemaailma vähest nüansseeritust. Selles töös jäid kasutamata võimalused, mida pakkunuks külgnevatest hoonetest lähtuvate eritasapinnaliste tänavate liitumine tõusvate spiraalteedega.
Välja valitud võistlustöö autoritel on selge arusaam linnast kui jagatavast ruumist, kus elatakse, töötatakse ja puhatakse. Võitjate visioon on isikupärane seisukoht tuleviku kesklinlikust eluviisist ning Tallinna sadam, kesklinna suurim maaomanik, on valmis alustama lähiaastatel mereäärsete alade hoonestamist. Selle üle on väga hea meel.