Võimusõnad

Ahto Lobjakas

Hellar Grabbi, Neli presidenti. Toimetanud Iti ja Urmas Tõnisson. Kaane kujundanud Mari Ainso.  Ilmamaa, 2014. 480 lk. ISõna „president” on indoeuroopa laen, mille taga on ladinakeelne „eesistuja”. Sõna otseses, praktilises mõttes tähendab see koosoleku juhatajat, kedagi, kes istub teiste ees, juhikohal. Eesti keeles on see sõna teatavas mõttes anomaalia, nagu näitab vaikselt unustusehõlma vajuv „eestseisja” – germanism, mis küll kenasti maakeelde ümber pandud, aga kodustatuna vähem aukartustäratav, tardunud ajastusse ja osutunud uuenemis­võimetuks.

„Eestseisja” (ja „eesistuja”) hiiliv arhaiseerumine osutab maailmas laiemalt kasutusel ladina tüvede prestiižile. Vaikselt osutavad need sõnad millelegi sügavamalt loomupärasele Eesti (ühiskondlikus) maailmapildis: see jookseb imporditud rööbastel. Sel on lähedane kontseptuaalne side maailmapiltidega, millega meil puudub orgaaniline ajalooline ja kultuuriline side. Teiselt poolt puudub Eesti poliitilisel ilmapildil (läbi)elatud ajalooline side nende sügavamate hoovustega, milles liiguvad tema kogukondlikud poliitilised instinktid. See ühenduse katkestus ehk disconnect nagu ütleksid inglased (ja ameeriklased) on tähelepanuväärne, kui vaadata Eesti senist kogemust „presidentidega” (loeme mõiste alla riigijuhi kohusetäitjad, olgu nad riigivanemad, -hoidjad või presiidiumide esimehed).
Kaugem samalaadsete laensõnade ajalugu paistab osutavat – esmajoones sõna „kuningas” näitel –, et kõikvõimalikud hierarhilised võimustruktuurid on Eesti aladel ja eesti keeles kinnistunud kokkupuutes indoeuroopa kultuuridega, nende võimupraktikate peegeldusena. Kogu laenatud varasem võimusõnavara koos vastavate võimusuhetega ei asetunud tingimata tühimikku (nagu hiljem küll „president” institutsioonina), kuigi ilmselt on tegu välismõjuga. Võõra ülevõtt oli vajalik enda tähistamiseks maailmapildis, mis polnud meie oma. „Kuningas” ja „president” on sõnad, mis kehastavad suveräänsust, eesti keeles siis enesemääramist. Meie sõna räägib kaitsepositsioonist kõledas ja vaenulikus maailmas, kus hakkamasaamiseks tuleb matkida, peegeldada, ehtida end võõraste keelesulgedega (endale määr ehk mõõt anda). Nii oli Läti Henriku aegu, mil tema kroonikas mainitud Eesti pealikud ilmselt esindasid oma hõime ja maakondi hoopis teistmoodi, kui eeldasid sõnad seniores ja melhiores, ning samamoodi on ka praegu. Meie suveräänsus on enesemääramine terminoloogilise mimikri kaudu. Selleks et meie eluilm saaks olla üks maailmaga, on sisse toodud pidepunkte globaalsest ilmast, kusjuures protsess jätkub.
Presidendi kõrval püüame välist ootust ette aimata „esileediga”. Sellises ülevõtus sisalduvat vältimatut ajanihet, vikaarset konservatiivsust (mis seal on ammu ajast ja arust, on meile uus; mis seal on uus, on meile ennekuulmatu) illustreerib hästi Prantsusmaa presidendi hiljutine ümbersünd „esimese tüdruksõbraga” potentaadist määratlemata abielulise staatusega võimukandjaks. Ilmselt pole kaugel aeg, mil hakatakse rääkima „esipoiss-sõpradest”, ning seda mitte ainult naissoost presidentide puhul. Võime selliseid mugandumisi oma tuulevaikses nurgakeses huviga ootama jääda, aga see on kõrvalepõige. Võõras terminoloogia ja seda kehastavad hierarhiad pole kunagi Eestile mugavalt istunud. Ühelt poolt on neil öelda liiga palju, teiselt poolt sunnivad nad vaikima sellest, mis on meile olemuslik – käitumismustritest elutajuni, mis võib olla vana aastatuhandeid. Võõrad võimusõnad on alati märgistanud distantsi, nii meie kultuuri sees kui väljas. Need on maailmakorda kuulumise atribuudid, nagid meie (välja)riputamiseks maailma, midagi sealt meieni ulatuvat, mitte vastupidi.
II
Aastate ja aastasadadega on seda suhet muidugi üritatud muuta, mahlu kahtepidi jooksma panna. Üks võimalus hinnata seda, kui edukad need katsed on olnud, on võtta ette presidendid ja see, mis neist on meie eluilmas saanud. Institutsiooni lühikeses ajaloos võib eritleda kolme arhetüüpi. Esiteks riigiisa, teiseks koorijuht, kolmandaks kirikuõpetaja. Need ei ole tingimata puhtad tüübid. Riigiisad on käeulatus ajaloos tagasi, neil on juures Paide kuningate maik (ja kaugel pole omasõnad „pealik” ja „vanem”). Koorijuht on ehk lähim asi kompromissile Eesti ja laia ilma mallide vahel, aga sellisena ka kõige sõltumuslikum ja hapram („eestseisja” oma anakronistlikkuses hõlvab osa sellest semantilisest väljast, postuleerides hoidja jaoks asendi, kus tal on üks jalg kummaski vallas). Kirikuõpetaja on hüüd minevikust, retro juba 1930. aastail, rääkimata tänapäevast.
Kõik kolm tüüpi on vastus samale ülesandepüstitusele. Nad esindavad katset leida Eesti jaoks liikumatu tugipunkt maailmas, mis on igaveses liikumises. Need katsed saavad sellistena olla vaid rohkem või vähem traagilised. Traagilisim tüpaaž on muidugi Paide kuningas. Konstantin Päts ei põgenenud sissetungija eest ja seadis nii lati järgmiste tarvis. Ta esindab üht aspekti parimast, mis meil muule maailmale pakkuda on –
väärikust. Sama, küll veel puhtamat, indiaanlaslikumate sugemetega alget näitas Rüütel (kes kujutaks ette Rüütlit oma rollis üle pingutamas?). Koorijuht hoiab selga maailma poole, aga loeb ühe silmaga viimase nooti. Temagi seisab eraldi ning asjaolude heal kokkusattumisel on tema subjektiivse rolli piirid fikseerimatud. Kirikuõpetaja elab ajanihkes, mis on vastassuunaline Paide kuninga omaga. Ta tuleb välisest minevikust, aga nägemata, et sealne jumal on surnud ning headuse ja korrapära alge maailmas inimese kätte antud.
Eelistatud juhiarhetüüp Eesti jaoks – ja seda mitte ainult presidentide liigas – on ajaloolisel ajal koorijuht. Kahes maailmas korraga opereerimine nõuab improvisatsioonivõimeid ja talenti, mida meiesugune väike valim näeb kardetavasti vaid korra sajandis.
III
Aga me pole ajateljel lahutatud vaid maailma minevikust, millest me endale olevikku teeme. Teine ühendamatus on olemas tulevikusuunal. Eesti on üha vähem koht ja üha rohkem kood – mõistetud maatriksi või maailmamudelina. Kannavad seda koodi inimesed. Me elame (ilmakodanikena) Nietzsche maailmas, kes nägi ette demokraatliku ühiskonna vältimatu fragmenteerumise algosadeks, inimesteks. Ning see on andnud meile (omailmsetele) uue võimaluse: osmoosi korras tilgub meid maailma nagu ei kunagi varem. Lahkuti ka varem, aga kodust äralõigatuks saamiseks tuleb nüüd lahkujal ise pingutada. Meie kood lahkub maailma sloterdijklikes mullikestes. Kirikuõpetajalikud katsed kõiki kuidagi ja kõigest hoolimata ühte suurde mulli tagasi suruda on kategooriaviga. Traditsioon ei toimi enam ammu, seda märgati juba XIX sajandil. See ei tähenda, et lahkuvat eestluse koodi ei tuleks, peaks või saaks elus (ja ühes) hoida. Selleks tuleb aktsepteerida reaalsust, mullide paljusust. Aktsepteerida neidki eestluse ilmingutena, eluilmadena ja vastavalt väärtustada. See nõuab radikaalseid nihkeid eestluse topograafias: territoorium, piirid, kohadki ei ole ainus eestluse pidepunkt. Keel ja kultuur liigub inimesega. Koosolu brutaalne vajadus võib näida sotsioloogiliselt ainumõeldava eeldusena keele ja omailma elushoidmiseks, aga mullidevaheliste kontaktivõimaluste geomeetriline progressioon on heitnud väljakutse kujutlusvõimele. XXI sajandi ülesanne on maailmas ellu jääda – kui mitte riigina (maksimumprogramm), siis vähemalt eestlusena (miinimumprogramm). Üks ei välista teist (seda näitas juba XX sajandi väliseestluse kogemus), vaja on (muu hulgas) väljakutsele vastavat koorijuhti.
IV
Hellar Grabbi raamatu „Neli presidenti” see osa, kus juttu Eesti neljast presidendist, on selliseks mõtiskluseks hea lähtekoht. Impressionistlik, ladus, suurepärase eesti keelega, kohati poeetilinegi, on see oma olemuselt esmajoones mälestusteraamat. Kuid koduloona on see unikaalne – kui Grabbil on tõesti õigus, et ta on ainus praegu elus eestlane, kes on kohtunud kõigi nelja presidendiga. Presidente lahkab ta vahedalt, küll vastavalt oma nägemusele, kuid nähtava objektiivsuspingutusega. Paljugi on värskendavat: Pätsu esitamine viimaseil traagilisil ametipäevil suure geopoliitilise mõtlejana, Rüütel „kõrgintellektuaalina”. Merit puudutav osa, kantud käegakatsutavast aukartusest, näib samas inspireeritud soovist ridade vahelt mõista anda, et tegemist oli kõigest hoolimata eksliku inimesega. Ilvesele jääb ruumi kõige vähem, ehk sellepärast, et ta on Grabbile „noor sõber”, kelle esiletõus on jäänud autori elus juba hiljapeale. Igal juhul saame teada, et tänase presidendi 1980ndate alguse „konarliku eesti keele” (nimetagem seda nominatiivi-daativi-akusatiivi needuseks) kompenseeris silmapaistev intellekt („mida ei saa juurde õppida”) ja laialdane kultuurihuvi.
Raamatu teine pool koosneb tegelikult mitme raamatu „protoplasmast”: siin on Eesti rahvuslaste poliitiline ajalugu 1990. aastate alguses, vanatestamentlikult põhjalik ülevaade Grabbide asurkonnast Harju-Madisel („mingi kaugem sugulus minu esivanemate, Tallinna Kopliranna kaluriküla Grabbide[ga]… ei ole siiski välistatud”), laaste Raadio Vaba Euroopast ning vinjette pagulaspoliitikast Põhja-Ameerikas. Kõik esitatud ikka samas loetavas ja lennukas vormis.
Kui midagi sellele huvitavale ja hästi toimetatud raamatule ette heita, on see väike, aga piinav trükivigade kaskaad leheküljel 212, kus „Yuletide’ist” on saanud „Vuletide” ja „yule log’ist” „vule log”. Aga see on siiski vaid tõrvatilk.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming