Vaba (küber)ruumi võimalikkusest. Teel Veneetsia XIV arhitektuuribiennaalile

Hannes Aava

Johanna Jõekalda: „Arhitektuuri ohustab ainult üks nähtus ja nimelt iganenud arusaamad.”Järgmise Veneetsia arhitektuuribiennaali Eesti ekspositsiooni kuraatorid Johanna Jõekalda, Johan Tali ja Siim Tuksam rääkisid biennaaliks valmistumisest ja 10. – 12. jaanuaril soolalaos koos Eesti Kunstiakadeemia (EKA) tudengitega korraldatud pop-up-installatsioonist „Sisend-väljund” („Input-Ouput”).

Hannes Aava: Teie teemaks on avaliku ruumi areng modernismi perioodi algusest kuni praeguseni. Biennaali peakuraator Rem Koolhaasi teema „Põhitõed: modernsuse omaksvõtt 1914–2014” on sõnastatud retrospektiivina: koos uuritakse seda, mis on meid praegusesse hetke toonud, et seda hetke paremini mõista. Kuidas olete teie piiritlenud avaliku ruumi ja milline on teie ajaline ja ruumiline põhifookus?
Johanna Jõekalda: Koolhaas tegi peateema valikuga üleskutse, et kõigi paviljonide ekspositsiooniruumis räägitaks lugu sellest, kuidas rahvuslikud iseärasused on viimase aastasaja vältel järk-järgult arhitektuuripildist kaduma läinud ning selle arvelt on mõjule pääsenud globaalsed tendentsid. Arhitektuuripilt on muutunud kõikjal iseäratuks ning ühetaoliseks. Võiks öelda, et avalikku ruumi määratlevad selle kasutajad oma käitumise ja kollektiivse tahte ning hoiakute ruumis markeerimisega. Seoses infoajastuga on muutumas moodused, kuidas seda tehakse, ning muutustega kommunikatsioonis peab kaasas käima ka muutus kommunikatsiooniplatvormis. Eesti ekspositsiooni teemaks ongi see, kuidas avalikkuse viimane suurem struktuurimuutus digitaalse maailma näol mõjutab füüsilist keskkonda. Teemavalik astub tugevalt dialoogi meedias viimasel ajal üle võimendatud e-riigi temaatikaga ning puudutab tänapäevase problemaatika kaudu ka ajalugu.
Johan Tali: Fookuses on nii rahvusriigi teke, Saksa ja Nõukogude Liidu okupatsioon, iseseisvuse taastamine ja Euroopa Liitu astumine kui ka hulgaliselt näiteid rahvuslikult tähtsatest avaliku ruumi otsustest (Estonia teatrist uue Vabaduse väljakuni). Retroaktiivse narratiivina moodustub sellest raamistik, mis näitlikustab avaliku ruumi korraldamise kaudu eri aegade ühiskondlikke ja ideoloogilisi tõekspidamisi. Naljakal kombel jõudsime avalike ruumide loomise problemaatikani just tänasest päevast – keskkonnast, kus virtuaalne ruum võistleb päris kohtadega ja kohaloome toimub hoopis teistsugustel alustel. Selle näiteks on infoühiskonna optimismist kantud e-riigi kuvand, mida kultiveeritakse kui uut edulugu efektiivsema riigiaparaadi ning ühiskonnamudelina, nägemata selle mõju päris ruumile, mida endist viisi markeerib kaardil riigi piirjoon.
Siim Tuksam: Avalik ruum on iseenesest väga lai mõiste. Arhitektid mõtlevad selle all enamasti majade vahele jäävat ruumi, mida inimesed saavad vabalt kasutada. Meie võtame seda nähtust veidi laiemalt: kuna füüsiline ja digitaalne ruum on lõimitud üha enam, on oluline ka vaadata, millist mõju avaldab füüsilisele ruumile digitaalne avalik käitumine ja kuivõrd inimesed üldse tajuvad ühismeediat avaliku ruumina. Just sellest rääkis koos tudengitega soolalaos tehtud installatsioon, kus Instagrammi* avalikult üles laaditud pildid Tallinna südalinnast said reaalajas füüsilises ruumis kõigile nähtavaks.

Kuidas üldse haakus soolalaos toimunud näitus teie ettevalmistustega biennaaliks?
Jõekalda: „Sisend-väljund” oli 2013 sügissemestril toimunud EKA arhitektuuriosakonna töötoa „Vaba aine” finaal. Ühest küljest oli kursuse keskne idee mõtestada indiviidi eraviisilise digitaalse tegevuse (flashmob-sündmusloome, ühisvõrgustik, mobiilne andmeside jne) ja selle tulemusel muutuva kollektiivse füüsilise avaliku ruumi vahelisi seoseid. Teistpidi tegeleti füüsilise ruumi digitaalse jälgimise põhimõtete väljatöötamisega ja saadud andmete tagasipeegeldamise võimalustega infost niigi küllastunud linnaruumi. Soolalaos eksponeeritud installatsioonis kombineeriti mõlemad valdkonnad üheks tervikuks ning otsiti neile näituseruumis sobivaimat formaati.
Tali: Uute tehnoloogiatega töötamisel tuleb paratamatult katsetada. Installatsioon oligi rohkem nagu tuleproov. Selleks, et saada aimu, mis meid poole aasta pärast Veneetsias ees ootab, tuli üles seada kogu tehniline lahendus (10 projektorit, 8 arvutit, 2 infrapunasensorit), tagada püsiv internetiühendus ja programmeerida kogu graafika reaalajas toimivana. Arhitektid on alati maketi ja prototüüpide abil töötanud ja nüüd tagantjärele võib tõdeda, et näitusekujundajatena on meil nüüd palju selgem ülevaade, mis toimib hästi, mis on liiga keeruline ja mida on veel vaja täiustada. Oleme suhelnud mitme Eesti arhitektuurielus aktiivse teoreetiku, praktiseeriva arhitekti ja ajaloolasega, kuid oleme sageli pidanud käte ja jalgadega oma teemat avama – meie teema ei ava end väga lihtsalt. Nüüd, kus meie entusiastlikke nägusid saatis ka reaalne ruumiline installatsioon, sai paljudele kogu teema palju selgemaks.

Kuidas on uue ruumilise dimensiooni – küberruumi – ilmumine seni arhitektuuri mõjutanud, kui üldse?
Tuksam: Arhitektuuris on juttu pigem digitaalsest kui küberruumist. Digitaalne arhitektuur on nüüdseks ligi 20 aastat vana. Oleme näinud mitut sorti küberesteetikat, aga jätkusuutlikumaks sai just digitaalse arhitektuuri vool, mis ei alanud mitte arvutite kasutuselevõtust, vaid postmodernistlikust teooriast ja filosoofiast. Peter Eisenman tegi parameetrilist arhitektuuri juba enne seda, kui ta arvutid kasutusele võttis. Kui digitaalne arhitektuur on olnud väga objektikeskne ja avaldunud peamiselt vormiloomes, siis tänapäeval on tegemist aina sagedamini süsteemide loomisega. Võlusõnadeks on „ehitusinfo mudeldamine” ehk BIM (Building Information Modeling), „ühisrahastus” (crowdsourcing), „andmete kättesaadavuse eksponentsiaalne kasv” (big data) jpm, mis kõik tähendavad mingisugust kompleksset süsteemi, mille raames (inim)hulk ehk crowd tööle hakkab. Sisuliselt tähendab see teatavas mõttes autorsuse kadumist.
Tali: Kui jätta kõrvale revolutsioon, mis on toimunud arhitekti töölaual nii töövahendite (arvuti, tarkvarad) kui ka lähteülesande täpsuse osas (info ja andmete üleküllus otsuste tegemisel), siis vahest kõige huvitavam on arhitektile just aja ja vahemaade ning füüsilise ja virtuaalse ruumi suhete teistmoodi nägemine ja reaalajas ühendusvõrgus olemine. On küll raske hinnata Skype’i-suguse tarkvara mõju ehitatud arhitektuurile või sellele, kuidas asumid, sõbrad ja lähedased selle tagajärjel omavahel suhtlevad, kuid selle lakmuspaberiks on kas või see, et järjest enam rajatakse linnamürast kaugele metsa kolinud kodudesse kodukontoreid ja elumajast saab elamise ja töötamise maja. Üldisemas plaanis on virtuaalne ruum olnud lainetena arhitektuuri koorekihi huviorbiidis 60ndatest saadik, resoneerudes Marshall MacLuhani „Globaalse küla” meediateooria ja küberneetika võidukäiguga suurriikide sõjalistes teadusasutustes. Virtuaalne ruum kui illusoorne ja kujuteldud ruum peaks ju iseenesest arhitektid külmaks jätma, kuid meediafassaadide ja infotabloode valgusmängu taga võib näha arhitektuuri katset taaslülituda ühiskondlikku infovahetusse ja olla lava, kus avalik ruum etendub endistviisi.
Jõekalda: Näen samuti digitaalsuse mõjusid arhitektuurile eelkõige seoses inforuumi arenguga – uute ideoloogiliste ruumidega, mille tõid üksteise järel kaasa raadio, televisiooni ja interneti tulek. Tänapäeval on ruumikasutusel infoajastu rakurss ja uue mõtteviisiga kaasneb ka uus avaliku ruumi toimemehhanism, mille põhiküsimus on see, kuidas luua ruumi, teades, et seda ei hakka koos hoidma mitte kohalikud elanikud vastavas füüsilises ruumis, vaid kus mis tahes huvigrupid on kogu aeg kohal, distantsil pole tähendust, eksisteerib vaid olevik. Kuidas anda füüsiline kuju keskkonnale, millele füüsis pole olemuslik?

Huvitav, et arhitektuuri ja kübermaailma põimumist uurivad just eestlased. Milline on teie positsioon meie kübernarratiivi suhtes?
Tali: „Narratiiv” on väga õige sõna kirjeldamaks seda, kuidas Eestis praegu seda teemat käsitletakse. Väga kindel alguspunkt (Nõukogude Liidust lahtirebimise järel tuli riigiaparaadi tehniline taristu moderniseerida), kindlad kangelased (Skype, X-tee, idufirmad) ja antikangelased (kübersõda, luureskandaalid) ning jutustajad (president Ilves, arvamusliidrid, IT-sektor). Sellest on saanud omamoodi mull, mille sees heas usus toimetada. Peab ainult ettevaatlik olema, sest eelmine säärane ühiskondlik mull tegi meist ehitajad ja arendajad, viis paljud eestlased põllupealsetesse uusasumitesse Rootsi pankadele laenumakseid tegema ja kolis kvaliteetse linnaruumi tarbijad Pirita teele ummikusse. Tehnoloogia kaasamine ühiskonna edasiviimisse on moderniseerumisprotsessi üks olemuslik osa ja nõuab laiapõhjalist arutelu, ent ka iga indiviidi panust oma digitegevuste mõtestamisel. Selle kõrval, et tunda uhkust paljude teenuste ja toimingute üle, mida saab nüüd teha kodunt lahkumata, tuleks uut käitumismudelit kriitiliselt mõtestada. Käitumismudelit, mille kohaselt me ei käi enam pangas, valimas, koolis, sõpradega jutustamas – tühi linnaruum igatseb koduseinte vahele virtuaalset kodanikku mängima jäänute järele. Homo ludensi ehk mängiva (ja mitte töötava) inimese järele, nagu teda kujutas ette Hollandi ajaloolane Johan Huizinga ja kelle Constant Nieuwenhuys paigutas oma utopistlikus „Uue Babüloni” projektis (1959–1974) hiljem arhitektuuris kesksele kohale. Arutelu sellise arengu üle tuleb võtta tõsisemalt ja konstruktiivsemalt – muud võimalust ei ole.
Tuksam: Me ju tugevdame ühtlasi seda narratiivi, muidu me poleks sellist teemat valinud. Oleme end paigutanud sellesse narratiivi arhitektidena ja püstitanud küsimuse: „Milline on e-ruum?” Me ei ürita seejuures pakkuda ise vastuseid, vaid näeme ennast pigem diskussiooni algatajatena.
Jõekalda: Eesti kui e-riigi fenomeni käsitlemisel on vaja pigem ohumärke teadvustada kui edulugu heauskselt ümber jutustada. E-riigi puhul räägime riigist, kus digitaalsusest on saamas uus ühiskonnas osalemise vorm, informatsioonist on saamas uus valuuta. Millest aga ei räägita, on see, mis saab sellise riigi füüsilisest keskkonnast. „Vaba ruumiga” püütaksegi mõtestada just seda, kuidas saaks avalik ruum toimida interaktiivse nn kasutajaliidesena kodanike ja ideoloogia vahel. Kas kodanikud ja ideoloogia saavad olla üksteisega otseses vastavuses? Kas saab võimalikuks juba 60ndatel California ideoloogia kohaselt ette nähtud osaluspõhise ühiskonna unelm, kus küberneetika tulek lahustab võimu täielikult? Või ootab ees sama­sugune teooria ja tegelikkuse vastu­rääkivus, nagu see radikaalsete ühiskonnakorralduste puhul ikka on kerge tulema?

Koolhaasi teemavalik mõjub ju selles mõttes (lähi)mineviku kriitilis-ideoloogilise revideerimisena. Modernism kujunes globaalselt homogeenseks stiiliks, arhitektuuris justkui ühe tõe monopoliks …
Tali: Koolhaas on libe kala kõiges, mis puudutab ideoloogiat. Oma raamatus „Deliiriumis New York” lahkab ta kapitalistlikku New Yorki väga entusiastlikult, tunnistades seejuures avalikult, et teda on väga mõjutanud Venemaa 1940ndate konstruktivism, samas pole tema jaoks probleem lõigata linti läbi Hiina riikliku telekanali peahoone avamispidustustel või Araabia poolsaarel mõne kõrbesse projekteeritud uuslinna esitlusel. Globaalse stiili taga tuleb näha nii ehitustööstuse üleilmastumist ja normeerimist kui globaalmajandusega käima lükatud korporatiivse raha kuvandi taastootmist. Koolhaasi biennaalikäsitlus globaalsest stiilist räägibki pigem sellest, kuidas globaalne ja kohalik kokku saavad ja millised tagajärjed sel on. Ideoloogiliselt end positsioneerida ei tahaks, pigem kustutaks end sellelt ideoloogiate kaardilt ja tegutseks incognito, jälgides kriitiliselt kõiki teatud asukohaga seotud arengutendentse, tegutseks kõhutunde järgi. Oluline on pigem näitlikustada ja juhtida tähelepanu nähtustele, mis puudutavad meie kõigi elu, ja mitte dikteerida teistele, kuidas peaks elama.
Jõekalda: Mulle näib, et Koolhaasi teemapüstitus pole tingitud mitte sellest, et luua tänase olukorra pinnalt uus tõe müüt, vaid pigem sellest, et hinnata kriitiliselt põhjuse-tagajärje seoseid teel, mis viis meid globaliseerunud olukorrani, ning teadvustada, et asetleidnu ei pruugi olla arhitektuuri vaatenurgast sugugi õige. Mis on ühe valdkonna või piirkonna puhul tõde, ei pruugi seda olla teisele, kusjuures nähtuse mõjuväli võib olla väga suur ja vältimatu. Näiteks e-riigist rääkides unustatakse üldiselt ära, et füüsiline keskkond on üleüldse veel olemas. Seejuures olen ma kaugel arvamusest, et e-riigis on arhitektuur seetõttu ohus – arhitektuuri ohustab ainult üks nähtus ja nimelt iganenud arusaamad. Uute tehnoloogiatega tulevad alati kaasa ootamatud kaasnähtused, mida tuleb õppida ära kasutama. Kui nende vastu sõtta minna, on kaotus garanteeritud.

* Nutitelefonide-põhine fotode jagamiseks mõeldud suhtlusvõrgustik.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming