Tallinna Püha Katariina kirik – konserveeritud vare või toimiv hoone?

Maria Freimann, Juhan Kangilaski

21. kuni 24. jaanuarini toimus Eesti Kunstiakadeemia (EKA) arhitektuuriteaduskonnas interdistsiplinaarne töötuba „Tallinna Püha Katariina kirik – konserveeritud vare või toimiv hoone?”. Töötoast võtsid osa EKA muinsuskaitse ja konserveerimise, arhitektuuri ning sisearhitektuuri üliõpilased, valdkondadevahelisust lisasid Tallinna Tehnikaülikooli (TTÜ) ehitusteaduskonna inseneritudengid, keda seni polnud muinsuskaitse sfääridesse õppetöö raames kaasatud. Töötoale eelnesid sügissemestril Katariina kirikuga seotud huvigruppide ettekanded, et avada funktsioone, mida võiks praegu külmana seisev ning linnaruumis märkamatu kirik tulevikus täita. Huvi on seda kasutada nii teatri- ja kontserdisaali kui ka aulana, ühtlasi tuleks tagada ajalooliste kihistuste säilimine ning võimalusel pakkuda näituse- ning muuseumipindu. Sügise jooksul leidis aset ka eri taustaga tudengite grupeerumine ning ühine eeltöö, et leida näiteid kirikute taaskasutusest, meisterdada töötoaks vajalik linnamakett, koguda linnaruumi kohta fotomaterjali jpm.
Õppeaine üldeesmärk oli mängida läbi Katariina kiriku uue katuse konstruktsiooni-stsenaariumid, võttes arvesse nii muinsuskaitselist, linnaehituslikku, arhitektuurilist, funktsionaalset kui ka insenertehnilist aspekti. Nii said erineva kogemusega tudengid jagada üksteisele teadmisi: muinsuskaitsjad hoidsid kätt pulsil arhitektuuri idee sobivusel vanalinna konteksti ning insenerid jälgisid, et kogu kupatus ka koos püsiks ning ehituslikult usutav välja näeks.
Katariina kirik pärineb XIII sajandi keskpaigast ning ületas ilmselt omal ajal ruumimahu poolest Oleviste kirikut, sarnanedes selles Pirita kloostriga. Tegu oli kolmelöövilise kodakirikuga, mis ulatus siiani säilinud lääneportaalist läbi terve kvartali Müürivahe tänavani. 1531. aastal sai kirik tulekahjus kannatada, mistõttu kiriku idapoolsetesse varemetesse rajati eraomandisse kuuluvad elamud ning abihooned. Kirikuvaremete läänepoolsesse ossa rajas kaupmees Koch 1874. aastal kaubalao, sellest ajast on pärit ka praegused kiriku puitrõdud ning lame garaažikatuse moodi katusekonstruktsioon. XX sajandil tegutses kiriku ruumides autoremonditöökoda. Täpne teadmine kiriku kunagise katusekalde ning kõrguse kohta puudub, mis on jätnud ruumi mitmeteks tõlgendusteks.
Töötuba juhendasid EKA muinsuskaitse ja konserveerimise eriala õppejõud Lilian Hansar ja Maris Mändel, arhitektid Andres Ojari ja Martin Melioranski, sisearhitekt Tüüne-Kristin Vaikla ning ehitustehnilist poolt jälgisid Alar Just ja Targo Kalamees TTÜst. Keeruline ja kontekstitundlik ülesanne nõudis keskaegse kiriku, nüüdisarhitektuuri ja insenerimõtte ning Tallinna vanalinna lõputute kihistustega linnamaastiku kokkusobitamist. Siinkohal väike ülevaade töötoas valminud kolmest eriilmelisest visioonist.

Kujuteldav kõrgus
Anita Jõgiste, Liis Mägi, Siim Raie, Genet Hindov ja Uku-Tanel Laast on oma töös „Ajaloo katkestused” pühendunud kunagise kirikuhoone katuse kõrguse otsingutele. „Kuna puudub täpne informatsioon hoone algse kõrguse kohta, ei soovinud ka meie pakkuda jäika ühe kõrgusega katusemassiivi … Õige katuse otsinguid markeerib meie pakutud astmeline viilkatus,” ütlevad autorid. Kiriku läänefassaadi kohal on nende lahenduse kohaselt kõige kõrgem ning järsema viiluga katuselõik, mis järkjärgulise astmelise katusena läheb madalamaks, sobitudes viimaks kiriku idaosas kunagist kirikumahtu kaheks osaks jaotava müüriosa peale. Selline motiiv kujutab korraga nii ajaloo kulgu kui ka katkestusi ning järske muudatusi kiriku eluloos: katuses peegeldub selle muundumine kunagisest imposantsest kirikuruumist tänapäevaseks tasaseks garaažikatuseks. Eri kõrgusega viilude vahelised klaasitud avad teevad katuse linnaruumis kergeks ning õhuliseks, pakkudes peent valgusemängu ning põnevaid vaateid. Ühtlasi järgivad katuse astmed kiriku lõuna- ning põhjakülje akende jaotust, taaselustades kirikule iseloomuliku valguse rütmilise korduse. Siseruumi kasutatakse eriotstarbelise saalina, mille saab kõrgemas lääneosas muuta kahekorruseliseks ja seeläbi lisada saalile väiksemat ruumi nõudvaid funktsioone.

Efemeerne kirikumaht
Maria Freimann, Juhan Kangilaski, Margit Teikari, Karel Kirsi, Meelike Narise ja Hanna Selveti lahenduse pealkiri „Kui ta vaid alles oleks, siis alles näeksime” iseloomustab Katariina kirikut kui kogu kvartalit läbinud hoonemahtu. Selle kandev idee on markeerida kiriku kunagine välisperimeeter õhuliste teraspostidega ning avada kiriku praegune idasein, nii et praegu erahoovina toimiv kunagine kiriku kesktelg oleks taas täies pikkuses läbitav. Kõrgete teraspostidega ei rekonstrueerita kiriku kõrgust, nende saledusega pigem rõhutatakse kõrgusse pürgimise ideed ning tehakse hoomatavaks kiriku kunagine mastaap. Postide varieeruv paigutus ning nende vahele kasvatatud peenikestest terastorudest kärgferm tekitavad üheskoos mulje peaaegu mitte millegi najal koos püsivast efemeersest ruumist, mis toimib insenertehniliselt siiski äärmiselt jäiga struktuurina. Säilinud kirikuosa kohal kannab kärgferm nelja teineteisest lahku viidud katusetasapinda, mis suhestuvad kiriku idaossa rajatud liigendatud elamute katustega ja loovad ühtlase liigendatuse tõttu keskaegse kiriku homogeense mulje. Katusekonstruktsiooni külge on riputatud liigutatavad tasapinnad, mis lubavad kiriku siseruumi vastavalt tegevusele paindlikult jaotada.
Aed kirikumüüride vahel
Aljona Kamenik, Annika Valkna, Aleksander Kozik ja Heli Nurger vastasid oma tööga „Aeg/aed” küsimusele, kuidas hoida lahus vana ja uus, vare ja moodne ruum, väärtustades mõlemat. Nende idee kohaselt konserveeritakse vanad müürid ning nende vahele luuakse väliruum, avalik aed suurtesse pottidesse istutatud puude ning taimedega – hoolitsetud aed mõjuks värskendava puhkepaigana keset kommertsiaalset linnaruumi. Autorite selgituste kohaselt toetuksid keskaegsete kirikupostide asukohtadele puuvõra meenutavad liimpuidust sambad: „Säilib ida-läänesuunaline kesktelg ning uue hoonemahu alla tekib konstruktsioonist tingitud võlvkäik”. Sammastele toetuv uus moodne hoonemaht on vanast kirikukehandist lahus ning koosneb ühest suuremast ruumist, ühtlasi pakub see varju vihma ja lume eest. Ruumi katus koosneb liigendatud viilkatustest, meenutab justkui väikest linnakut ning sobitub vanalinna viilkatusemaastikuga. Aed pakub võimalusi vabaõhuüritusteks, kuid ka iseolemiseks ja rahulikeks koosviibimisteks, ülemine ruum toimib aga multifunktsionaalse saalina, mida saab ürituse iseloomust sõltuvalt ka liigendada.

Tudengitööde näitus on Kloostri Aidas üleval kuni 19. märtsini, seda näeb EKA avatud uste päeval 20. märtsil arhitektuuriteaduskonnas (Pikk tn 20, 3. korrus). 21. aprillist on see üleval TTÜs, samuti näeb seda juunikuisel arhitektuuriteaduskonna lõputööde näitusel „Lõppmäng”.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming