Baltimaade ühtsus. Kaunase juhtum

Mart Kalm

„Sõdadevaheline arhitektuur Kaunases”. Autorid: Gintaras Balčytis, Jolita Kančienė, Gintaras Česonis, Asta Prikockienė, Mykolas Drunga ja Gediminas Saulis. Tallinna näitus: Mait Väljas, Sandra Mälk ja Kristo Kooskora (Eesti Arhitektuurimuuseum). Näitus on avatud kuni 9. III 2014. Baltimaade XX sajandi ajalugu tundub nii sarnane, et Leedu sõdadevahelise pealinna Kaunase arhitektuuri näituselt ei oskaks oodata muud kui meie enda veidi teisemaitselist analoogi. Veidi see isegi on nii, kuigi Leedu lood on palju keerulisemad.

Vilnius või Kaunas?
Oleme harjunud võtma Leedut kahe keskusega maana, kus on kuidagi juhtunud nii, et suhteliselt lähestikku asuvad kaks Tallinna suurusjärku linna: Vilnius ja Kaunas. Selles pole midagi imelikku, sada aastat tagasi oli Tartu küllaltki arenenud taristuga suur linn ja Eestiski polnud veel vahekord kaldunud nii Tallinna kasuks. On selge, et Vilniusel pealinnana läheb praegu paremini kui Kaunasel. Ent kahjuks kiratseb identiteedipuuduses Kaunas oma kunagise hiilguse varjus päris tõsiselt ja üllatuslikult on hoopis edukas sadamalinn Klaipėda majanduslikus mõttes ette tuhisemas.
Sõdadevahelisel ajal jäi keskaegse Leedu pealinn Vilnius Poolale, mistõttu vabariigi moodne pealinn kerkis Kaunasesse. See, et Leedu pärast sõda Vilniuse tagasi sai, oli pigem Stalini leedulasi peibutav intriig. XX sajandi alguse Vilnius, mida kutsuti Põhjala Jeruusalemmaks, oli eelkõige juudi ja poola linn, kus elas ka leedukaid ja venelasi. Leedus, kus nagu Poolaski käis pärast sõda väga tugev ajaloo rahvuslik oma kasuks ümberkirjutamine, ei tahetud tunnistada, et nõukogudeaegne pealinn rajati võõrasse linna. Hiljuti EKA kunstiteaduse instituudis stažeerinud leedu noorema põlve arhitektuuriteadlane Marija Drėmaitė analüüsis oma avalikus loengus unikaalse fotokogu põhjal 1945. aasta ruumilist vaakumit Vilniuses, kus juute polnud enam elus, sakslased ja poolakad olid põgenenud ja sovetid polnud veel saabunud. Kui palju lihtsam oli tööstuslikult vähe arenenud Leedus hakata sotsialismi üles ehitama. Selle asemel et maadelda Kaunase isamaalastega, sai uued asutused ja maakatest kujundatava nomenklatuuri asustada sõjast purustamata inimtühja Vilniusse. Kogu nõukogude aja käis kahe linna, uue venelaste soositud pealinna Vilniuse ja endise, sõjaeelse rahvusliku eliidi jäänustega pealinna Kaunase vahel sissisõda. Nõukameelsetele oli kogu aeg pinnuks silmas, et klikiaegse pealinna Kaunase funktsionalistliku arhitektuuriga büroohooned, koolid ja elamud tundusid moodsamad, ilusamad ja paremad kui uued kehvadest materjalidest lohakalt ehitatud nõukogude hooned Vilniuses.

Kaunase moodne kuub
Viiskümmend viimast aastat Vene tsaaririigis oli kubermangulinn Kaunas eelkõige kindlus, mis tähendab, et kahekorruselistest kõrgemaid maju ei tohtinud ehitada ja sellist hoogsat juugendit nagu naaberkubermangu keskuses Vilniuses siit ei leia. Õnneks oli enne sõjaväestamist, kubermangulinnaks saades 1840ndatel koostatud linna laienduskava, mis nägi ette ühinevate Nerise ja Nemunase vahel asunud vanalinna taha ida poole uue korrapärase tänavavõrgu.
Kui nüüd 1920.-1930. aasta­tel hoog­saks pealinna väljaehitamiseks lahti läks, siis lihtsalt täideti seda võreplaani. See aga tähendab, et suur osa funktsionalistlikke hooneid paikneb peri­metraalselt ja vabaplaneeringu problemaatikal polnud üldse põhjust Leetu jõuda.
1920. aastate majad on enamasti akademistlikud, kümnendivahetusest peale aga funktsionalistlikud. Seejuures on leedu funktsionalism üsna omamoodi. Ühtepidi võime öelda, et kõigil äärealadel saadi modernistlikust arhitektuuriuuendusest kuidagi kohmakalt aru, aga ses tõlgendusviisis peitubki ju omapära. Epp Lankots on öelnud, et Eestis piisab funktsionalismiks laiast kolmepoolsest aknast. Ehkki leedulased ise armastavad väga stiilisilte, et mis on funktsionalistlik ja mis art déco, pole see minu meelest oluline, sest tunda annab kohapeal kujunenud ühtne koolkond. Selle iseloomulik joon on majast majja rakendatud julge lintaken, mis pealegi sageli kaardub, kusjuures fassaadil on telgsümmeetriline kompositsioon. Kõige kontrastsemalt kohtuvad siledat seinapinda katkestavad pikad aknalindid väsinud telgsümmeetriaga ülikooli laborihoonel, mille kavandas tuntud arhitekt Vytautas Landsbergis, samanimelise uue aja muusikateadlasest poliitiku isa.
Teine spetsiifiline Kaunase joon on akende triipudeks rühmitamine. See ei pruugi tähendada alati lintakent, pigem seinapinna eendumise-taandumise abil kujundatud dekoratiivseid püst- või rõhttriipude rütme. Fassaadi lagedust ju kardeti. Kui ajalooline dekoor polnud enam moes, siis tuli fassaad kujundada moodsate võtetega.
Kaunase koolkonna võluv segu moodsatest ja vanamoodsatest võtetest on kuidagi nii siiras ja naiivne, nii optimistlik ja nii diletantlik. Palun eelmist lauset lugeda mitte ülevalt alla vaatamise, vaid tunnustusena, sest sellisel Kaunase arhitektuuril on kultuuriajalooline põhjus.
Poola natsionalismiga võitlemise tõttu oli tsaariajal leedu keel palju rohkem alla surutud kui eesti või läti oma, mistõttu leedu rahvusliku eliidi kujunemine jäi hilisemaks, suuresti alles omariikluse aega.
Teiseks, eriti ehitatud keskkonda, aga ka industrialiseerimist laiemalt mõjutavaks eripäraks oli Leedus baltisakslastest spetsialistide puudumine. Meil, eriti aga Riias ja mujal Lätis olid ju tegutsenud baltisaksa arhitektid ja insenerid, kelle juhtimisel oli Läänemere kubermangudes Tsaari-Venemaa kohta pretsedenditult kõrgel tasemel taristu välja ehitatud. Esimesed eesti ja läti arhitektid-insenerid lülitusid tööle baltisaksa professionaalide kõrval, Leedus aga hakkasid nad pealinna ja kogu riiki üles ehitama sisuliselt tühjalt kohalt. Seega on sõdadevaheline Kaunas palju suurem saavutus kui see, mida samal ajal tehti teistes Balti riikide pealinnades.
Kui eesti ja läti esimesed arhitektid tulid valdavalt saksapärasest Riia polütehnikumist, siis esimeste leedu arhitektide hariduslik taust oli kirjum. Riias oli olulisematest õppinud vaid Feliksas Vizbaras, mitmed tulid aga Peterburist ja Roomast, ka Pariisist, Varssavist ja mitmetest Saksa koolidest. Seda hämmastavam on nii erineva kooliga arhitektidest nii ühtse koolkonna teke 1930. aastate Kaunases. Sealjuures polnud oluline Leedus õppinud arhitektide panus, sest nagu Eestiski ei saanud seal kodumaine arhitektiõpe kohe õiget hoogu sisse.
Kaunase ülesehitamisse on andnud oma panuse ka eesti arhitektid. 1931. aastal võitis Kaunase ohvitseride kasiino konkursi Herbert Johansoni ja Elmar Lohu projekt, mida pole üles leitud kummalgi maal. Samal konkursil teiseks tulnud August Volbergi ja Erika Nõva oma on aga teada mõlemal pool. Võistlustöid ei kasutatud ning monumentaalne maja kerkis Itaalias õppinud leeduka Stasys Kudokase projekti järgi ja sisaldab tänaseni uskumatult lopsakat rahvuslikus stiilis mööblit. Tõesti kahju, et näitus piirdub ainult välisvaatega.

Näitus
Nii nagu arhitektuuriga, on ka näitusega. Leedus pole veel arhitektuurimuuseumi ja seega on uuema arhitektuuri näituste koostamisega vähe kogemusi. Maju ükshaaval esitav fotonäitus näeb välja nii, nagu tehti eelmisel aastatuhandel eeldigitaalsel ajastul. Väga meeldiv on siiski näha klassikalisi professionaalseid mustvalgeid arhitektuurifotosid, mis leevendavad uuemate kihistuste pealetükkivust ja tagavad näitusele visuaalse ühtsuse. See-eest on leedulased olnud meist tublimad oma uuemat arhitektuurilugu netis esitama, eriti soovitan uurida www.autc.lt lehte, kuhu on usinalt skaneeritud ka vanu jooniseid.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming