Köögikapist välja, puidust pikslitega

Asko Künnap

Eesti paviljoni 2015. aasta Milano maailmanäituse võistlustööd

Milano Expol osalemine paneb iga õige eestlase (koos kortsus kulmuga) kohe kahtlustavalt küsima: milleks meile see kõik? Kui põhjendatud see võrdlemisi kulukas lugu siis ikkagi on? Vastan Eesti paviljoni ideekonkursi žürii esimehe Martin Hirvoja sõnadega: „Eesti ei saa endale lubada Expol mitte osalemist.” Jah, kogu empaatiat kokku võttes suudan end sundida uskuma, et iga sent, mis kulutatud väljaspool oma kiviktaimla perimeetrit on asjatu risk ja et oli suur viga suitsutarest (aga võib-olla ka juba varem maailmamerest) välja kolida. Siiski tundub kuidagi tölp lasta mööda võimalus olla Milanos sedapuhku see üks ja ainuke, see väike ja kuri Põhjamaa, sest aastal 2015 fennoskandinaavlased eraldi paviljonidega näitusel ei esine, üürivad lihtsalt mõne meetri letti ühises turuhoones. Shanghais näiteks heitsid Taani ja Soome edevad valged paviljonid meie tagasihoidlikumale kioskile oma pika ja tumeda varju. Kas nüüd pole viimati käes Eesti võimalus kõik saunad, mädaheeringad ja minimalistlik disainmööbel enda omaks hõigata? Perkele, jees!
2015. aasta Milano Expo teemaks on söök – peenemalt sõnastatuna „Maailma toitmine. Eluks vajalik energia” („Feeding the Planet. Energy for Life”). Ja musklit seal näitama peab – kas või kulmukergitamise lihast –, sest naabriteks on Venemaa oma mitu korda suurema paviljoniga ja Omaan otse vastas üle näituselinnaku peatänava. Eelarve või palaganiga neist kumbagi ei löö. Võimalus on muidugi, sarnaselt Tallinna vanalinnas kinnistunud taktikaga, end Venemaa paviljoni pääslaks ja suveniiriputkaks maskeerida. Aga selle plaani jätaks seekord veel ametis pealinnapea sahtlisse, maitsku matrjoška-kujulised vareenikud talle magusad.
Eesti paviljoni võistluse lähteülesanne oli aukartustäratavalt mahukas ja detailne, mis omakorda tingis ka žürii ja kaasatud ekspertide töö mastaapsuse: hinnata tuli korraga nii arhitektuuri kui ka sisulist programmi, mis kannaks kaela terve aasta ja ühtlasi näituse külastajates Eestist selle õige ja jätkusuutliku kuvandi tekitaks. Sest, jah, olgem ausad, endiselt ei teata meist suuremas osas maailmast isegi mitte ühe täislause jagu. Ja enamasti ei tahetagi teada. Tsiteerides Kivisildnikku: kuus / miljardit inimest / kes ei hooli / sinust põrmugi / ei saa / ju eksida.
Eesti väiksus ja vähene tuntus on nii meie nõrkus kui ka tugevus. Häbeneda või karta pole siin midagi: kõik ongi täpselt nii, nagu me ise seda ette tahame kujutada ja välja ütleme.
Igaüks 11st kvalifitseerunud tööst sisaldas arhitektuurilahendust (joonised, illustratsioonid ja makett) koos insener-tehnilise poole ja kalkulatsiooniga, ekspositsiooni, kultuuriprogrammi ja toitlustuse kontseptsiooni ning videoklippi, mis tutvustas töö kandvat ideed ja näitas animeerituna sisekujundust, liikumisskeemi ja ekspositsiooni detaile.
Žürii liikmete sekka kuulusid arhitektide liidu esimees arhitekt Peeter Pere, arhitekt Raivo Kotov, sisearhitekt Janno Roos, mina (disainer ja loovjuht), kommunikatsioonikonsultant Raul Rebane, Expo Milano 2015 projektijuht Andres Kask ja EASi juhatuse liige Martin Hirvoja, kes hindasid laekunud projekte mitmest, sh nii varasemate maailmanäituste kogemuse kui ka lihtsalt terve mõistuse seisukohast. Kaasatud eksperdid vaatasid põhjalikult üle ideede kommunikatsiooniväärtuse, tehnilise teostatavuse, maksumuse ja rajatise võimaliku taaskasutatavuse. Võidutöö tõusis teiste arhitektuuri poolest tugevate või selge visiooniga projektide hulgast esile oma avatuse, laiendatavuse, ümbermängitavuse ja kohaldatavusega väga erineva mahu ja iseloomuga üritusteks. Sellise seljas julgeb ilmasuurele edevuse laadale või lahingusse minna küll.

I preemia sai „_ galerii” („Gallery of_”)
Esmamulje – Vihaste Lindude nutifonimängust tuttav põrsaste kastarhitektuur, mis sisustatud kiikumise ja grillipeoga. Süvenedes – tegu väga tugeva kontseptsiooniga ja väga terviklikult läbi mõeldud ja vormistatud projektiga, millel on kõigist esitatud töödest kõige suurem potentsiaal olla kohandatud vahelduvale programmile läbi terve aasta. Mindud on detailideni: loodud on oma kirjatüüp ja infograafika, legokomplektina aga teadlikult lahtiseks jäetud suur osa lõplikust ruumiprogrammist. Looduslähedus ja -hoidlikkus kohtuvad uuendusmeelsuse ning nutikusega. Tekib tõeliselt „avatud formaat” või hierarhiata, demokraatlik ruum, mis lubab oma vabaõhulisuse ja modulaarsusega (puidust pikslitega) paviljonil olla lõpuni mänguline ja paindlik. Kontseptsiooni on algusest lõpuni sisse kirjutatud-joonistatud taaskasutuse idee, ehitatud moodultubade eel- ja järelelu. Töö tekitas kogu žüriitöö jooksul kõige pikemaid diskussioone ja tõusis kindlalt, kuigi läbi vaidluste ja mitmekordsete norimiste ja lahkamiste kõigi žüriiliikmete kindlaks esimeseks valikuks.

II preemia „Täppistoidule”
Esmamulje – pealt pöördesse läinud viilutatud röstsai, seest siiruviiruline virtuaalilm. Süvenedes – efektne, tugeva kommunikatsiooniväärtusega arhitektuur koos intelligentse kontseptsiooniga, kus kõige tugevamaks küljeks toetumine geenitehnoloogiale, mis võikski olla üks Eesti kaubamärke. Paviljoni külalised võivad teha DNA-testi, et lasta selle põhjal endale sobiv menüü koostada. Paviljon on selgelt jaotatud kaheks: galeriiks läbivoolavale massile ja kulissidetaguseks kutsutud külaliste tarvis.

III preemia „Mühale”
Esmamulje – koordineeritud ekslemine kandilises ja väga teaduslikus metsas. Süvenedes – klassikaliselt ilus, avatud ja logistika mõttes praktiline, kuid vormilt veidi ootuspärane risttahukas. Konstruktsiooni poolest keerukas lahendus, sest kogu kolmekorruseline hoone toetub männitüvedele. Geenitehnoloogia ja personaalse meditsiini teema tutvustab Eestit innovatiivse ja teaduspõhise nutimaana. Ei puudu ka nn metsaline söök, oma kohalolekust annavad diskreetselt märku kodumaised metsaelukad.

Ergutuspreemia „Seenevaikusele”
Esmamulje – pulseerivad mutantseened ugrimugrilisel koopalävel. Süvenedes – oma vormilt ja programmilt kõige põikpäisem töö, kus autorid lähteülesandega võrdlemisi vabalt ringi käinud. Vaieldamatult vaimukas ja enesekindel, täis mõnusaid detaile ja ootamatuid lahendusi, aga teiste auhinnatud kontseptsioonidega võrreldes ühtlasi ka kõige ebapraktilisem. Kindlasti saaks „Seenevaikusest” seekordse Expo ühe pöörasema paviljoni. Igas mõttes.

Ergutuspreemia „Siilikule”
Esmamulje – kuri must soomussiil piiramas kremlit. Süvenedes – silmapaistev skulpturaalne vorm. Jõuline, peaaegu et agressiivne ehitis, mis tõmbab kindlasti tähelepanu ja sunnib peatuma, iseasi, kuidas see langeb kokku suurema kuvandiga, mida Eesti Expol vahendada tahab. Eriti lõbus on supersiili kujutleda Eesti paviljoni tulevasel asukohal, seismas Venemaa palju suurema ja tõenäoliselt kreemitordist kremlit meenutava paviljoni ette. Kultuuriprogrammi selgrooks on idee Eesti kaheksast aastaajast, mille külge annab haakida igasuguseid näitusi, toite ja tantse.
Lõpetuseks jääb vaid veel korraks Milano Expo peateema juurde tagasi pöörduda ja küsida: mis on see õige eesti toit, millega me võõrale õuele laiama julgeme minna? Selline, mis hordid Eesti paviljoni tooks? Vastuse leidmiseks korraldab EAS eraldi ideekonkursi. Sisehääl ütleb mulle, et õigete vastuste hulka ei kuulu ka seekord ei kaerakile ega valge jahukaste. Nii et … käärige käised üles ja tulge köögikapist välja, gastronoomiafilosoofid! Eesti toit tahab tõusta barrikaadidele ja võtta kontrolli alla Euroopa peatänavad.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming