Milano maailmanäitus – võimalus või mõttetus?

Andres Kask, Milano Expo Eesti esinduse juht

Eesti on möödunud sajandi maailmanäitustel osalenud nii iseseisvalt kui ka teiste riikide paviljonides. Esmakordselt võttis 1933. aastal Eesti Päevalehes maailmanäituse teemal korduvalt sõna keegi Elisabet Judas, kes kutsus Eestit üles 1933. aasta Chicago maailmanäitusel omaette osalema. Kuna ta toona siiski riigilt tuge ei saanud, otsustas ta iseseisvalt tegutseda ja eksponeeris Eesti tooteid Kreeka paviljonis. Kreeklasi tabas toona pankrott ja paviljon läks haamri alla (teatud sümboolne seos tänapäevaga). Ameerika politsei olla hiljem mööda USAd Eesti labakindaid taga ajanud. Sealt edasi kolis pr Judas oma näitusega sakslaste tiiva alla, reklaamides Eesti keediseid ja A Le Coq-i õlut ning rahvariideid. Toona lõppes maailmanäitusel osalemine siiski pr Judasele majanduslikult halvasti ja lehtedes temast ega ka maailmanäitusest rohkem ei kirjutatud. Sakslastel aga õnnestus näitus edukalt lõpetada. Uudiskauba – vahvlite – müümisega pandi alus uuele tööstusharule, kirjutab Vello Lään oma raamatus „Maailmanäitused: EXPO” (Olion, 1997, Tallinn). Esmakordselt heisati Eesti sini-must-valge lipp aga Brüsseli maailmanäitusel 1935. aastal. Kõigil Euroopa riikidel olid oma paviljonid, v.a kolm riiki: hitlerlik Saksamaa, nooruke Hispaania ja … Eesti. Tõsi, Belgia-Eesti ja Eesti-Belgia kaubanduskoja eestvõttel pandi nende kodade hallis tillukeses ruumis välja näitused Eesti kodukäsitööst ja Eesti Vabariigi valgustusseadmetega majandusgeograafiline kaart ning trükiti prantsuskeelne brošüür meie majanduse ja Eesti kui turismimaa kohta.

Ka nõukogude ajal on eestlased maailmanäitustel üles astunud ja auhindugi võitnud. Estonia klaver võitis 1958. aastal Brüsselis hõbemedali, „Kalevipoja” illustratsioonide eest sai pronksmedali Pensas elanud Alfred Oja. Kirjastusele Eesti Raamat kuulus audiplom ning nõukogude paviljonis olid esindatud ka eesti kannel, rahvusmustriga vaibad ja nahka köidetud raamat. Spokane’i 1974. aasta maailmanäituse Nõukogude Liidu paviljoni sisekujunduse autoriteks olid Eesti disainerid Toivo Gans ja Mait Summatavet, Tallinna botaanikaaia toonane direktor Jüri Martin ja Tallinna Kunstitoodete Kombinaadi kujundustööde meister Väino Fishman. Eestit esindasid veel Toomas Vindi ja Tiit Pääsukese maalid ning Matti Variku skulptuur „Hirved”, mida siiani võime imetleda Tallinnas lillepaviljoni juures.
Pärast iseseisvuse taastamist on Eesti osalenud maailmanäitustel kahel korral: aastal 2000 Saksamaal Hannoveris oma ehitatud paviljonis ja 2010 Hiinas Shanghais renditud paviljonis. Kes siis ei mäletaks toona noorte arhitektide Raivo Kotovi ja Andrus Kõresaare „porgandipõldu” (mis tegelikult olid kuuskede juured) Hannoveri Eesti paviljoni katusel ja ehk mõnevõrra vähem tuntud sigu Shanghai Eesti paviljonis, mille autoriks oli Illimar Truverk (Allianss Arhitektid).

Kas Eesti osalemine 2015. aasta maailmanäitusel on mõttekas?
Riigi reklaamimiseks maailmas on tarvis väga kopsakat eelarvet (nt Saksamaa ehitab naaberriiki 60 miljoni eurose paviljoni) või siis võimsat majanduslikku või territoriaalset mõõdet (G8, G20 jpt), mida Eestil arusaadavalt napib. Expol oma kultuuri tutvustamise võimalust kasutab 140 riiki ehk 85% maailma riikidest. Muide, Eesti Expodel osalemise eelarve pole 2000. aastast saadik märgatavalt muutunud. Nii Hannoveris, Shanghais kui nüüd Milanos on meie eelarve sisuliselt sama, jäädes 3,4 ja 3,7 miljoni euro vahele, kulud näituse korraldamiseks on aga viimase 15 aastaga tublisti kasvanud (Läti ja Leedu on Milanos kohal Eestist palju suurema eelarvega).
Mis kasu on Expol osalemisest Eesti inimesele? Meie majandus toetub suures osas ekspordile (umbes 75% SKTst), turismi osa on 6,3% Eesti SKTst (MKM, 2012). Ekspordist tulevad riigile maksud, maksudest aga palgad ja pensionid ning toetused kultuurile. Ka Expol osalemise kuludest läheb osa meie kultuuriinimestele, arhitektidele, kunstnikele ja ehitajatele. Oma kultuuri, kaupade ja teenuste tutvustamisest saab kaudselt kasu iga inimene.

Mis see Expo siis õieti on?
Alates esimesest, 1851. aasta Londoni Expost, on see muutunud kultuuri-, haridus- ja teadussaavutuste näituseks, mis on kui maailma minimudel, kus tähelepanu keskmes üks konkreetne teema ja riikide saavutused sel alal. Seekord on teemaks toit ja kestlikkus („Feeding the Planet. Energy for Life”). 2015. aasta maikuust kuni oktoobrini avatud suurnäitust Itaalias Lombardia maakonnas Milano äärelinnas oodatakse vaatama ligikaudu 20 miljonit inimest kohapeal ja üht miljardit interneti kaudu. Sel korral on Expo eelkõige suur infotehnoloogiafestival: korraldajad on lubanud, et virtuaalsel teel tuleb Expole umbes seitsmendik kogu maailma elanikest. Raul Rebase sõnul on maailmas vaid kaks suursündmust, kus Eesti riik saab osaleda ilma eelkvalifitseerimise või mingite oluliste tingimusteta – need on olümpiamängud ja maailmanäitus: „Eestile kui maailmas siiski veel suhteliselt tundmatule riigile on see unikaalne võimalus ja eelkõige kommunikatsioonialane väljakutse, kuna sõdasid ei peeta enam tankide ja kuulide, vaid arvutite ja sõnadega.” Nii on Expo ka omamoodi kommunikatsiooni olümpiamängud. Diplomaatilises mõttes on Expo kui ajutiste saatkondade kogum. Ettevõtjale on see koht, kus näha ja ammutada uusi ideid ning leida partnereid kogu laiast maailmast.

Ettevalmistuse hetkeseis
Praeguseks on osalemisest teatanud juba 136 riiki ja paljud neist, kes ei saa lubada endale Expol oma paviljoni ehitamist, rendivad näituseruumi kobarpaviljonis. Enamik krunte (65) on broneeritud. Eesti rajab sel korral oma paviljoni 1010-ruutmeetrisele alale Venemaa ja Omaani krundi vahel. See on hea asukoht – otse Expo idapoolse sissepääsu lähedal. Eesti paviljoni avalik kujundusvõistlus kuulutati välja 2013. aasta augustis. Lähteülesanne hõlmas sama aasta mais ja juunis koos käinud mõttekodade ettepanekuid. Kokku võttis lähteülesande aruteludest osa umbes 70 inimest. 31. oktoobriks laekunud 14 tööst kvalifitseerus 11, mille seast valis žürii välja võidutöö „_galerii” („Gallery of__”).
Ruumiprogrammis on lisaks näitusegaleriile – nagu varasemategi paviljonide puhul – nii nõupidamisruume ettevõtjaile kui esinduslikke külaliste vastuvõtuvõimalusi. Korraldajate sõnul tuleb tegu kõigi aegade maitsvama maailmanäitusega (teema on ju toit ja eluks vajalik energia), nii on ka sel korral kavas pakkuda Eestile omaseid toite ja jooke.
Expo uste avamiseni on jäänud pisut üle 500 päeva, et kaasata ettevalmistusse Eesti kultuuri-, kunsti-, äri- ja diplomaatia-ala parimaid: kasutage võimalust. Expo peetakse iga viie aasta järel, 2020. aasta maailmanäitus leiab aset Dubais ja praegu ei oska keegi öelda, kas Eesti seal osaleb või ei. Milanos oleme aga igal juhul kohal.

Võistlustöid ja Eesti ettevalmistusi näeb nii EASi kodulehel kui ka 2015. aasta Milano Expo Eesti esinduse Facebooki lehel.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming