2013. aasta arhitektuuridiplomid

Peeter Pere, magistritööde hindamiskomisjoni esimees

Kevad. Loodus tärkab, kõik õitseb, seeme läheb mulda. Külvi tulemus, vilja kvaliteet, saagikus selgub sügisel. Haridusmaastikul valmib aga saak kevadel. Teenitud diplom on teistpidi kui kevadine külviseeme, mis areneb ja kannab vilja, kuid kaugeltki mitte ainult samal aastal. Vahel tuleb oodata aastaid või isegi aastakümneid. Juhtub niigi, et oodatud väärisroosi asemel kasvab kibuvits. 2013. aastal valminud Serpentiinpaviljoni autor Sou Fujimoto väitel on Jaapanis levinud tasuta internatuur. See on juurdunud noorte ameti alustamise viis. Kas see tähendab üht aastat tasuta tööd pärast kooli? Tegelikult väidetavalt kolme kuni kuut kuud. Kuuldavasti on Taani tuntuima arhitektuuribüroo BIG ukse taga saba noortest, kes kandideerivad alamakstavale arhitektikohale. Makstakse pigem töötegemisele peale, lootuses tulevikus tänu saadud kogemusele leida hea töö, luua oma büroo, võib-olla saada tuntud arhitektiks. Karm. Meie noored ei pea nii kurnavates tingimustes alustama. Kas siinsed tavad hakkavad sarnanema Taani või Jaapani omadega või nende praktika meie omaga – ei tea. Arvestades Eestile omast järeletegemise kommet, siis pigem on tõenäoline esimene variant. Inglismaal näiteks ei tohi kasutada tasustamata tööd. Fujimoto sõnul on heades Jaapani büroodes tööl palju Ameerika ja Euroopa noori samadel tingimustel kohalike noortega, aga välismaalastel on vaja saada viisa, leida elamispind, tulla kohale ja elada. Tema sõnum on: kui peame hakkama maksma kõigile stažeerijatele ja praktikantidele, siis hakkame kindlasti piirama meil töötavate noorte hulka ega anna edaspidi neile võimalust saada meie juures väärtuslikke kogemusi. Meil on olukord hull, aga võib minna veel hullemaks. Võib-olla tuleb kasutada äraleierdatud teramõtet: raske õppustel, kerge lahingus. Ehk igaüks on oma õnne sepp ja loomingulise raja leidja. Magistrante oli tänavu tükki 16. Täna peaks kõigil neil diplom käes olema: nad on nüüd diplomeeritud arhitektid, kel on õigus projekteerida iseseisvalt väiksemõõdulisi ehitisi.

Magistritöödest

Egon Metusala uuris oma töös Härjapea jõesängi ala ja võimalust see taas avada ja aktiivsesse kasutusse võtta. Magistrant on väljendanud siin tuntud mõtet, et moodsa arhitektuuri üks puudujääk on võõrandumine inimese kehast. Selle võõrandumise ületamiseks viitab ta vajadusele leida tee kehalise kogemuse taasavastamise juurde vee, ühe maailma põhielemendi kaudu. Uue kümbluskompleksi asukoht on Tiigiveski pargi ala, kus kasutatakse ära maapinna loomulik kalle, tekitatakse kaskaadide ala, laiendatakse veesäng Maakri tänavale. Avastades minevikku, vaatab Metusala tulevikku. Tulemus on paeluv.

Taavi Põlme käsitleb oma töös Vanasadama ala linnastamist ehk mõtleb selle üle, kuidas saaks linn sirutuda tegelikult mereni. Töö tugevuseks võib pidada ristlus- ja tavareisisadama lahutamist. Sadamasse on kavandatud kortermajade tornid. Elamuosade kõrgus ületab tugevalt seni muinsuskaitsjate poolt sadamaalale lubatut. Linlastele on avatud laevalepääsude koridorid, samuti pääsud terminali katusele. Probleemne on aga elada kõrvu suurte ja mürisevate reisilaevadega. Küsimus sadama muutmisest radikaalsel moel on magistritööga pandud siiski püsti ja pakutud on ka üks võimalik lahendus.

Tanno Tammesson on sekkunud Kalevi staadioni territooriumi tardumusse ja muutnud ala elamupiirkonnaks – eksklusiivseks. On loodud Jõelähtme golfialaga sarnanev olukord, kus tervisesportlased võivad tulla oma harjutusi tegema elanike akende alla. Elanik peab seda teadma ja sellega leppima. Paljude moodsate spordialade viljelemiseks pole täpseid nõudeid, et miks ka mitte nii. Ühe vähe kasutatud, omamoodi elitaarse sportimise ala muutmine elamu- ja kõigile kättesaadavaks harrastustegevuse alaks on teoreetiliselt tore mõtteharjutus, elus kipuvad elanikud aga nõudma privaatsust ja nihutama oma puutumatu, suletud ala piire majaseintest kaugemale. Idee on edasimõtlemist väärt ja piirkonna seltsilik elamismudel kogub jõudu, mine sa tea. Töös ei ole paraku arvestatud üllatustega, mis kaasnevad piirkonna vaadete täisehitamisega.

Maie Raud konstateerib, et Balti jaam on paik, kus kohtuvad kõik Tallinna ühistranspordiliigid peale lennukite. Oma lahenduses viib magistrant liikluse osaliselt maa alla, tänu millele saab laiendada praegust pargiala linnamüürist Kopli tänavani. Endine linnalähiliinide paviljon on muudetud kultuurikeskuseks ja lähiliinide bussialale on ette nähtud eri tasapindadele uus ühissõidukite terminal. Magistrandi arvates võiks siia tekkida ka Kalamaja keskus.

Küsimusi tekitas funktsionaalsete üksuste eraldi paiknemine ja raudtee perroonide jätmine avatuks. Meie kliimas võiks pääseda vähemalt varju all, kui mitte sooja ühendusteed pidi ühest transpordikeskusest teise. Küsimusena jäi õhku süsteemi „pargi ja sõida” lahendus. Ka auto on trammi, trolli, bussi, rongi ja ratta kõrval transpordivahend.

Ehitusmahtude paigutus linnaruumis on töös igati sümpaatne. See ala vajab aga ruumilise arengu kontseptsiooni.

Jaan Jagomägi on metroofänn. Töös on Tallinna ruumilise struktuuri territoriaalset jaotust modelleeritud potentsiaalse linnaväljana, mille laenguteks on juba olemas ja kavandatavate hoonete ehituslikud kubatuurid. Mudelit on katsetatud metroo ja rongiliinide 11 kombinatsiooni korral. Metroojaama lisamisest tuleneva piirkondliku linnapotentsiaali kasv on visualiseeritud mahuliste diagrammidega kolmel asukohal: raekoja platsil vanalinnas, Maakri kvartalis kesklinna ärikeskuses ja Rocca al Mare ärikeskuses. Loodud on linna mudelarvutuse algoritm, töö tulemuseks on tõsine teoreetiline mõttekäik. See on üks vähestest komisjoni ja auditooriumi eriliselt sütitanud töödest, mis on tegijale tõsine tunnustus.

Kevin Villem on võtnud eesmärgi ületada lõhe rahvuste vahel arhitektuuri abil.

Julge mõte! Üle Lasnamäe kanali on loodud tõeline megastruktuur, kuhu on paigutatud suusatunnel ja kaubandus, katuseala on kujundatud kergliiklusega linnamaastikuks – trendikas vorm koos läbimõeldud konstruktiivse lahendusskeemiga.

Kristiina Remmelkoor tegeleb tulevikuga – vanadele inimestele mõeldud elamismudelite loomisega. Sama asjaga on igapäevaelus visalt ametis ka arhitektide liidu seeniorliikmed ja seda sama tulemuslikult nagu riigiarhitekti temaatikagagi: lahendus justkui paistab, aga tegelikult on see silmapiiril terendav kaunis miraaž.

Remmelkoor pakub „Karlsson katuselt” lahenduse: elamukvartalile ehitatakse vanade inimeste tarvis katusele lisakorrus, kus erinevad põlvkonnad elavad koos, loodud on näiteks ühiskorterid, kus üksteist abistatakse. Võib-olla selline lahendus toimibki, tänased noored rendivad sageli ühiselt kortereid. Kvartali sisehoovi on lisatud mitme funktsiooniga hooned. Mõtteainet pakub teema kindlasti kõigile suurematele omavalitsustele.

Maarja-Liisa Aasvee sõltuvushaigustega noorte ravikeskus on üks paljudest töödest, kus magistrant on läinud teemasse sisse väga süvitsi. Teemaga on suhestutud samal tasemel, nagu arhitektidel seda oma igapäevatöös teha tuleb, kuid mida keegi arvesse ei võta ei tööajast ega töö hinnast rääkides. Argipäevas on tähtis odavus ja kiirus. Moepärast on küll vahel ka lisatud kahe esimese määratlusega vastolus omadussõnad „kõrgetasemeline” või „eriilmeline”. Magistrandi teemapüstitus on oluline ja pakutud lahendus on kindlasti väärt edasist arutelu.

Olli-Tapani Tallbacka eksperimenteeriv töö tuleviku koolist on mulle väga sümpaatne, seda vaatamata projekti skemaatilisusele ja küsitavale hariduspoliitilisele suunale, millel see põhineb . Magistrant on suure koolimahu „pihustanud” väiksemateks üksusteks, mis omakorda asuvad linnaosa eri piirkondades. Lapsed vahetavad vastavalt oma edenemisele koolis ka hooneid. Välja on töötatud satelliitstruktuuriga tuleviku kool. Teema on oluline nii väikeasumites kui linnade magalarajoonides. Töö puudus on ehk liig lihtne ja selge arhitektuur, mis on ühtlasi ka selle tugevus.

Alvin Järving on selgelt lõpetanute kursuse popstaar. Tema absoluutne kuulmine trendikate lahenduste osas on täiuslik. Töö pealkiri on „Tänavakunstide galerii”. Kehtivale planeeringule tuginedes on pakutud välja moodsad multifunktsionaalsed mahud, neid siis natuke painutatud ja muljutud. Keskkonna identiteeti aitab luua tänavakunsti tarvis spetsiaalsete alade reserveerimine. Julgelt edasi, mis muud.

Siim Tiisvelt pakub välja töökeskkonna uue ruumi Olümpia hotelli vastaskrundile. Ala on buumiajast olnud „kuum”, „kuumuse” tõttu aga ka omanikele saatuslikuks saanud. Sellele kohale on pakutud eri aegadel mitmeid ehitusmahte, ka kõrghoonete gruppi, aga magistrandi töö on suhteliselt leebe. Sinna on pakutud mitmetasandiline madal ehitis, millest büroo-osad ulatuvad kõrgemale – vaheldusrikas tehismaastik, plaat, millest kasvavad välja tornikesed. Retsensendilt jäi aga kõlama küsimus, miks uuriti eeltöös küll rahvusvaheliste ülisuurte büroomaastike näiteid, tähelepanuta jäid aga kohapealsed olulised eeskujud Skype, Elion jne.

Kadri Sauemägi tegeles Soomaaga. Tundlik teema: Eesti loodus ja palju vett, suurepärane keskkond külastajatele. Looduse pillerkaaritamisele lisati nüüd ka arhitektuuri. Looduse käitumine ja Soomaa viies aastaaeg pole magistrandile saladus. Arhitektuursete täienduste eesmärk on suunata külaliste huvi, liikumist ja tunnetust koha ja looduse suhtes. Pakutud on lahendused väravatele, keskusehoonele ja nn parvedele, mis on mitme funktsiooniga „avaliku ruumi” ühikud looduses.

Mikk Pärdi Emajõe kaldaala linnale võitmise teema Tartus on suguluses mõtetega avada Tallinn merele. See on olnud kaua aktuaalne, aga seni tulemuseta. Diplomitöö on justkui lahtisest uksest sissemurdmine, ent pidev vee tilkumine uuristab lõpuks augu. Millal see juhtub, kes teab. Huvitav on, et magistrandi endale algselt püstitatud suur lähteülesanne sulas teemaga tegeldes minimalistlikuks ja väikseks. Soov säilitada loodus, praegune olukord, on omamoodi nostalgiline ja ka mõistetav. Aga milleks siis selline suure teema püstitus? Tundus, et lahenduse tõestuseks oli üliõpilasel vaja võtta kogu Tartu mure enda õlule ja nentida lõpuks, et suuri muudatusi kalda-alal polegi vaja. Rippsilla inseneriarvutused oli magistrant ise teinud. Olla insenerihuvide ja oskustega arhitekt, kes suudab tõestada konstruktoritele oma mõtete realiseeritavust, on kiiduväärt.

Eva Kedelaugu hüljatud pühakodadesse, eeskätt õigeusu kirikutesse kolumbaariumide kavandamine koos sinna juurde kuuluvate toiminguruumidega on omamoodi rituaalne, gootilik töö. Teema on aktuaalne nii meil kui ka rahvusvaheliselt: mida teha kasutuseta pühakodadega? Pakutud lahendus sakraalse ruumi taaskasutuseks on tabude kontekstis tõsiseltvõetav. Põhjalikumalt on läbi lahendatud Lihula õigeusu kirik, lahendus on intrigeeriv ja tekitanud kohalikus kontekstis ka vaidlusi. Julge seisukoht, et kui paar tuhat aastat on olnud ühtmoodi, siis nüüd on edasikestmiseks vaja käituda teisiti, oli ootamatu ja tõi kaitsmisel kaasa ka elava mõttevahetuse.

Marten Kaevats oli oma töös „Hüperlokaalne unistus” teadlikult väljakutsuv. Töö eesmärk on luua kestlik inimsuhete ja ruumikäitumise mudel järgmiseks 40 aastaks. Elu saab siis olema hoopis teistsugune. Nagu autor ise väitis, kaardistas ta oma kõhutunde. Märksõnad nagu trikster, hipster, ruumi genereerimine, kreatiivne konsultant, võrgukogukond, geograafiline kogukond, detsentraalne linn – räägivad iseenda eest. See oli üks vähestest magistritöödest, kus tekkinud diskussioon tuli ajapiirangu tõttu katkestada. Lennukat kreatiivsust, konsultant Kaevats!

Mari Hunt oli endale leidnud ülihuvitava teema: Arktika looduse kaitsmine. Süvenemine jäisesse maailma, kus lumi, jää ja külm ning näiliselt kristallpuhas loodus on ühtlasi ka ehitusmaterjal, näib olevat magistrandile südamelähedane. Töö on kuuldavasti ka Arktika uurijatele silma ja kõrva hakanud.

Komisjoni hinnang on magistritele antud. Aga õige hinde nende oskustele näitab kätte elu ja aeg. Oleks olnud kosutav näha kaitsmisel ka riigi loodava arhitektuuri eest vastutava RKASi esindajaid. Magistritööde puhul on oma eheduses näha see töömaht, mis peab eelnema reaalsele projekteerimisele, ideede faas.

Magistritööde juhendajad olid Andres Alver, Indrek Rünkla, Andres Ojari, Markus Kaasik, Katrin Koov, Kalle Komissarov, Toomas Tammis ja Tarmo Teedumäe.

Magistrinõukogu liikmed olid Klaske Havik, Katrin Koov, Veljo Kaasik, Andres Alver, Toomas Tammis, Andres Ojari ja Eik Hermann.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming