Venemaa on värsketeks ideedeks valmis

Siim Tiisvelt

Boris Bernaskoni: „Olen õnnelik, et olen arhitekt.”Septembri lõpus kunstiakadeemia arhitektuuriteaduskonna avatud loengute sarja raames Tallinna väisanud Boris Bernaskoni on noor ja edukas vene arhitekt – iseteadlik uue põlvkonna looja, kes püüab oma tegevusega inimeste esteetikameelt ja keskkonnatunnetust arendada. Kohe pärast arhitektuurikooli lõpetamist 2000. aastal asutas Bernaskoni Moskvas omanimelise büroo, mis on võidukalt esinenud mitmetel rahvusvahelistel arhitektuurivõistlustel ning viinud ellu arvukalt suurejoonelisi, aga ka väiksemaid ja tundlikumaid projekte.

Kas lähtud oma loomingus ühest ideaalist, mille poole kõigi projektidega pürgida, hoolimata nende mõõtkavast või otstarbest?
Mõõtkava on väga tähtis, otsuseid ja meetodeid võib kohandada mis tahes projektile. Arhitektuur moodustub (liikumis)voogudest, ruumiprogrammist ja nende seosest kasutajaga – millestki dünaamilisest ja ebastabiilsest, erinevatest energiatest. Tõsi, väga väikeste projektide puhul ei saa tegeleda otseselt ruumiprogrammiga, kuid mingil määral sisalduvad kõik nimetatud komponendid ka kõige väiksemates projektides, ehkki omandavad seal teistsuguse tähenduse.
Kalugasse metsa veerele püstitatud installatsioon „Värav” („Arc”) kehastab ideed, mida püüan igas oma projektis rakendada: seda peab saama valmis ehitada igas mõõtkavas, ilma et põhiidee kaduma läheks. Ma leian, et disaini puhul töötatakse alati ühes ja samas mõõtkavas.

Kui mugav on töötada mahukamate projektide kallal, mis sisaldavad keerukat eri funktsioonide kombineerimist, võrreldes väiksemate projektidega, mis nõuavad keskendumist detailidele?
Suuremate projektide puhul nagu praegu Moskvas ehitatav multifunktsionaalne hoone „Matrjoška” („Matrex”), on tarvis palju rohkem pühendumist, et kõiki detaile kontrolli all hoida. Samas tuleb alati läheneda süsteemselt, et hallata projekteerimise ja ehitamise protsessi, olenemata projekti mahukusest. Iga suurem projekt koosneb väiksema skaala projektidest.

Asutasid oma firma kohe pärast arhitektuurikooli lõpetamist. Kuidas õnnestus sul kogenematu noore arhitektina nii kiiresti tippu jõuda?
Erialast kogemust kogunes juba õppimise ajal. Mitmetes arhitektuuri­büroodes töötamine oli väga tähtis etapp minu arengus. Arhitektuuriloome on enamasti pikk ja igav protsess – reaalse elu probleemide tõttu. Seepärast on arhitektuuritudeng õnnelik inimene: ta ei pea mõtlema majandusmuredele, igasuguste dokumentidele ja protseduuridele, mis paratamatult moodustavad suure osa arhitekti tööst. Bürokraatia paneb reaalsustaju proovile. Näiteks autojuhil, kel on automaatkäigukastiga auto, võib kaduda arusaam sõiduki toimimise mehhanismist. Selleks, et tulevikus oleks parem kontroll sõiduki üle, tuleks alustada manuaalse käigukastiga. Nii nagu manuaalse käiguvahetamisega saabub aastatega täielik vilumus, saavutatakse ka arhitektuuri praktiseerides professionaalsus, kuid selleks tuleb kõigepealt läbi käia raskemana tunduv tee. Kõik tuleb omal nahal järele proovida.

Milline on võimu ja ehitatud keskkonna suhe Venemaal? Kas võim püüab ka praegu kasutada arhitektuuri instrumendina inimeste mõjutamiseks nagu nõukogude ajal?
See on väga hea küsimus, sest minu arvates arhitektuur ongi see instrument. Ma ei mõista, miks Venemaal seda instrumenti ära ei kasutata. Selle abil võiks palju edukamalt inimesi veenda, et riigis on peale nõukogude korra kokkuvarisemist tehtud olulisi muutusi ja edusamme. Viimased 20 aastat on venelastele olnud väga stressirohked, kuna süsteemi lagunemisel kaotasid nad justkui oma pidepunkti. Arhitektuuri abil võiks keskkonna taas laadida ning inimestesse uut usku sisendada. Asi on aga selles, et ülalpool ei usuta sellesse võimalusse. Venemaal ei mõisteta enamasti ruumi kujundamise tänapäevast esteetikat. Küsimus pole selles, et puuduksid võimalused või teadmised, vaid selles, et puudub usk. Seepärast on meie maal väga raske head ja uuenduslikku ruumi valmis ehitada. Valmisehitamine on eeskätt uskumine. Hüperkuubi-nimeline innovatsioonikeskus (Hypercube) teostus tänu sellele, et inimesed projekti taga uskusid selle edusse.

Mida arvata arhitektina Venemaal valitsevast olukorrast, kus kõik on justkui toores ja tahumatu, kui seda võrrelda näiteks ülereguleeritud Lääne-Euroopaga. Kas Venemaal on arhitekti jaoks seetõttu rohkem potentsiaali?
Olen õnnelik, et olen arhitekt. Minu vanaisa sündis 1909. aastal Tallinnas ning temagi unistas arhitektiks saamisest, mis aga sõja tõttu luhtus. Minul õnnestus tema ammune unistus sajaprotsendiliselt täide viia. Mulle ei ole oluline, kus ma tegutsen, vaid see, mida ma teen. Venemaa on põhimõtteliselt värsketeks ideedeks, uueks ideoloogiaks ja keskkonnaks valmis, kuid tellijad ei ole paraku sageli altid neid uuendusi vastu võtma. Seetõttu on kvaliteetse arhitektuuri elluviimiseks vaja tohutut pingutust ning keskendumist, mis teeb arhitekti töö siin väga keeruliseks. Huvitavate ideedega võib mängida, kuid lõpuks on oluline ikkagi see, mis valmis ehitatakse.

Oled väljendanud rahulolematust, et inimesed kasutavad Bernaskoni loodud ruume valesti. Millest tuleneb konflikt kasutajate ja autori ideede vahel?
Arhitektuuri ja selle ekspluatatsiooni  konflikt on alaline. Hoone eluiga jaotub mitmeks etapiks. Esimene ja väga tähtis etapp on projekteerimine, mil tuleb mõelda kõigi hoone edasist käekäiku mõjutama hakkavate detailide peale. Teine etapp on hoone ehitamine. Siis tuleb kõik eelnevalt välja mõeldud hoone kasutust puudutavad nüansid realiseerida. Tavaline on see, et selles etapis kaovad paljud väljatöötatud ideed. Kolmas ja kõige pikem etapp on hoone asustamine ning selle töökorras hoidmine. Siin lisanduvad kasutajad, kel pole ülevaadet hoone plaanimise ja ehitamise protsessist, mistõttu nad ka ei mõista täielikult selle toimimise põhimõtet. Konflikti vältimiseks tuleks inimestele anda hoone kasutamise juhendmaterjal, et nad õpiksid arhitektuuri potentsiaali täies ulatuses rakendama.

Kas arhitektuur ei peaks omaenese vahenditega suutma piisavalt hästi seda kõike kommunikeerida – andma vihjeid, kuidas seda kasutada?
Jah, kuid see oleneb inimeste kultuuritaustast. Minu arvates oskavad inimesed Euroopas ruumi kasutada, kuid näiteks Hiinas mitte. Probleem tekib sellest, et arhitekti esteetika ei klapi inimeste eluviisiga. Paljude tuntud lääne arhitektide loomingust Aasias publitseeritakse üknes pilte vastvalminud hoonest, kui inimesed ei ole veel õieti sisse elanud. Tegelikult hakatakse neid maju kasutama nii, nagu kohalikus kultuuris on harjutud, mis teinekord on arhitekti nägemusele täielikult vastupidine.

See võib ju vahel viia päris huvitavate tulemusteni?
Tõsi, kuid mina räägin sellest, et arhitekti ootused võivad suuresti erineda reaalsusest, mistõttu ei suuda inimesed sellega kohaneda. Kui soovitakse, et maja toimiks edaspidi sajaprotsendiliselt, tuleks selle kasutajaile siiski anda kätte manuaal. Sel viisil saab ka nende esteetikameelt arendada, mida Venemaal oleks hädasti tarvis. Hea ja võimalusterohke ruumi vale kasutus tapab ruumi.

Mustal värvil tundub sulle olevat oluline tähendus, veebilehel projekte illustreerivad mustad lihtsustatud ikoonid meenutavad Kazimir Malevitši maale. Kas siin on mingi side?
Absoluutselt! See on inimesi ühendava informatsioonivälja side [muigab korraks, kuid jätkab siis tõsiselt]. Ma usun, et kõikjal meie ümber ja meie sees valitseb teatud infovoog. See on tegelikult tekstide, teaduse, sümbolite ja sõnumite kombinatsioon, mida inimene üritab enda jaoks ühendada ühtsesse loogilisse fraasi. Seetõttu edastavad ikoonid sümboolselt meie projektide sõnumit. Need ei tähista tingimata ruumilist ideed, vaid sisulist. Mis puutub musta värvi, siis, jah, sel on oma tähendus, kuid sellele ma vastan oma loomingut kajastavas ülevaatenäituses millalgi lähitulevikus.

Bernaskoni lubas tõsiselt kaaluda oma näituse toomist ka Tallinnasse. Loodetavasti õnnestub meil seeläbi tema loominguga varsti lähemat tutvust sobitada.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming