Väljasöömise esteetika

Orkan Telhan, Mahir M. Yavuz

31. mai hommikul ärkas Türgi uude aega. Pealtnäha tühine kokkupõrge politseijõudude ja İstanbuli elanike vahel väikese maatüki, Taksim Gezi pargi pärast vallandas selle maa ajaloos ühe suurema ülestõusu, mille käigus sai surma üheksa ja haavata mitusada inimest ning millele järgnenud kuu aega väldanud ärev olukord on pöördumatult muutnud avalikkuse arusaama meediast, riigist ja ideoloogiast.

31. mail läks politsei Gezi parki pisargaasi ja buldooseriga, et tõsta pargist välja kümned protestijad, kes olid pargi hõivanud ja avaldasid seeläbi meelt pargi hävitamise vastu. Osana laiemast linnaehitusprojektist oli pargi­ala nimelt plaanis ümber kujundada Osmanite-aegsete kasarmute tüüpi ostukeskuseks. Seetõttu sai pargist kohe vastupanusümbol: esiteks pargi ajaloo ja rolli tõttu sealsete inimeste elus, teiseks protestina iseteadliku valitsuse vastu, kes on tuntud oma tahte pealesurujana arhitektuuri- ja linnaehituse projektide kaudu. Liigse jõu kasutamine vallandas massilise solidaarsuspuhangu politseijõudude ja poliitjuhtkonna vastu. Gezi sündmused levisid enamikku suurematest linnadest nii Lääne- kui Ida-Türgis ja kestsid kuu aega, kuni politsei vastupanu täielikult murdis.1 Ehkki ülestõus on läbi, on Gezi kui nähtus avalikkuse teadvuses ning mõjutab jätkuvalt nii sotsiaalset, kultuurilist kui poliitilist välja.

Kuidas sai tekkida seesugune olukord ja milline on selles kunsti, arhitektuuri, tehnoloogia ja meedia roll, nii kommunikatsiooni kui selles vastupanu nägemise seisukohast? Mida võivad Gezi sündmused kaasa tuua Türgi ja muu neoliberaalse maailma tuleviku seisukohalt?

İstanbuli seekordne, XIII kunstibiennaal oli üks esimesi kultuuriüritusi, mis seisis silmitsi n-ö Gezi-järgse Türgiga. Kuraatorite algne idee poliitika ja avaliku ruumi angažeerimisest biennaali konteksti tuli tõsta uuele tasemele. Ehkki biennaali on rahvusvahelisel kunstiväljal nii tunnustatud kui ka kritiseeritud nn politiseeritud tooni pärast, ei peeta seekordset biennaali siiski poliitilises plaanis piisavalt jõuliseks. Oodati, et biennaalist kujuneb valitsusevastase vastupanu uus võitlusliin, mis võtaks oma intellektuaalse agendaga vastutuse mälu ja kodanikualgatuse hoidjana. Biennaali kuraatoreid on nii Türgis kui maailmas kõvasti materdatud selle eest, et nad ei võtnud selget positsiooni ja olid liiga järeleandlikud kohaliku omavalitsuse piirangute osas avalike ürituste korraldamisele İstanbulis. Biennaalil, mille kontseptuaalses keskmes oli avalik linnaruum, ei esitletud lõppkokkuvõttes ühtki avaliku linnaruumi teost.

Poliitika mõju igapäevaelus on Türgis alati väljendunud võimu kontrolli all või fabritseeritud – näilises – rahulolus. Hiljutiste sündmuste tõttu on avanenud võimalus muuta võimu jagunemist ühiskonnagruppide vahel kas kapitali ja ressursi ümberjaotamise või ideoloogiate ja väärtuste ümberhindamise teel. Või „ohvrimentaliteedist” ülesaamise näol.

Gezi sündmused on oma solidaarsuse ja avaliku sfääri vägivallatu kollektiivse ühistegevuse tõttu ainulaadne juhtum, kui võrrelda seda teiste praeguste Lähis-Ida märgilise tähendusega rahutuste ja ühiskondlike vastuhakkudega. Gezi sündmused – grafitist kuni meediakampaaniate ja massiüritusteni – mitte ainult ei tugevdanud loomejõudude kriitikat rõhumisele, vaid ühendasid ka üksikuid ning juba peaaegu lootuse kaotanud hääli rahvusvähemustest kõigi ühiskonnakihtide ja vanusegruppideni, et võidelda üheskoos selles nn demokraatlikus ja ilmalikus riigis puuduvate õiguste ja vabaduste eest.

Väljasöömine

Türgi on viimase kümne aasta jooksul olnud tunnistajaks mastaapsele „väljasöömisele”. Võim, maa, loodusvarad ja isegi ajalugu on käinud käest kätte.
31. mai hommikul olid paljud türklased taas tunnistajaks ideoloogiariigi ja inimõiguste kokkupõrkele ning mõistsid, et kui neil on soovi sel maal alles jääda, siis tuleb neil nüüdsest võidelda kõige selle eest, mida olid seni pidanud iseenesestmõistetavaks. İstanbul kui loomulik etniline, kultuuriline ja poliitiline pealinn on alati olnud hinnas ning on „väljasöömistega” tuttav, olgu põhjuseks siis ühiskonnakihtide, rahvusgruppide või lausa kogu impeeriumi võitlus ellujäämise eest. Siiski ei taaselusta Gezi sündmused ajaloolisi relvastatud või rahvuskonflikte, vaid näitlikustavad „väljasöömise” kui sellise voolavat sujuvust. Viimase paari kuu jooksul on „väljasöömise” teguritest kõnelemiseks esile kerkinud mitut laadi retoorikat. Väljasööja ja väljasöödav, mahasuruja ja allasurutav, konservatiivne ja progressiivne said mõlemad ühekorraga aru, et esindavad ajaloost tuntud ja omavahel vahetatavaid rolle. Kui valged ilmalikud sunniidid panna kõrvuti kurdi Alevi usulahu liikmetega, siis on ju selge, et vähemustel on olnud alati riigis vähem võimu. Kui üks võimul seltskond kaotab oma positsiooni ja koha „väljasööjate” seas, siis saab temast võimulolijate (milleks viimasel aastakümnel on olnud Türgi parempoolsed fundamentalistid ehk nn Türgi neoliberaalne poliitiline islam) silmis vähemus.

Teistpidi kõnelevad Gezi pargi sündmused meile nii mõndagi avaliku linnaruumi, arhitektuuri ja kunsti rollist linnaehituslike väljasöömiste dünaamikas. Vastupanuliikumine tekitab solidaarsust ja tõstab poliitilist teadlikkust. 1990ndatel sündinud põlvkond on olnud liikumises kõige aktiivsem ning mõistab, et solidaarsus ei tähenda samastumist mõne ajaoolis-poliitilise positsioonivõtuga, mis on pärit enne nende aega. Vastupidi, nad püüavad pigem paremini mõista tänast Türgi identiteeti ja elada kooskõlas tema keerulise etnilise ja usulise tegelikkusega. Vastupanu ei seisne siin väljasöömise poolt või vastu olemises, vaid solidaarsuse õppetunnis, mis oma kõige ehedamal kujul tähendab põhiõiguste ja inimväärikuse eest seismist. Twitteri sümboli #direngezi all on liikumisest saanud ühine jõupingutus, et ellu jääda. İstanbul on täis Gezi sümboleid ja märke – neid näeb mitmekeelse grafitina ajalooliste hoonete seintel, kümnetes dokumenteerivates raamatutes, kus püütakse juunisündmusi lahti mõtestada ja arhiveerida. Tuhanded pildid, videod ja „säutsud” vormivad peavoolumeedia poliitpropaganda varjus uut avalikku mälu.

Teine oluline Gezi õppetund seisneb mahasurumise, hirmuvalitsuse ja peavoolumeedia ideoloogilise manipulatsioonitaktika arhetüüpsete mudelite läbikukkumise teadvustamises. Politsei jõhkratest meetmetest põhjustatud üheksa inimese surmale ja sadadele haavatutele vaatamata sai selgeks, et kõikehaaravalt omavahel ühendatud neoliberaalses maailmas on meedia, selle kommunikatsioonivahendid ja -tehnoloogia laialdaselt kättesaadavad kõigile, nii väljasööjatele kui väljasöödavatele (viimastele siis solidaarsuse, vastupanu ja oma seisukoha väljendamiseks).

Kunst ja arhitektuur „väljatõstetavas” sfääris

Vastupidiselt Türgi lähiajaloo teistele kokkupõrgetele keerlesid Gezi sündmused arhitektuuri ja avaliku linnaruumi ümber ning toetasid tugevalt kunsti ja meedia kasutamist relvana. Enamus protestijaid väljendas oma arvamust plakatite, piltide, grafiti ja teiste visuaalsete vormide abil. Ka nüüd, mitme kuu pärast, tehakse linnatreppidest lõuend, kattes need vikerkaarevärvidega ja kritiseerides seega valitseva režiimi esteetikat. Algselt märkisid vikerkaarevärvid vaid LGBT2 vastuhakku, kuid edaspidi hakkasid teisedki neid märke levitama ja kasutama, et status quo’le vastu astuda. Enamiku treppe värvivad küll võimud järgmiseks hommikuks taas halliks, kuid niisugune kassi ja hiire mäng visualiseerib nii kohalikul kui rahvusvahelisel meediaväljal värvikalt võitlust linnaruumi eest ning annab aimu inimeste elavast vastupanust. „Väljasöömise esteetika” tugineb laiematele ühiskondlikele väärtustele. On ju selge, et pargi ümberehituse teema oli vaid ajend, et millelegi suuremale vastu astuda, kuid on siiski märkimisväärne, et ühiskondlikku debatti juhtisid linnaruumi­esteetika, keskkonnateadlikkuse ja nn linnaehitusprojekti sotsiaalse ja majandusliku maksumuse argumendid. Twitter, näoraamat ja teised suhtlusmeedia võrgustikud olid infojagamise ja manipuleerimise ning propaganda kandjad nii „poolt” kui „vastu” rühmituste seas.

Kui tänavad tühjenesid ja ametivõimud hakkasid protestiaktsioonide toetajaid üha enam taga kiusama, sundides neid poolt valima, andsid nii mõnedki aktivistidest loomeinimesed survele järele ja muutsid üleöö oma seisukohta, ühinedes valitsuse retoorikaga. Neist märkimisväärseim on ehk tuntuim türgi nüüdiskunstnik, kes kutsus valitsust sõna otseses mõttes üles nõiajahile Türgi kunstiringkondades. Kunstniku sõnade kohaselt on Türgis vaja Ergenekoni protsessi sarnast kultuurilist „puhastust”, et välja selgitada, kes on Gezi sündmuste taga.3 Ergenekoni kohtulugu, mis saatis kunagi suurema osa sõjaväejuhte nn riigipöörde kavatsemise eest trellide taha, on üks kritiseeritumaid Türgi lähiajaloos. Gezi sündmustele järgnenud survemeetodid sarnanevad ka McCarthy aja nn Hollywoodi musta nimekirjaga, mida valitsusmeelsed ja ametlikud telekanalid aktiivselt levitavad. Mitmed näitlejad ja teleprodutsendid on töölt lahti lastud, ajakirjanikke ja kolumniste kümnete kaupa vallandatud. Avalikkuse pahameele põhjustas ka valitsuse plaan erastada riigiteater, -ooper ja -ballett, mis seab kahtluse alla etenduskunsti tuleviku, sest valdkond jääb korporatiivsete huvide ja parasjagu võimul partei konservatiivse maitse-eelistuse meelevalda.

Homne suhtlusvõrk ja solidaarsus

Geopoliitilistes tõmbetuultes Türgi ühiskond pole organiseeritud vastupanu ja solidaarsusega kuigi tuttav. Sellele vaatamata on ilmne, et Gezi sündmuste laine ja selle meediaväli mängivad saabuvatel valimistel tähtsat rolli. Kuivõrd avalikku arvamust manipuleeritakse pidevalt nii Lähis-Ida problemaatika kui valitsuse agendaga, on mittetulundusühingud suurendanud oma jõupingutusi selle nimel, et selgitada avalikkusele praeguste ja sellele eelnenud sündmuste mõju. Iseseisva meedia ja kommunikatsioonitehnoloogia arendusprojektidega toodetakse juhendmaterjale valimiste, poliitilise esindatuse ja valimissüsteemi kohta, et informeerida elanikke näiteks valimiskünnise ja poliitiliste õiguste osas. Türgi valimissüsteemi kohaselt tuleb endiselt ületada 10% künnis, et saada parlamenti. Õigluse ja Arengu Partei võimu all on Türgi poliitiline sfäär olnud juba üle kümne aasta üsna stabiilne ja muutumatu, seda nii „väljasööjate” kui „väljasöödavate” seisukohalt, mistõttu on ühiskonnas võtnud maad lootusetus, et miski võiks muutuda.

Gezi sündmused mitte ainult ei rõhutanud taas İstanbuli kui linna olulisust, vaid tõid uuesti tähelepanu keskmesse poliitika, kapitali ja kultuuri omavahelised seosed, mis on otseses sõltuvuses neoliberaalsest ideoloogiast ja linnakontekstist. Linn on ühtäkki nii sümbol kui territoorium, mis kuhjab „väljasööja” võimu. Nii „väljasööja” kui „väljasöödav” peavad seda maa-ala – linna, maastikku – kuidagi omavahel jagama. Vastupidiselt sõjale või rahvarändele ei põhjusta „väljasöömine” elanike laialdast ümberpaiknemist, vaid piirab nende ligipääsu ressurssidele.

Pidev töö selle nimel, et jäädvustada ja kaardistada „väljasöömise” akte, on andnud tõuke selle nähtuse mitmetele tõlgendustele. Siiski on Gezi lugu omapärane seetõttu, et tavapärane neoliberaalne esteetika, mis põhineb visualiseerimisel, ajatelgede konstrueerimisel ja meedial, pole suutnud edasi anda sündmuste tegelikku iseloomu. Kümnete ilmunud raamatute seas (v.a arhiivimaterjalid), mis käsitlevad Gezi sündmusi, pole ühtki, mis annaks edasi kohalike seas tekkinud, üheskoos kogetud ja korrastunud energiat. Sündmusi pole võimalik edasi anda ka ühegi diagrammi, monumendi, etenduse, pargi või ehitisega, mis taaselustaks Gezi kogemuse avalikkuse teadvuses mõne ühiskondliku aktsiooni, rahvus- või usupüha näol ja mida siis omakorda mõni persoon või ideoloogiline rühmitus saaks oma huvides ära kasutada. Olemuslikult vabavormilise ja rahvaalgatuslikuna osutab Gezi kogemus kokkuvõttes – selle abstraktses ja radikaalses mõttes – julgusele minna vastu muutustele, olgu nendeks siis nn lääneliku ideoloogia omaksvõtt või Lähis-Idale iseloomulik territorialiseerimine. Mis tahes kujul need muutused ka ilmneks, tuleb inimestel unustada ja andeks anda, et rahvused ja kultuurid saaksid Türgis koos elada ning vastupanu osutada – kuni järgmise „väljasöömiseni”.

Vt ka intervjuu Orkan Telhaniga, Sirp 31. I 2013.

1 Sündmuste ajatelge vt http://subjektif.org/protests-in-turkey-the-timeline-and-what-people-on-the-street-want/#Timeline_chart_of_events-1.

2 Lesbian, gay, bisexual, transgender.

3 Türgi peaminister Recep Tayyip Erdoğan kohtus kunstnike esindajatega, et selgitada välja Gezi sündmuste organiseerijad:

http://www.trtenglish.com/trtworld/en/newsDetail.
aspx?HaberKodu=196a6757-b937-4fc4-8baa-2bb60ac344d0.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming