2012. aasta interjööriaruanne

Triin Ojari

Sisearhitektide liidu aastapreemiate jaotamine on iga-aastane ja pika traditsiooniga sündmus, mis nagu auhinnatseremooniad üldiselt on suunatud valdkonnale tavalisest suurema meedia- ja publikutähelepanu võitmisele. Kõlama jäävad rohkem või vähem tuttavad nimed – eriala „tegijad” –, kataloog ja näitus annavad esindusliku ja professionaalselt fotografeeritud pildi sisearhitektuuri aastatoodangu paremikust. Sisearhitektuur on lai ja kohati häguste piiridega valdkond, ulatudes ühiskondlikest interjööridest, igati respektaablitest koolidest-kontoritest-restoranidest kuni vintage-kohvikute ja koduste nurgatagusteni, vaiba- ja kardinamustri valikuni, kus võrdse edukusega tegutsevad nii profid kui iseõppijaist kujundajaanded. Kui juba suur osa arhitektide liidu jõupingutustest on suunatud kahtlase kvalifikatsiooniga tegijatest küllastunud arhitektuurivaldkonna professionaalsele „puhastustööle”, siis ilmselt on sisearhitektidel oma eriala demokraatlikku „rahvakunsti” suubuvate piiride tõttu veelgi raskem kindlat joont hoida. Lisaks kohtab kattuvust ka professionaalse välja sees, eelkõige sümbioosis arhitektide ning disainerite tegevusega (nt sisustuselementide, mööbli või näituste kujundus). Ilmselt „joonehoidmise” vajadusest tingituna on sisearhitektide liidu preemia olnud alati rangelt tsunftisisene ja oma kindla alaliigitusega: büroo, ühiskondliku objekti, näitusekujunduse, ajaloolise hoone ja eramu interjööri preemia (žürii võib kõiki mitte välja anda, eramuid pole näiteks auhinnatud ligi kümme aastat), lisaks on veel vormipreemia. Seda vaatamata kohatistele katsetele tunnustada ka n-ö isetegemist: mäletan kahest varasemast žüriis osalemise korrast konflikti näiteks baariomaniku, kunstihinge Margus Sulengo edukalt kujundatud Võitleva Sõna premeerimise teemal (jäi andmata) või siis aastaid hiljem žürii pakutud isekujunduse preemia mööblimeister Margus Männile Tartu klubi Undergroundi eest ettevaatlikku asendamist mittemidagiütleva eripreemiaga. See pole kaugeltki etteheide. Iga preemia määramise piirid on auhinna väljaandja õigus ning kutseliit esindab oma liikmete huve. Kõrvalseisjana võin vaid arutleda selle üle, et tänase interdistsiplinaarsuse ja piirideta oleku teine pool on reaktsioonilisus, et sisekujunduse populaarsus massides toob erialasesse käibesse ka kindlasti uut ja tõstab kogu ruumilise keskkonna kvaliteeti (isegi kui maitse üle tuleb kakelda) ning teeb selgemaks ka piiri ruumi dekoratiivse kujundamise ja ruumi kui arhitektuurilt tervikliku keskkonna loomise vahel – viimane eeldab uue arhitektuuri puhul tihedat koostööd hoone arhitektidega. Seda koostööd eksponeerivad suurepäraselt mitu möödunud aastal sündinud ühiskondlikult mõjukat uut arhitektuuriteost (Lennusadam, Narva kolledž, Balti filmi- ja meediakool), oli ka olemasolevasse majja kui konteinerisse istutatud uusi ruumilisi maailmu (Tartu ülikooli ajaloo muuseumi varakamber, Tallinna kaubamaja lastemaailm jt).

Moodne sisearhitektuur

Sisearhitektuur on kahtlemata moe- ja elustiilitööstuse osa ning premeerimisel on põhjust küsida, mis on moes või kuhu suunas asjad liiguvad. Viie aasta eest kirjutasin samasuguses 2007. aasta aastapreemiaid kokku võtvas interjööriaruandes (EE 29.V 2008) umbes nii: „Sisekujundus on hooajakaup ja moetoode sadade sisustusajakirjade ning trendiloovate toimetajate-disainerite jaoks. Ka tavapärast sisearhitektide liidu aastapreemiat vaagides oli raske moekaubast mööda vaadata, põhitellijatena figureerivad kohvikud, restoranid, hotellid ja klubid tegutsevad kiirelt muutuval maitsemaastikul ning eriti Eestis näib sage interjööride push-up äriplaani osa olema. Kas glamuursem on barokk või skandinaavia šikk? Kuidas tuunida traditsioonilist eesti rahvakunsti? Kui ülesanne on teha ulmet, siis kui üle võlli võib keskklassi turistihotellis minna? Niisuguste nn meeleoluruumide osakaal oli seekordses preemiakandidaatide voorus suur.” Tuleb tõdeda, et buumi laineharjal ratsutanud ajaga võrreldes on (vähemalt auhindamiseks esitatud) kaubanduslikke interjööre, hotelle või söögikohti nüüd palju vähem. Professionaalide tähelepanu on jagunud rõõmustavalt palju näituste kujundamisele, esemeloomele, ajutistele ruumidele (nt messiboks, vabaõhukino), mis kõik vajavad tavapärasest sisearhitekti tööst erinevat lähenemist ja räägivad ühte-teist ka ühiskonna ootustest ning vajadusest kas laia profiiliga kujundaja või mobiilse ja ajutise ruumi järele. Söögikohtade osas on Tallinnas varasema ajaga võrreldes näha trendi retrovõtmes sisustatud koduste paikade suunas, mis on ilmselt imagoloogilisel tasandil otsapidi seotud vanadest tehastest ümbersündinud kõikvõimalike loomekvartalite ning Kalamaja ja teiste puitasumite gentrifikatsiooni menukusega – tõsi, preemiale ei kandideerinud kahjuks neist bobo-kohtadest1 ükski. Ka püüdlikku lavastamist ja külluslikku dekoratsioonide kuhjamist pahviks lööva meeleolu saavutamise nimel oli nüüd vähem, pigem on näiteks büroodes levinud nutikad (nt Priit Põldme kujundatud Ignite büroo) ja näitustel interaktiivsed lahendused. Nagu öeldud, torkas seekord silma ka auhindamiseks esitatud avalike objektide kvaliteet. Reeglina avaliku konkursi teel sündinud objektid võivad võtta küll aastaid, kujutada endast tellijaile rahastusskeemide kõrgeimat pilotaaži ja panna proovile kõigi osaliste veenmisjõu ja eneseusu, ent lõppkokkuvõttes on igaühel 2012. aasta uutes õppehoonetes või muuseumides käies paganama uhke tunne ja nüüdisarhitektuur võitnud nii vajalikke heakskiitvaid plusspunkte.

Aasta parimad

Eespool kirjeldatud aja vaimu arvestades jäid möödunud aasta parimatena sõelale kaks kooli ja kaks näitust: Tartu ülikooli Narva kolledž (sisekujundajad Hannes Praks, Kadri Tamme, Kristjan Holm, Liisi Murula, Toomas Pääsuke, Ahti Grünberg, Daniel Marius Reisser ja Helen Sarapuu), Tallinna ülikooli Balti filmi- ja meediakooli õppehoone (sisekujundajad Ville Lausmäe, Kadi Karmin, mööbel Tõnis Kalve), riigikogu tellimusel valminud arhitektuurimuuseumi näitus „Riigikogu hoone 90” (kujundajad Janno Roos ja Andres Labi) ning Tallinna Sadama tellitud välistendid Admiraliteedi basseini ääres (autorid Loreida Hein ja Gert Sarv). Narva kolledži arhitektid (Kavakava) valivad oma objektidele iga kord erineva sisearhitekti ja tunnistan ausalt, pulli- ja taaskasutusemees Hannes Praks on näidanud oma tundlikku kohanemisvõimet: ookrikarva türkiissinised või hõõguvoranžid seinad, soe tammepõrand, särtsakad tekstiilid auditooriumides, mäng põrandast seinaks kasvavate ruumielementidega. Narva kolledži kulissilaadse peafassaadi taha on loodud tõeliselt soe ja sõbralik maailm, vihjeline kollektsioon barokkpärandist (värvid), ökodisainist (looduskrohvid, uuendatud Viisnurga-lauad), meeleolukast narratiivist (munade motiiv) ja moodsast õpikeskkonnast.

Balti filmi- ja meediakooli (hoone arhitektuur pärineb Saltolt, said selle eest ka kultuurkapitali preemia) maailm on tunduvalt ratsionaalsem: kastjas maja, haljad betoonseinad, värvitud metallvõrk, kerge techno-look (isegi pehme istemööbel treppidel ja seinaorvades tundub kuidagi kantis olema), värvidest erkkollane, valge, punane, must. Tänuväärt lisandus on unikaaldisainina valminud mööbel. See on eelkõige tehnoloogilises tippvarustuses maja ning sisekujundus ei domineeri üheski punktis tehnoloogia, inimeste ja ruumide sujuva ühenduse üle, pigem annab vabaduse tunde.

Mõlemad näitused on üllatuslahenduste rubriigist. Meeste valgete päevasärkide seljale trükitud riigikogu hoone lugu (koostaja arhitektuurimuuseumi teadur Mait Väljas) on saanud mobiilse ja efektse lahenduse, kus kujunduse vorm on vaata et tähtsamgi kui kunstiteaduslik sisu. Tallinna sadamasse kerkinud vahetuvate näituste välistende auhindas žürii kui originaalset uudistoodet linnamööbli vallas – teema, mida küll pinkide, küll bussiputkade varal ikka ja jälle aktuaalseks räägitakse, ent kus valitsevad endiselt reklaamiagentuuride või kataloogide tüüptooted. Ilmastiku- ja vandaalikindel, betoonist ruumiliste elementidena lahendatud näitus on igatahes edasiarendamist vääriva potentsiaaliga.

Tagasi vaadates tundub tänavuse žürii valik üllatavalt ratsionaalne: hinnati argiellu vajaliku kvaliteedi ja detailivõlu toomist. Kui vaadata preemiakandidaate, siis ei lastud end hämmastada vesilennukite angaaride kokoliku lavastajakäega loodud meremaailmast ega sama büroo kujundatud Tallinna teletorni nukufilmilikust ufo-futu-retro keskkonnast, ei libastutud ka Kaose arhitektide loodud Tartu ülikooli ajaloomuuseumi varakambri kullatud põrandal – muuseumid teemapargistuvad ja meelelahutustuvad. Paraku seab see kujundusele omad piirid. Pragmaatilistes terminites mõtlev maailm räägib täna kultuurist (ja siia liigitub ka professionaalne sisearhitektuur) kui kapitalist, kaubale või teenusele lisaväärtust andvast sümboolsest tuluallikast ja ilmselt on meil tänu neile loovmajanduslikele argumentidele aina enam kvaliteetset ja eeskujulikult teostatud interjööri, disaini ja arhitektuuri. Kunsti roll on aga olnud alati ka ehmatada, olla kriitiline ning uuenduslik ja peavoolusängist hälbivate elamushetkede pakkumine on ka sisearhitektuuri elujõulisuse märk. Neid soovikski rohkem üles leida.


1 Bobo ehk bourgeois bohemian, kodanlik boheemlane.


2012. aasta ESL i aastapreemia konkurss

Konkureeris 36 tööd, millest žürii valis mitmes kategooriates välja 21.

Premeerituks osutusid

Tartu ülikooli Narva kolledž – ühiskondliku interjööri preemia, autorite rühm: Kadri Tamme, Kristjan Holm, Liisi Murula, Toomas Pääsuke, Ahti Grünberg, Daniel Marius Reisser, Helen Sarapuu ja Hannes Praks;

Tallinna ülikooli Balti filmi- ja meediakooli õppehoone – ühiskondliku interjööri preemia, autorite rühm: Ville Lausmäe, Kadi Karmin, Tõnis Kalve (mööbel) ja arhitektuuribüroo Salto;

näitus „Riigikogu hoone 90” – näitusekujunduse preemia, autorid Janno Roos ja Andres Labi;

välinäitus, stendid – ese-seeriamööbel,* autorid Loreida Hein, Gert Sarv, Galina Burnakova.

* Töö oli esitatud näituse kategoorias. Žürii hindas kõrgelt eelkõige stendi kui toote olemust.

Žürii koosseis: Kaido Kivi (žürii esimees), Igor Volkov, Mari Kurismaa, Raivo Puusepp, Tea Tammelaan, Triin Ojari ja Tarmo Piirmets.

Näitus „Ruumipilt 2012. Eesti Sisearhitektide Liidu aastanäitus” on avatud arhitektuurimuuseumis 14. VI – 11. VIII.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming