100 maja Veneetsias

Karen Jagodin

Eesti varasem osalemine Veneetsia arhitektuuribiennaalil näitusega „Simulacrum City”, hobupeldiku, JointSpace’i ja gaasitoruga on iga kord olnud kantud erinevatest arhitektuurist mõtlemise ja rääkimise vormidest. Need on olnud tugeva sotsiaalse, kunstilise, kohaspetsiifilise või tehnoloogilise sõnumiga, kuid ikka on kostunud arvamusi, et üks kord võiks Veneetsias näidata ka „päris arhitektuuri”.  Kui 2010. aasta varakevadel algas tänavuse Eesti ekspositsiooni konkurss, otsustasid projektiga „Domus” osalenud autorid Kalle Vellevoog, Tiiu Truus, Martin Pedanik ja Karen Jagodin pakkuda välja reaalset ehitatud keskkonda  tutvustava näituse. Teemavalikul sai otsustavaks püüe leida kohalikust ehituspraktikast see miski, mis võiks olla unikaalne, kõnetada muud maailma oma erilisusega ning tutvustada siinse arhitektuuriloome paremikku. 

Näitusega „100 maja/houses” seati enesele üks selge eesmärk: viia kohalik arhitektuuripraktika laiema vaatajaskonna ette ning tutvustada Eesti arhitektuurielu ühe kitsama valdkonna, eramuarhitektuuri kaudu. Osalemine Veneetsia arhitektuuribiennaalil annab võimaluse tuua laiema publiku ette oma värskemad, aktuaalsemad, kriitilisemad ja paremad ideed. Seal ilmnevad globaalse arhitektuurielu uusimad probleemipüstitused ja võetakse kokku  olulisimad nähtused. 

Veneetsia XII rahvusvahelise arhitektuuribiennaali üldkuraator, jaapani arhitekt Kazuyo Sejima nimetas biennaali üldteemaks „Inimesed kohtuvad arhitektuuris” ning on oma sõnavõtus  märkinud, et 2010. aasta biennaal peaks olema arhitektuurist, sellest, kuidas inimesed arhitektuuriga kokku puutuvad ja suhestuvad: „[—] sellest näitusest saab arhitektuursete võimaluste kogemus, näitamaks, kuidas arhitektuur väljendab uusi elamisvõimalusi ning on loodud erinevate vaatenurkade ning lähenemiste teel. [–] Ideeks on aidata inimestel suhestuda arhitektuuriga, aidata arhitektuuril suhestuda inimestega ning aidata inimestel suhestuda  üksteisega.” 

Inimene kohtub arhitektuuriga ehitatud  keskkonnas. Arhitektuurikogemus on igapäevaelu osa, jagunedes mitmete sfääride ja vastandite vahel: avalik/privaatne, füüsiline/ virtuaalne või näiteks moodne/klassikaline. Üks esmatasandeid arhitektuuri kogemiseks on elukeskkond, kus saadav isiklik impulss puudutab kõiki inimesi. Elamu on ikka olnud moodsa arhitektuuri üks lemmikteemasid, illustreerides oma kompaktsuses ja keerukuses inimeste suhet keskkonnaga ja selle kujundamise  viisi. Eramu loomine omakorda on üks intiimsemaid arhitektuurivorme, kus tellija suhe loodavaga on lahutamatu. Elamuarhitektuur oma mitmetahulisuses tõstatab palju küsimusi, peegeldades elavalt ühiskonda ning selle toimemehhanisme. 

Kuid miks eramud? Miks peaks just Eesti eramuarhitektuur olema siinsest ehituspraktikast esile tõstetud ja kõnetama vaatajaid veenvamalt kui ülejäänud ehituskunst? Kas on võimalik, et eramuarhitektuur on hoob, mis tõstab 1,4-miljonilise rahvaarvuga väikeriigi suurtest naabritest „kõrgemale”? Eramuid on  siinses arhitektuurikirjanduses hellitlevalt „eesti arhitektuuri kvaliteedimärgiks” kutsutud. Siinne ehitustegevus erineb suurel määral ülejäänud Euroopast eritellimuste ja tüüpprojektide suhtarvu poolest. Eesti ekspositsiooni ette valmistades sai üheks eesmärgiks tuua välja nn kataloogimajade ja unikaalprojekti põhjal valminud eramute suhtarv. See osutus aga võrdlemisi keerukaks, sest puudub ametlik statistika. Nii Eestis kui ka mujal Euroopas  on võimalik välja võtta statistiline näitaja ehitusprojektide ja kasutuslubade väljastamise kohta, kuid kas ehitusluba on antud tüüp- või eriprojekti põhjal, seda pole andmestikus täpsustatud. Seetõttu pöördusime oma küsimusega linnaarhitektide poole, et saada asjaga otseselt seotud inimeste erialane hinnang.        Tulemuseks oli väga väike tüüpprojektide osakaal. Võib oletada, et vaid kuni 10% siinsetest eramutest on nn kataloogimajad. Ei saa küll üldistada, et ülejäänud 90% esindab absoluutset esmaklassilist eramuarhitektuuri, kuid niivõrd suurest kogusest tõuseb siiski esile arvestatav hulk kvaliteetset ehituskunsti. See näitab selgelt ära eestlaste suhtumise kodu loomisesse. Oma maja ehitatakse ideega, et see peab kestma põlvest põlve, eramu projekteerimisega on seotud suured ootused ja ideaalid. Meenub võrdlus rätsepaülikonnaga: see peab sobima sulle kui valatult, olema just sinu mõõtude järgi tehtud. Võrdluseks võib tuua kõrvale  Soome, kus ollakse aastakümnete jooksul põhjalikult välja arendatud tüüpprojektituru rõngas. Eestlastega võrreldes on nende suhtumine tunduvalt pragmaatilisem: eramu on turukaup, sellel peab olema ka arvestatav järelväärtus. Maja peab vastama „keskmisele maitsele”, nii et selle saaks võimalikult kiiresti ja mugavalt ära müüa. Eestlane on sellega võrreldes tunduvalt alalhoidlikum ja lähtub oma maja ehitades rohkem isiklikust maitsest.       

Sellel, miks Eestis valmib rahvaarvu ja ehitustegevust aluseks võttes niivõrd suur hulk unikaalprojektiga eramuid, on mitmeid põhjusi. Noores ühiskonnas on tegutsemas palju noori arhitekte, võrreldes vanemate Euroopa riikidega on Eestis olnud lihtsam tööturule siseneda. Samuti on palju noori tellijaid, kes on valmis eksperimenteerima ja vabamad stampettekujutustest ja -soovidest. Märkimisväärsena saab välja tuua, et näitusele valitud saja  eramu hulgas on projekteerimise hetkel vähemalt pool teinud alla 40aastased arhitektid. Eritellimuste kasuks räägib ka ühekülgne, veel täielikult välja arenemata tüüpmajade turg. Eesti eramuehitust iseloomustab ka kultuuriline eripära ja järjepidevus, mis sai alguse noore vastloodud vabariigi ideaalidest ja oma rahvusest noorte arhitektide kasutamisega 1920.-1930. aastatel, jätkus kultuurilise vastandumisena nõukogude perioodil ning sai  uue hoo taasiseseisvunud riigis, kus unikaalse eramaja omamine sai ühtmoodi reklaamitud ideaalelu mudeliks, turukaubaks kui ka eksperimenteerimispinnaks. Kohe algusest peale olid näituse autorid seisukohal, et tegemist ei tule vaid kõige uuemat eramuarhitektuuri tutvustava näitusega. Eesmärgiga näidata eramuarhitektuuri ajaloolist järjepidevust ja unikaalset positsiooni kohalikus arhitektuurielus sai näitusele valitud ka märgilise tähendusega eramuid Eesti Vabariigi  ajast aastatel 1918–1940 ning nõukogude ajajärgust. Sellise otsuse langetasime põhjusel, et eelkõige välisvaatajale suunatud näitus peab siduma teema taustsüsteemiga, mitte presenteerima moodsat eramut kui midagi uut, alles sündivat. Ekspositsiooni lisatud kümme varasemat eramaja on seega eelkõige markeeriva tähendusega. Põhirõhk on siiski XXI sajandil, tegu on esmakordse niivõrd mahuka ülevaatega Eesti eramuarhitektuuri paremikust. 

Näituse ülesehitus maketi, slaidiprogrammi ja videoprojektsioonina andis võimaluse esitada teema mitmetahulisena. Valge, ülisuur  maketilaud saja eramuga on kui abstraktsioon, näitamaks eramuehituse tihedust ja mitmekülgsust. Slaidiprogrammiga eksponeeritakse objekte nende tegelikus keskkonnas ning video lisab konteksti. Makett meediumina töötab arhitektuurinäituste kontekstis alati atraktiivselt, kuid siinkohal ei olnud eesmärgiks paljastada kõik sada maja oma detailirohkuses, vaid viia vaataja kaasa eelkõige teema, selle intensiivsuse ja variatiivsusega. 

Eesti ekspositsiooni võib biennaali kontekstis vaadata ka kui omamoodi kokkuvõtet.  Kui sageli presenteeritakse projekte, mida pole veel realiseeritud, lennukaid visioone või abstraktseid ideid tulevikumaailmast, siis Eesti näitus pakub vastupidist. Siinne elukeskkond on säilitanud individuaalsuse, subjektiivsuse ning hõlmatavuse. Kaasaegse elamuarhitektuuri võtmeküsimused keerlevad ümber tiheduse, rahvastiku kiire kasvu, ökonoomsuse ja ratsionaalsuse. Elamine sellisel kujul, oma isiklikul maalapil, isiklikus majas, võib 10, 50 või 100  aasta pärast olla kadunud minevikku kui midagi elitaarset ja ebaratsionaalset. See ei pruugi olla jätkusuutlik elamisvorm, kuid see on paeluv justkui kaardistaks väljasuremisohus liiki.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming