Uus Diplomaatia

Kaarel Kaas

Tänavu veebruaris 90. aastat tagasi sülmiti Eesti ja Nõukogude Venemaa vahel Eesti vabadussõja lõpetanud Tartu rahuleping. Sellele tähtpäevale pühendet Diplomaatia numbri avaloos kirjutab õigusteadlane Peeter Järvelaid nii Tartu rahu kohast Euroopa õigusajaloos, tähendusest Eesti kaasaegseile kui ka rahulepingu sepistajatest.

Just Tartus väljatöötatud sõnastust kasutas Nõukogude rahudelegatsiooni juht Adolf Joffe (1883-1927) hiljem taoliste rahulepingute sõlmimisel Soomega, Lätiga, Leeduga, Poolaga ja Soomega, kirjutab Järvelaid. „Kui üks leping kasutatav teatud teiste lepingute sõlmimiseks alusena, siis Tartu rahuleping kuulub nn Versaille järgse Euroopa oluliste rahu-, piiri-, vastastikuste majanduslike suhte jne lepingute hulka,“ leiab autor.
Kaasaegsetele tähendas Tartus sõlmitud rahuleping eelkõige võitluse lõppemist. Eesti poolt rahuläbirääkimisi juhtinud Jaan Poska enda arvates olevat temale olnud suurimaks tunnustuseks selle töö eest ühe lihtsa naise sõnad, kui tollasel Liiva tävaval teinud see naine Tartu rahu sõlmijale ristimärgi ja öelnud „Te päästsite me pojad“, osundab Järvelaid. „Kahtlematult on Tartu rahuleping meie riikluse alusdokument. President Lennart Meri on nimetanud Tartu rahulepingut õigustatult Eesti Vabariigi sünnitunnistuseks.“

Tartu rahuläbirääkimistel nii Eesti kui Nõukogude poolelt osalenud juhtfiguuride Jaan Poska, Leonid Krassini ja Adolf Joffe portreteerimisega tegeleb oma loos aka ajaloolane Peep Pillak.

Eesti Moskva saatkonna diplomaat Jana Vanamölder juhatab sisse kahe Maailmasõja vahel Moskvas töötanud eestlastest diplomaatide mälestused. 1921. aastal rajatud Eesti saatkond oli esimene saatkond enamliku Venemaa uues pealinnas ning samas majas Malõi Kislovski põiktänaval tegutseb Eesti Vabariigi saatkond tänini.
Viie ajavahemikul 1926 kunin 1940 Moskvas töötanud Eesti diplomaadi ja teenistuja mälestused algavad kunagise suursaadiku Heinrich Laretei (saadikuna Moskvas 1926-1928) meenutustega. „Balti riikide ja Soome saatkonnad omasid Moskvas tunduvalt suuremat kaalu kui nende riikide suuruse tõttu oleks võinud arvata. Põhjuseks oli asjaolu, et nende saatkondade personal oskas hästi vene keelt ja tundis Vene olusid. Ainult Saksa saatkonnal Moskvas oli oma kaader vene keele tundjaid,“ nendub Laretei oma 1970. aastal Stockholmis ilmunud mälestusteraamatus.

Diplomaatia avaldab ka Vene sotsioloogi ja filosoofiadoktori, Juri Levada Analüütilise keskuse (Levada-Tsentr) direktori Lev Gudkovi kirjutise putinismi olemusest. 2000. aastatel Venemaal kujunenud poliitiline süsteem ei ole lihtsalt konservatiivne, vaid hoiab vaos või isegi surub maha teiste ühiskonna allsüsteemide arengut (sealhulgas majandus, teadus, haridus, kodanikuühiskond, avalik sfäär), kirjutab Gudkov. „Putini režiim, mis algul allutas endale massiteabevahendid, seejärel aga kohtusüsteemi ja parlamendi, halvas 1990. aastate reformidega käima pandud institutsionaalse süsteemi diferentseerumise, nii-öelda ühiskonna riigist lahutamise protsessid,“ nendib autor. „Putinism on jõustruktuurides totalitaarsete režiimide aegadest säilinud, kuid võimukandjate poolt oma eraviisiliste, klanni-rühma huvide tagamiseks teenistusse võetud institutsionaliseeritud vägivallaressursside detsentraliseeritud kasutamise süsteem. Režiim ei ole stabiilne ning väljavaated selle edasipüsimiseks või rahumeelseks võimu üleandmiseks on üpris kahtlased.“

Eesti Tulevikuuuringute Keskuse direktor Erik Terk tutvustab raamatut „Rossia vs Jevropa. Protivostojanie ili sojuz?“. Sergei Karaganovi ja Igor Jürgensi toimetajakäe all ilmunud artiklitekogumik ütleb Terki sõnutsi pikemalt keerutamata välja lihtsa tõe: teisi potentsiaalseid strateegilisi partnereid Venemaal peale EL-i, tolle puudustele vaatamata  ei ole . Venemaa oma turumuredega sõltub EL-st majanduslikult kindlasti rohkem kui EL, oma energiamuredele vaatamata, Venemaast. „Nii et tark olevat orienteeruda mingi kestvat tüüpi  koostöömudeli tekitamisele , küsimuseks pole „kas?“ vaid „kuidas?“,“ tähendab Terk. Negatiivsena nähakse aga USA-d ja laienevat NATO-t ning raamatu kontekst on seega küllalt ameerikavastane. „See paneb automaatselt paika ka Eesti: koos kahe ülejäänud Balti riigi, Poola ja Suurbritanniaga USA EL-i sabarakkude seltskonnas  ja takistamas Vene ja EL-i suhete konstruktiivset arengut.“