Sirbi laureaadid on Põldsam, Saar, Sepp ja Trunin

Kultuurilehe Sirp laureaadid eelmisel aastal ilmunud tekstide eest on Rebeka Põldsam, Johannes Saar, Heili Sepp ja Mihhail Trunin.

Rebeka Põldsami tekstidest, neist enamik ilmunud tema autorirubriigis „Roosa müts“, hakkavad ennekõike silma sellised teemad nagu võrdsus – peale soost tingitute ka sissetuleku ja ressurssidele ligipääsu mõttes –, neoliberalismi kriitika, aga ka (enese)kriitiline vaade nn vasakintellektuaalidele ning kindaheited nüüdiskunstiväljale. Ta on kirjutanud: „Kui üldiselt on totrustest möödavaatamine hea strateegia nende sisu mahavaikimiseks, siis kas pole praeguses situatsioonis vaikimine lihtsalt vastutustundetu?“ (Sirp 28. VII 2017).
Johannes Saar on ikka olnud vahedalt vaimukas kirjutaja. Mõnigi kord on tema süütu nali, lihtne parafraas, kasvanud üle küll lausa lõikavaks irooniaks. Aga sedagi on olnud nauditav lugeda, iseäranis kui irooniakäpp on tabanud midagi, mis on ennastki häirinud. Aeg ja ilmselt ka elukogemus on pannud Saare ka mõningaid hoiakuid ja eelkõige positsioone üle vaatama ehk tühjendama oma irooniapüssi mitte ainult väärnähtuste (teiste), vaid ka enda pihta. Möödunud aastat, aga tegelikult laiemalt viimase aja suundmusi kokku võtvas käsitluses „Konnad ja seks „kaasaja“ serval“ (Sirp 22. XII 2017) ei osuta ta mitte ainult neile, pealinnas tegutsevatele „kaasaegsuse“ agentidele, kelle käes on võim ja vägi, vaid ka endale, kes ta oli üks „kaasaja“ direktoritest kesklinna köetud kontoris, peaaegu et kultuuriministeeriumi akna all.
Heili Sepp on kindlasti üks meie legendaarsemaid prokuröre – arvukate oluliste juhtumite kõrval juhtis just tema Silvergate’i tuules Reformierakonna segaste rahaasjade uurimist. „Korruptsioonikuriteod ärritavad mind personaalselt, riigiametniku positsioonilt vaadates on need reeturlikud,“ on öelnud  Sepp. Magistrikraadi kaitses Sepp religiooniantropoloogias, uurides muistseid uskumusi, kangelasi, kirjandust, kunsti ja psühholoogiat ning soovides mõista inimloomust põhjalikumalt, kui lubavad tema kaasaegsete madalad teod. Nii on ta ka Sirbis kirjutanud kirjandusest, filmist ja filosoofiast.
Mihhail Trunin on eruditsiooni, süvenemise, isikupäraste seisukohtade, aga ka huumorisoone poolest hinnatud Sirbi kaastööline. Autor alustas kirjandusarvustajana, kuid on nüüdseks sõna sekka öelnud mitmes valdkonnas. 2017. aastal ilmus Sirbis üheksa Trunini kaastööd, sealhulgas arvamuslugusid Eestimaa Rahvaste Partei asutamisest omavalitsuste volikogu valimiseni, intervjuu Artemi Troitskiga ning kaks arvustust: tema süvema huvi pälvisid Rainer Sarneti film „November“ ja Berit Kaschani luulekogu „Ma naeran magades“. Trunin kirjutab nii eesti kui ka vene keeles ning on kommenteerinud seda nii: „Mõistmise saavutamiseks peab sõnumi saatjal ja vastuvõtjal olema sama kultuurikood, ja mitte alati ei ole selles rollis üks keel. [—] Kultuurikoodiks võivad olla harjumused, traditsioonid, ühised huvid, mis tahes hetkeline kokkulepe“ (Sirp 17. III 2017).

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming