Noblessneri valukojas näeb kuuel õhtul uusetendust Veljo Tormise juubeliks

PRIIT KUUSK

Tuleval reedel 7. augustil, Veljo Tormise juubelipäeval, saab Tallinnas Noblessneri valukojas teoks Tormise-Kaljuste-Jalaka esietendus, muusikaline mana „Sünnisõnad“. Tõnu Kaljuste muusikajuhina ja Peeter Jalakas lavastajana tahavad uue nurga alt näidata Tormist ja tema muusikat.

 „Sünnisõnad“ on sümboolselt õhtu mitmetähenduslik pealkiri, mis on pärit Veljo Tormise 1999. aastal valminud kantaat-kollaažist. Selle kavatses maestro oma loomingulise elu viimaseks uusteoseks 70. sünnipäeva eel.

Autorite kavandatav soome-ugri mütoloogilist maailma loomist käsitlev etendus, ‘muusikaline mana’ koosneb kaheteistkümnest numbrist ehk stseenist.

Algusstseen on „Loomine“ „Unustatud rahvaste“ „Isuri eeposest“ (1975), seejärel katkend kantaadist „Sünnisõnad“, siis põimuvad õhtu teljena neljal korral katkendid teosest „Ütles Lembitu“ (Fr. Tuglase tekstil kirjaniku 100. sünniaastapäevaks), kordamööda kolme katkega „Kalevala 17. runost“ (1985), nende vahel omapäraselt rituaalne „Pärismaalase lauluke“ (1981), enne lõppu üks „Neljast etüüdist Juhan Viidinguga“ (1980) ja lõpustseeniks ingerisoome ballaad „Laevas lauldakse“ (1983).

Esitajaid-tegijaid on rohkesti: laval on Eesti Rahvusmeeskoor, Eesti Filharmoonia Kammerkoor, Viljandi Drumlab (Silver Ulvik, François Archanjo, Urmas Pitsi, Siim Koppel) Reigo Ahvena käe alt, runolaulik Ilona Korhonen (Soome), butoh’ tantsijad Simona Orinska ja Ieva Putniņa (Läti), Von Krahli näitlejad Ragne Veensalu, Ott Kartau, Ivo Reinok, Jaan Väärt ja Taavi Eelmaa. Lisaks peategijatele Kaljustele ja Jalakale on Peeter Jalakas ka õhtu koreograaf koos Simona Orinskaga ning lavakujunduse autoreid seltsis Enar Tarmo, Kärt Ojavee ja Edith Karlsoniga, viimased kaks on etenduse kunstnikud; videokunstnikud on Emer Värk ja Mikk-Mait Kivi. Projekti kaasatud helilooja Tõnu Kõrvits tegi etendusele kaheksa pala orkestratsioonid Tallinna Kammerorkestrile ja selle ansamblitele – neid aga laval ei näe, see muusika, nagu ka ERSO ning Kristi Mühlingu kandlemäng tulevad fonogrammilt. Laval näeb Tormist esitamas eeskätt ikka lauljaid ja trumme…

Tegemist on Von Krahli teatri, Nargen Opera ja Nargenfestivali projektiga koostöös Eesti Kontserdi ja Eesti Filharmoonia Kammerkooriga.

Veljo Tormise looming on erakordselt mahukas, ja sellest on ka kirjutatud väga palju. Tulles ‘muusikalist mana’ nautima, kuulakem taas, missuguseid imekauneid rahvatekste on kuulus maestro oma lugudele leidnud ja kui meisterlikult neid kasutanud. Meenutaksin midagi ka juba varemöeldust: „Mõeldes Tormise muusikale, peame tunnistama, et sel on läinud korda tõusta oma rahva, oma sugulashõimude minevikku, olevikku ja võibolla ka tulevikku näitavaks hingepeegliks… Vastutustundlikkus ja kõrge eetiline kultuur sunnivad heliloojat pöörduma tavažanrite ja -ainestiku juurest rahvuskultuuri algallika, folkloori poole. Tema loodud laulusild on kandnud möödanikust meie päevadesse esiisade muusika koos selles sisalduva elutarkusega. See laulusild on viinud eesti muusika laiali maailma.“ (Tiia Järg, 1990).

„Kalevala 17. runo“: „Kogu selle runo üldmõte võiks meie jaoks olla sümboolne: Väinämöisel õnnestus ellu äratada igipõlised algteadmised, muistse elutunde sügavamad arusaamad ning neist tarkust ja tugevust ammutada.“ (Tormis, 1985).„Folkloristid on sugulashõimude „Kalevala“-ainelisi tekste teaduslikult võrrelnud ja analüüsinud. Mina olen aga selle ühiskultuuri tunnetuse muusikalis-emotsionaalselt läbi elanud oma praktilises heliloomingulises töös läänemere-soome rahvalauludega. (Tormis, 1985). „Tormise muusika, mis põhineb rõhutatud kordusel, tavaliselt ilma harmooniata ja pingeid kruviv, kõlab nii nagu ta oleks just esile kerkinud Eesti ürgkogukondliku mineviku udust. Hoolimata vahendite näilisest lihtsusest, kasutab Tormis koori tohutu leidlikkusega.“ (Martin Anderson. London, 1997).

Oleme olnud õnnega koos, sest Tormisest sai helilooja juhuse läbi: „Niisiis, kuna mul ei lastud ühel erialal (orelit) õppida ning kuna teine eriala (koorijuhtimine) mulle ei sobinud, olin sunnitud vägisi minema kolmandale alale. Olin jonni pärast hakanud heliloojaks!“ kirjutab maestro oma biograafilise raamatu tagakaanel (koost. Veljo Tormis, Priit Kuusk ja Lea Tormis. Prisma Print, 2000). Õpingute järel Moskvas oli nooruke Tormis väga loominguline kompositsiooniõpetaja Tallinna Muusikakoolis ja Muusikakeskkoolis, organiseerides esimeses väga huvitava tegevusega õpilaste loominguringi.

Oma pühenduspoeemis ütleb nimekas rootsi luuletaja ja muusikategelane Bengt Emil Johnson Tormise kohta (1998): „Eesti mees tuleb pinumaalt, ise tahutud eesti tüvest; eesti mees on ürgvana ja murdmatu, ise teab, millal kasutab ja millal tuleb end kasutada lasta… Eesti mees seisab kindlalt oma ühtsoodu kerkival maal, eesti mehe kampsuni all varjub šamaan, ta teab, et tema keel on väike ja tugev, teab, mis on elus keel, sest ta on näinud keele surma… Teab, et keel võib elada üle vallutajate põlvkondi. Laul ent elab kauem kui keel.“ (Tõlkinud Maarja Talgre ja Anu Saluäär. Looming nr 8, 1998).

Nähes ja tundes, kuidas me väikesed hõimurahvad on okupatsiooni raskuse all hääbumas, pani Tormis ikkagi oma kuulsale suurtsüklile tasa ja targu nimeks vaid „Unustatud rahvad“…

Peeter Jalakas teeb „Sünnisõnadega“ oma viimase, n-ö ’diplomietenduse’ Von Krahli teatri kunstilise juhina. Ta arvab, et see võiks olla kokkuvõte nn Tormise tsüklist, mis algas kümme aastat tagasi „Eesti ballaadidega“. Kõrgelt hinnati tandemi Kaljuste-Jalakas järgmisigi „Eesti naiste laule“ (2006) ja „Eesti meeste laule“ (2008).

Mõlemad tegijad koos oma meeskonnaga loodavad pakkuda veel midagi võimsamat, kui nood eelmised.  „Sünnisõnade“ etendused on igal päeval 7. kuni 12. augustini.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming