Loe reedel Sirpi!

Normal 0 21 false false false ET X-NONE X-NONE ‘“ ’” MicrosoftInternetExplorer4 Sel reedel Sirbis idealismist ja eetikast, sekka identiteedist ja tsensuurist.

 


Kolm vastust Gustav Kalmu artiklile „Miks ei ole lahe maailma parandada?”

MIRJAM PARVE: Väikesed tüütud teod ja sipelgad

Ma ei ole kindel, et maailma on võimalik päästa või kuigivõrdki parandada. Vahel saab päästa ühe inimese elu. Ja vahel saab teha ühe inimese elu paremaks. Võib-olla on ideaalne maailmakorraldus või vähemalt ideaalne ühiskonnakorraldus võimalik. Näiteks Huxley „Saare”1 ideaal on päris veenev (ehkki selle teose tuntum, düstoopiline paarik on kardetavasti veenvam veel). See õnnelik ühiskond on tekkinud tänu teatud juhuste soodsale kokkulangemisele ja selle tulevik romaani lõpus on veelgi ebakindlam ja hapram kui tekkimishetk, aga see on tekkinud ja toiminud (selles fiktsionaalses maailmas). Võib-olla oleks Eesti, väike ja paindlik, nagu ikka rõhutatakse, hea ideaalühiskonna katsepolügoon. Võib-olla keegi oskab selle välja mõelda ja rajada. Ühiskonnakordade rajamist juhuste soodsale kokkulangemisele oleme juba harjutada saanud küll.

KADI MARIA VOOGLAID: Kapitalismiga kapitalismi vastu

Tulevatele põlvedele parema maailma pärandamine on väärtus, mida jagame kõik.

Üle-eelmises Sirbis kirjutab Gustav Kalm sellest, miks noored inimesed ei suuda või soovi enam „võidelda õiglasema ühiskonnakorralduse eest”. Süvenevas passiivsuses on artikli autori sõnul süüdi kapitalistliku tarbimiskultuuri konstrueeritud ihade tuimestav, tasalülitav toime, mis viib selleni, et seda süsteemi peetakse resigneerunult „ainsaks võimalikuks poliitiliseks režiimiks”. Eelmise nädala väljaandes ilmus Rainer Katteli teemakohane artikkel „Mis nägu on kapitalism?”, kus jääb kõlama mõte, et kapitalismist ei ole tingimata tarvis loobuda. Pigem tuleks ehitada paremat kapitalismi ning teha seda teadlike poliitiliste valikute langetamise teel.

 Lahedus pole lahendus

Joonas, filmijutt.blogspot.com

„Juba mõnda aega painab mind minu põlvkonna ja minu enda passiivsus ning võimetus võidelda õiglasema maailmakorralduse eest,” on kirjutanud Gustav Kalm Sirbis. Ta jõuab selle võimetuse juuri otsides kahe tõdemuseni: et maailmaparandamine ei paista lahe ja ei hakkagi paistma, „kuniks meie ihad on määratud domineeriva kapitalistliku korralduse poolt ja me ei suuda neid muuta”.1 Haarav ja terane analüüs, soovitan lugeda, kui polise asjad vähegi huvitama peaksid. Paar ääremärkust laheduse ja muutmissuutlikkuse asjus.

LIISA KALJULA: Eliidiga või eliidi vastu?

Metamodernismi ehk informeeritud naiivsuse, pragmaatilise idealismi, aga ka mõõduka fanatismi aeg on käes.

Kui Siim Kallas pärast peaministri kandidaadi kohalt taandumist vastas juba Brüsselist Eesti Ekspressi peatoimetaja Allar Tankleri küsimustele, tõsteti tema öeldust välja järgmine lause: „Eesti ajakirjandus peab valima, kas olla eliidiga või eliidi vastu”. Neile, kes lugesid vaid intervjuu pealkirja, võis see väljatõste mõjuda häirivalt, kui vaba ajakirjandust löögi alla seadev mõte. Tegu oli aga väljaande refereeringuga, sest intervjuus endas tõi Kallas ära tähelepaneku Christofer Meyerilt, Briti kunagiselt suursaadikult Ameerika Ühendriikides: Ameerikas on ajakirjanikud alati näinud end eliidi osana, nende kolleegid Inglismaal aga pidanud end eliidi vaenlaseks.1 Sõltuvalt eliidi definitsioonist võib selle väljaütlemise sõnum erineda kardinaalselt. Kui määratleda eliiti üksnes poliitilise ja majandusliku võimu kaudu, siis võib see väljaütlemine arusaadavatel põhjustel tekitada paljudes nördimust, kui aga määratleda eliiti moraalse autoriteedi – kogemuste ja teadmiste, selge ja tugeva eetilise positsiooni, saadud mandaadi või usalduse kaudu, siis tuleks sellesse väljaütlemisse suhtuda teisiti.

REET VARBLANE:  „Manifesta” tuleb Peterburi

Manifesta Fond ei aktsepteeri ei tsensuuri ega enesetsensuuri.

Pärast 25. märtsi pressikonverentsi Peterburi Ermitaažis, mis on „Manifesta” peamine näitusepaik – nii Talvepalee kui ka äsja renoveeritud kompleksitiib – on selge, et „Manifesta” toimumist ei sega mitte miski.  Kui 11. märtsi avalikus vastuses Juri Leidermani üleskutsele boikoteerida biennaali hoidusid „Manifesta” korraldajad Ukrainat ja Krimmi mainimast, siis 25. märtsi pressikonverentsil ei saanud sellest mööda ei biennaali direktor Hedwig Fijen ega ka peakuraator Kasper König, vaid Ermitaaži direktor Mihhail Pjotrovski oli ettevaatlikum. Krimmi teema ning ka Königi lepingus seisva punkti, et kuraator peab tegutsema Vene Föderatsiooni seaduste raames, tõstatas Žanna Vassiljeva inter-vjuus Piotrovskiga.

PIRET LINDPERE: Arhitektieetikast mitme nurga alt

Arhitektuuri- ja disainiteemadele pühendunud sõltumatu raadioprogrammi „99% nähtamatu” („99% Invisible”) asutaja Roman Mars arutles ühes oma saates arhitektieetika üle. Ta võttis tähelepanu alla tundliku valdkonna – vanglad, kus USAs on peale tavapärase karistusasutuse ruumide ka hukkamiskamber. Ta tõstatas küsimuse, kas arhitektidel on moraalne kohustus sellisest tellimusest loobuda ja ehk peaks sellistes projektides osalemine olema litsentseeritud arhitektidele eetikakoodeksiga üldse välistatud.

ERIK PUURA: Eesti ei vaja uut fosforiidisõda

Üks aktuaalsemaid ja emotsionaalsemaid teemasid on maavarade uurimine ja kasutamine. Mitu tonni põlevkivi lubame kaevandada? Kas fosforiidi kaevandamine oleks talutav ja lubatav? Kas maavarade uurimine on üldse lubatud?

REBEKA PÕLDSAM: Kas identiteedipoliitika lõpp?

Identiteedipoliitika toimib ainult siis, kui arvestatakse identiteedispektri mitmekesisust.

Tihtilugu kiputakse vaatama noortele kui rumalukestele radikaalidele, kui nad endastmõistetavana nõuavad võrdõiguslikkuse poliitikat ja normaalseid seadusi: samasoolistel lubatakse abielluda ja lapsendada või sätestatakse kvoodid, et suurfirmade nõukogus, mis peale ärijuhtimise otsustab töötingimuste ja sponsorluse üle, on võrdselt naisi ja mehi. Selliste ettepanekute peale vastatakse, et puudub üleüldine valmisolek. Seejuures on selge, et kvootide ja seadustega lepitakse, kui need jõustuvad. Näiteks poisse toetavad kvoodid haridussüsteemis, millega julgustatakse neid koolis käima. Ma pole küll kuulnud argumente selle kvoodi vastu. Kvootidel pole häda midagi: naised, kes saavad kvoodi alusel juhtivale positsioonile, on juhid nagu juhid ikka.

ELISE EIMRE: Filmitööstuse piirivalvest

Moraal on eriskummaline nähtus, millel pole kultuuriloomes tänaseni selgelt hoomatavat vormi. Selle illusoorsed piirid on raaminud filmiajalugu juba XIX sajandist eesmärgiga eraldada kõlblusetu eetilisest. Kuigi moraal ise näib abstraktse õhulossina, on selle täidesaatev võim kõigile tuntud – tsensuur. Esialgu toimis tsensuur riigivõimu kaudu lihtsal printsiibil: kes maksab, tellib ka muusika. Tänapäeval teevad aga suurema töö ära ühes filmidega imporditud reitingud, mis määravad filmidele sobiva publiku.

ALEKSANDER JAKOVLEV: Alasti konflikt

Unustatud asjad. Me kaldume üha enam asendama reaalsust lingvistiliste konstruktsioonidega. Ühelt poolt on see muidugi teadusliku maailmakäsitluse tingimus. Sellest sünnivad ju kõik need suured ja uhked konstruktsioonid, mis valitsevad meie tegelikkusetaju ja toimivad tihtipeale üsna iseseisvalt – isegi loodusteaduste puhul. Suurem osa tööhüpoteese sobib üksteist asendama ja täiendama vastavalt sellele, kuidas nad paigutuvad alalhoidliku maailmakäsitluse ja end aina moderniseerivate teaduste vahele, moodustades nõnda teadmiste üldise konfiguratsiooni ja ühtlasi selle ülimalt labiilse ning kirju fragmentaariumi, mida me nimetame maailmaks. Teiselt poolt püsib teadmiste ruumi empiiriline korrastatus üha uuenevate lingvistiliste struktuuride ajajärgnevusel, osutudes lõppude lõpuks ka ajaloo sügavamaks põhjuseks, juhtides tänini meie kujutluskunsti ning kirjutades ette reeglid kõigele eksistentsiaalsele. Probleem tekib hetkel, mil sealt hakkab vastust otsima üha enam individualiseeruv inimlik maailmakogemus.

MARIS VALK-FALK: Põgusalt virtuoossusest Lǐ Yúndí mängu oodates

Mitte ainult tõestuseta tunnustatud põhilause, vaid muusikapsühholoogias tõene postulaat kõlab, et inimene vajab hingeliseks heaoluks muusikat. On siiski võimatu kindlalt väita, kas see on päriselt nii, või vajame heaoluks veel muusikat täiendavaid impulsse. Muusikakriitikast meie ümber pole puudust, kuid enamik ei ütle midagi tõepärast selle kohta, kuidas inimesed reageerivad muusikale kontserdil või tavakeskkonnas. Millist muusikat kuulatakse, mida sellest mõeldakse, milliseid tundeid see äratab ja kuidas vaimselt stimuleerib? Mida tähendab esitus/tõlgendus publikule? Publiku ovatsioonid professionaalsel kontserdil võivad koguni olla petlikud, kui on märgata, et kuulajad väljendavad ekstaasi eri aegadel nii väikseid trallilaulukesi kui täiuslikke maailmakultuuri suurvormidest kunstiteoseid „laikides”. On teada, et meelelistel põhjustel võivad toimida mitmemõõtmelised akustilised kõrvalekalded, mis tunduvad inimest ergastavat muusika struktuuriühikute ja mikrostruktuuri kaudu, nagu väidetakse teaduses. Need pole alati tõlgenduslikud. Akustilised ühikud nagu võnked, tooni kestus, häälestusviis on universaalsed kogu muusikas ega sõltugi eriti stiilist, ajastust ja teistest teguritest.

TUUL SEPP: Lehtlalindude looming ja loovuse evolutsioon

Lehtlalinnud näitavad, et kunst ja loomingulisus ei ole omased ainuüksi inimliigile.

Lehtlalinnud on Austraalias ja Uus-Guineas elavad värvuliste hulka kuuluvad linnud. Erinevalt nende lähedastest sugulastest paradiisilindudest ei ole nende välimus kuigi silmatorkav. Nad on pisut väiksemad kui varesed ja veidi suuremad kui rästad. Sulestikus on valdavad pruunid-mustad toonid, kuigi mõne liigi isastel esineb ka erksamat, kollakat-oranžikat kehakatet.

Tähelepanuväärseks teeb need linnud erakordselt keeruline ja omapärane sigimisrituaal. Et emaslinnule muljet avaldada, ehitab isaslind nn lehtla.

Tõde ja õudus. Perverdi teejuht HÕFFile

Intervjuud

ARNE MIKK uue aastakümne künnisel

GALINA GRIGORJEVA: „Minul aitab kunst mõtestada end inimesena.”

GABRIEL DETTRE: „Eesti filmitegijate edu jääb alaväärsuskompleksi taha.”

Sel reedel Sirbis KEELE ELU:  Oi, mu patsient ei mõista mind! ehk Balloondilatatsioon ja oromukosaalsed losengid

Arvustamisel

Kadri Paas, Katariina Krjutškova  „Andrus Ansip – halva iseloomuga tark poiss”

Mika Waltari „Inimkonna vaenlased”

„Keskaja kirjanduse antoloogia” I

Mängufilm „Immigrant”

Eesti Draamateatri „Varesele valu …” ja Tallinna Linnateatri „Harakale haigus …”

Tallinna Linnateatri „Aju jaht”

 

/* Style Definitions */ table.MsoNormalTable {mso-style-name:”Table Normal”; mso-tstyle-rowband-size:0; mso-tstyle-colband-size:0; mso-style-noshow:yes; mso-style-priority:99; mso-style-qformat:yes; mso-style-parent:””; mso-padding-alt:0cm 5.4pt 0cm 5.4pt; mso-para-margin:0cm; mso-para-margin-bottom:.0001pt; mso-pagination:widow-orphan; font-size:10.0pt; font-family:”Times New Roman”,”serif”;} Normal 0 21 false false false ET X-NONE X-NONE MicrosoftInternetExplorer4

Sel reedel Sirbis idealismist ja eetikast, sekka identiteedist ja tsensuurist.

/* Style Definitions */ table.MsoNormalTable {mso-style-name:”Table Normal”; mso-tstyle-rowband-size:0; mso-tstyle-colband-size:0; mso-style-noshow:yes; mso-style-priority:99; mso-style-qformat:yes; mso-style-parent:””; mso-padding-alt:0cm 5.4pt 0cm 5.4pt; mso-para-margin:0cm; mso-para-margin-bottom:.0001pt; mso-pagination:widow-orphan; font-size:11.0pt; font-family:”Calibri”,”sans-serif”; mso-ascii-font-family:Calibri; mso-ascii-theme-font:minor-latin; mso-fareast-font-family:”Times New Roman”; mso-fareast-theme-font:minor-fareast; mso-hansi-font-family:Calibri; mso-hansi-theme-font:minor-latin;}

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht