Homne Sirp ja Diplomaatia!

Kaarel Tarand, Kaarel Kaas

Värskes Sirbis: SIRPeri: isikumuuseumid. Mis nad on ja kelle jaoks? Arvo Pärdi 4. sümfoonia "Los Angeles" esiettekanne Los Angelese Walt Disney Hallis. Kultuurkapital tunnustas mulluseid parimaid. Ilona Martson ja Tiit Hennoste: kuhu tõmmata veelahkmejoon väärt ja vääärtusetu ajakirjanduse vahele? Miks ajakirjale Tuna surmakelli lüüakse? Andrei Hvostov: eesti kirjanduses on suured teemad otsa saanud. Koosolek Moskvas: kas Müür võib Kuradist filmi teha või mitte. Eesti heliloojate 2008. aasta uudisloomingu koondportree. Sirbiga kaasas Diplomaatia topeltnumber ja Eesti Kultuurkapitali 2008. a. IV jaotuse stipendiumide nimekiri, kokku lugemist rohkem kui raamatu jagu ning enam kui terveks nädalavahetuseks.   DIPLOMAATIA2009. aasta esimene, jaanuari-veeburarikuu Diplomaatia topeltnumber on pühendatud terrorismitemaatikale.

 

Avaartiklis annab Riigikogu liige Mart Nutt ülevaate terrorismi ajaloost, nentides, et “kui terrorismi vaadelda kõige üldisemalt ebaseadusliku poliitilise vägivallana, siis võib väita, et terrorism on niisama vana kui poliitika ja piibli järgi Abeli tapmine Kaini poolt oli esimene terroristlik akt.” Samuti nendib ta, et ühtset terrorismi mõistet ei ole olemas, eriti hägus on aga piir rahvusliku vabadusvõitluse ja terrorismi vahel – tegevus, mis ühtede inimeste silmis on terrorism, on teiste silmis vabadusvõitlus, ja vastupidi.

Euroopa Liidu Sekretariaadi ametnik Rein Tammsaar kirjutab “terrorismivastasest sõjast” tähenduses, mille see termin omandas pärast 2001. aasta 11. septembrit. Ta nendib, et “üks terrorismivastase sõja algatamisel tehtud valearvestus oli see, et lühiajaliste sõjaliste eesmärkide täitmise taga ei nähtud pikaajalist negatiivset mõju – märkimisväärselt suurte inimhulkade radikaliseerumist. Tänaseks on radikaliseerumine muutunud piirkondlikust nähtusest globaalseks.“
Samuti, sõda terrorismi vastu allutas endale vahepeal pea täielikult USA välispoliitika, ent kus on domineerimas sõjaline jõud, seal taandub diplomaatia. „Diplomaatia on võrreldes sõjalise jõuga niikuinii keeruline, tülikas, kulukas ja mis peamine, ei anna kiireid käegakatsutavaid tulemusi. Paraku, nagu ütleb päris tabavalt vana tarkus suure lombi tagant: kui su ainuke tööriist on haamer, siis muutub iga probleem kangesti naela sarnaseks. Järelikult ja paradoksaalsel kombel võib GTSi tugev sõjaline koostisosa olla samal ajal ka ta peamiseks nõrkuseks, külvates viha ja meeleheite seemneid.“
Ning kolmandaks, USA juhitava globaalse terrorismivastase sõja suurim puudus oli ka see, et ta üritas muuta maailma mustvalgeks: kõik, kes ei ole meiega, on meie vastu. Mustvalges maailmas on aga väärtustel põhineva välispoliitika roll marginaalne.

Tammsaare peamist järeldust – et puhtsõjalist lahendust terrorismiprobleemile ei ole – jagab ka Rahvusvahelise Kaitseuuringute keskuse teadur Tomas Jermalavicius. Lühike vastus küsimusele, kas Lääne sõjaväelased üldse sobivad täitma terrorismivastase võitluse tööriista rolli, kõlaks Jermalaviciuse sõnutsi nii – see sõltub asjaoludest. „Sõltub eelkõige riigi kogemustest terrorismiga võitlemisel, poliitilisest ja õiguslikust süsteemist, julgeoleku tagamise meetoditest, avalikkuse seisukohtadest ja sõjaväelisest kultuurist. Sama tähtsad on ohu täpne iseloom või terrorirühmituse tüüp, selle sihid ja eesmärgid, organisatsiooniline vorm ja eelistatud tegevusviisid,“ väidab autor. „Mõne riigi sõjaväelased on üpris harjunud terrorismivastase võitlusega seotud kohustustega, olgu selleks siis teabe hankimine, tänavatel korra hoidmine või päästeteenistuste aitamine rünnakujärgses taastamistöös.“
Nii on Briti relvajõud on üsna palju õppinud aastakümneid kestnud Põhja-Iirimaa konfliktist ning suutnud tõhusalt lõimida oma sõjaväelisse kultuuri ka peenemad mitmesuguste sõjakuse väljendustega tegelemise nüansid (kahtlemata on siin kaasa aidanud ka sajanditepikkune kogemus korra hoidmisel Briti impeeriumis). Iisraeli sõjaväele on terrorism olnud samuti aastakümneid täiesti igapäevane nähtus. Aga isegi mainitud relvajõud ning nende poliitilised juhid teevad Jermalaviciuse sõnutsi prohmakaid.

Kaitseuuringute keskuse teadur Indrek Elling analüüsib oma artiklis seda, kuidas kulgeb Afganistani armee ja politseijõudude ülesehitamine – on ju nende töövõimekus eelduseks, mis võimaldaks koalitsioonivägedel Iraagist lahkuda.  Ta nendib, et kuigi Afganistani olud ei muutu veel aastakümnete jooksul selliseks, millega inimesed näiteks Euroopas on harjunud, ei maksa olla ka liigselt pessimistlik ega Afganistani edusamme alahinnata.

Kaitsepolitsei ametnik Peeter Oissar nendib, et ka Eesti ei ole kaitstud islamisterrorismi eest. „Ühelt poolt võib Eesti muutuda islamiterroristide sihtmärgiks põhjusel, et osaleme NATO liikmesriigina USA poolt juhitavas koalitsioonis Iraagis ja Afganistanis, kusjuures mõlemas piirkonnas on osaletud lisaks sõjalistele operatsioonidele ka terrorismivastastes operatsioonides. Teisalt mängib üha suuremat rolli asjaolu, et USA ja teiste koalitsioonivägede vastu võitlejate hulgas on palju ka Euroopast pärit moslemeid, kes naasevad elukohariiki konfliktipiirkonnas omandatud oskuste ja sidemetega, muutudes tõsiseks julgeolekualaseks ohuks. Kuigi Eestis siseriiklikke islamistlikke rühmitusi ei tegutse, suurenes 2008. aastal erinevate välisriikide islamiorganisatsioonide huvi Eesti moslemite kogukonna vastu ning mõningaid sellised organisatsioone või nende üksikuid Eestit külastanud liikmeid on kaitsepolitseil alust seostada ka radikaalse islami toetamisega. Huvi Eesti moslemite kogukonna vastu on avaldunud nii Eesti külastamises kui rahaliste toetuste tegemises, samuti on siinseid moslemeid kutsutud erinevatele üritustele välisriikides.“

Kaitseuuringute Keskuse teadur Riina Kaljurand kirjutab elust Põhja-Iirimaast, kus terrorismiprobleem on praeguseks praktiliselt taandunud, mis veel hiljuti kujutas enesest pea klassikalist näidet „vanema põlvkonna“ selgete poliitiliste eesmärkidega terrorismist. Staatuse-erinevust tunnustab ka Suurbritannia valitsus, mis pärast 11. septembrit 2001 välja töötatud terrorismivastane seadusandluses lähtub sellest, et terrorismi vastu, millel puudub ratsionaalne poliitiline eesmärk (nt nagu globaalse kalifaadi loomine) tuleb võidelda kõige rangemate meetmetega; samas ei aseta Suurbritannia valitsus ei Palestiina terrorismi ega Põhja-Iirimaa terrorismi sellesse kategooriasse. Põhja-Iirimaa terrorism vallandus katoliikliku kogukonna võitluses oma õiguste eest ning selles kontekstis oli tal pigem kommunikatiivne roll suhtluses riigiga, kes ignoreeris dialoogi. See oli ainus võimalus end kuuldavaks teha ja teatada – „me oleme siin, tegelege meiega“.

Kirjandusteadlane Mihhail Lotman kirjutab Vene terrorismi ajaloost ning terroristi mainest 19.sajandi lõpu-20.sajandi alguse Venemaal. „Vene haritlaskonna seas tekkis arusaam, et terroriaktis osalevad tõepoolest koletised ja süütud märtrid: koletise osas esines atentaadi sihtmärk, terrorist ise aga oli ohver. Terroristil oli märtri ja isegi pühaduse oreool: terrorist ohverdab oma elu rahva hüvangu eest.“

Ajakirjanik Andrei Soldatov annab ülevaate tänapäevaste Vene eriteenistuste tegevusest võitluses terrorismiga ning ajakirjanik Jaanus Piirsalu kirjeldab Tshetsheenia sõja järgse Põhja-Kaukaasia tegelikkust.
Viimaseks, Rahvusvahelise Kaits
euuringute Keskuse teadur Maria Mälksoo meenutab detsembris lahkunud Samuel Huntingtoni. Ning sellest numbrist leiab lugeja ka Diplomaatia 2008. aasta bibliograafia.

Järgmine Diplomaatia ilmub märtsis.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming