Balti kett 25. Meenutus

Ülo Kaevats

Alustuseks tuletan meelde paari olulist sündmust enne Balti ketti, see aitab meil täna tollasesse aega paremini sisse mõelda. Järgnev meenutustekst on pigem autorikeskne tagasivaade kui suursündmuse vähegi kokkuvõtlik üldpilt.

1989. aasta maikuu keskel korraldasid Baltimaade rahvarinded Tallinnas väga eduka suurürituse – Balti Assamblee. Manifesteeriva kokkutuleku alusteksti, nelja keelde tõlgitud „Balti tee“, kirjutas Mati Hint. Balti tee sai üldnimeks siinsete põlisrahvaste demokraatlikule vabadusteele: impeeriumi osast taas iseenda määratava tuleviku, so  omariikluse taastamise, koostööteele. Maailm pani „Balti teed“ ja assambleel vastu võetud kümmet olulist resolutsiooni ja pöördumist teraselt tähele siiski veel vaid asjatundjate tasemel. Ametlik Moskva vastas balti natsionaliste pragava raevuka verbaalse kuulirahe saatel. Eesti NSV juhtkond (kuigi kolm päeva enne üritust kohtusid ERR juhid A. Rüütli, I. Toome, M. Titma jt märkimisväärses ühismeeles) reageeris segadusesoleva vaikiva eemalhoidmisega; venekeelne ajakirjandus ja internatsid – sõjaka hukkamõistuga. Seda ei olnud vähe, ent iseseisvusteel veel mitte piisavalt palju: maailma on vaja rohkem valgustada, vaenlasi nõrgestada, omasid liita!
Vahemärkusena mainin, et mina sain osaleda küll vaid Balti Assamblee ettevalmistustöödes, sest selle toimumise ajal olime  koos Siim Kallase, Raivo Vare, Toomas Karjahärmi, Peeter Raidla jt Põhja-Itaalias Trentino-Alto Adiges assambleega sarnast sõnumit levitamas; seal peeti iseseisvust ihaldavate Euroopa rahvaste konverentsi. Trentos ja Roveretos osalesid veel katalaanid, šotlased, baskid, valloonid, välisukrainlased, Trieste piirkonna esindajad jmt.
23. august, Molotov-Ribbentropi pakti 50. aastapäev, maailmajagamise sünge juubelipäev, oli vaid kolme kuu kaugusel. Kurikuulsa sobimuse, mis ligi pooleks sajandiks ka meie saatuse määras, vastu peetud varasemate aastate tulised miitingud ja kõnekoosolekud Hirvepargis, linnahallis ja lauluväljakul avaldasid poliitilistele arengutele tugevat, ent siiski vaid lokaalset mõju. Kevadsuveks 1989 oli MRP võitlustanner kvalitatiivselt laienenud. Moskvas, mõni kuu varem valitud NSV Liidu Rahvasaadikute Kongressil õnnestus baltlaste delegatsioonide rahvusmeelsete saadikute ühistööna rahvarinnete eestvedamisel (kel oli saadikurühmades absoluutne enamus!) moodustada MRP komisjon. Mida see komisjon aga vaenuliku enamusega kongressis üldse suudab ja millal see midagi juhtub? Vaja oleks balti rahvaste mingisugust „taevani ulatuvat ühisplahvatust“, unistas ja arutles jaanipäeva paiku rahvarinde täiskoosseisuline eestseisus, kui Marju Lauristin ja Edgar Savisaar Moskvast kongressilt tagasi tulid.
Mäletan vaid uduselt seda, kuidas Edgar eestseisuse koosolekul Balti keti ideega välja tuli. Kui läbitöötatud see hullumeelne plaan tal sel hetkel oli? Kellega ta oli seda omakeskis testinud? Arvatavasti taipasin ma enda sees küll kohe idee mastaapsust ja väärtust, ent kindlasti kõhklesin ja kahtlesin ma esimestes arutlustes selle teostatavuses. Kas suudame sajad tuhanded inimesed paarisaja kilomeetri katmiseks välja tuua? (Aga lauluväljakule eelmise aasta septembris ometi ju  u 300000  ja lipuheiskamisele 24. veebruaril  u 100000 inimest oma vabast tahtest tuli!)? Kas lätlased ja leedulased tulevad kaasa? Kui ilm satub olema tõeline koerailm? Transport? Side? Logistika? Kas internatsid, ja miks mitte ka rahvusäärmuslased, ei provotseeri? Niisugused ja  teised samalaadsed küsimused sünnitasid esialgu mitmes inimeses kahtlusi meie suutlikkuses. Seda enam tuleb tunnustada kindlameelseid … Selge see, et tagantjärele tarkus lihvib mälupildid positiivsemaks, toonib mälureaalsuse värvi roosamaks. Aga ometi me teame erinevatest allikatest, et ajalugu reeglina ei sünnigi mingisugusel enesekindlal paraadsammul; mõned igapäised sündmused lihtsalt saavad igavikuks päris inimlikul, vahel koguni üsna kõhkleval-kobaval viisil. Ainult kehvas, antihistoristlikus ja erapoolikus ajalookirjutuses, on kõik mustvalge ja ette selge. Kes on õiged ja keda tuleb valimatult lüüa, ükskõik milliste väljamõeldiste saatel.
Balti keti idee ja selle hiilgav teokstegemine on balti rahvaste ajaloos tõepoolest midagi erakordset ja igapäisusest palju kõrgemal.
Tunnistan, ja siin vist ei ole ma ülemäära emotsionaalne: olen veerand sajandit üleva uhkusega endas kandnud tunnet, et mu elus on olnud see erakordne õnn olla Balti rahvaste vabadusvõitluse läbi aegade suurima aktsiooni-idee sünni ja teokstegemise vahetus läheduses! Koguni selle masinavärgi sees. Olen tänulik saatusele, et kuulun põlvkonda, kelle parimas eas esindajatel oli võimalus eestvedajatena oma rahvas jälle vabaks võidelda. Targalt. Vaid vähestele filosoofidele saab raskepäraste raamatute lugemise ja kirjutamise – so inimkonna suurvaimudega dialoogi pidamise ja vaimus mäslemise kõrval – osaks vana ühiskonnakorra hävitamises ja uue loomises täisväeliselt, praktiliselt, kaasa lüüa!
Mina Andrus Ööveli ja Edgar Savisaare juhitud suurde korraldusmeeskonda ei kuulunud. Kõigi nende sadade inimeste tööle on meil kõigil põhjust olla sügavalt tänulik. Loomulikult osalesin ma ka sel ajal ERR Eestseisuse töös, kus suurürituse korraldamise temaatika oli mõistetavalt keskne. Rotatsiooni järjekorras juhtis eestseisuse tööd sel ajal Lembit Koik, kes tööelus oli ajakirja „Eesti Jurist“ peatoimetaja ja kümnete spordiraamatute autor. ( 2004. aastal  lisas ta oma raamatute ritta ka ülevaateteose „Balti kett“.) Programmikomitee esimehena oli minu otsene töö jätkuvalt kõikvõimalike programmiliste algatuste, avalduste ja pöördumiste koostamise ning poliitikas avanevate tegutsemisvõimaluste analüüsi koordineerimine. Pealegi oli minust jüripäeval saanud rahvusentsüklopeedia peatoimetaja, selleski vallas oli ENE EE-ks (s.o Eesti Nõukogude Entsüklopeedia Eesti entsüklopeediaks) „ümberväänamisel“ tööd kuhjaga.
Eestseisus jagas mulle austusväärsed ülesanded – pidada miitingukõne ja olla inimketi viimane lüli Eestimaa lõunapiiril ning ühendada käed Tautas Fronte juhi Dainis Ivansiga. Tema kui lätlaste esimese lüli kaudu kulges see miljonite käte-peade-südamete-hingede lootusrikkalt õnnelik ühendus läbi Lätimaa Leedu pealinna Vilniuse poole.
Enne iseendale ja maailmale baltlaste pehme jõu demonstreerimise tippujõudmist peeti mitmel pool trassi sõlmpunktides protestimiitinguid sünge tähtpäeva hukkamõistmiseks. Ameerikasse sõnumit viima läinud Mati Hindi koha täitnud Rein Taagepera ja mina kõnelesime Karksi-Nuias, kus kohalike ja läbisõitvate miitinguliste arvuks hinnati u 14000 inimest. Rein Taagepera oli väliseestlasena end selleks ajaks juba populaarseks rahvakoosolekute kõnemeheks jõudnud rääkida. Minul nii suure rahvahulga ees kõnepidamise kogemus puudus, kuigi viimase aasta jooksul olin üle Eesti enamasti mitmesajaliste auditooriumide ees esinenud kõvasti üle saja korra. Näiteks Hiiumaal viis ja Ida-Virumaal neli kuni kahetunnist tulist esinemist päevas! Laulev revolutsioon oli ju ka räägi-inimestega-revolutsioon. Kõige raskemad veenmiskõned olid mul muidugi internatside pesades – Dvigatelis, Baltijetsis, Balti Manufaktuuris jm. (Viimane kogemus on omaette eriliselt suur ja tähenduslik, ent mitte siinse meenutuse, teema.) Niisiis, heatahtliku ja väge koguva suure rahvahulga ees esinemine oli kerge ja meeldiv. Rääkisin MRP ajaloolisest tähendusest ja pakti hukkamõistmisest viimastel aastatel, uuest võimalusest seoses MRP komisjoni abiga Moskvas sobing ja selle salaprotokollid õiguslikult ja mentaalselt, tagantjärele küll,  röövvallutajalikuks tunnistada. (Mis ju nelja kuu pärast hiilgavalt ka õnnestus!) Kolmas kõnepunkt oli Balti tee vääramatu lõpunikäimise julgustamine. Balti tee, mille maailma rahvaste ja otsusetegijate teadvusse jõudvat teelõiku – Balti ketti – innustasin nüüdsama üheskoos looma ja läbima. Vabaduse tunne oli ülev, magus ja kaasahaarav ühekorraga.
Kuidas ma õigeks ajaks õigetesse kohtadesse jõudsin? Päriselt see ei õnnestunudki, piirile ma  jõudsin kahjuks pärast õiget aega. Startisime Tallinnast keskpäeval ja mina olin üks õnnelikke, kellel mööda trassi liikudes, tõsi, kuni mõne kilomeetri kaugusele Eesti-Läti piirist, liiklemispilotaaž suurepäraselt õnnestus. Mitte kõigil ei läinud see korda; heatahtlikke inimesi ja nende sõidukeid oli korraga ühel rajal lihtsalt liiga palju. Lembit Koigi raamatust loen, et Tallinna Rajoonidevahelise Kaubakontori juhataja Jaan Sarapuu Volgas jõudsime Viljandisse. Tee ääres parkisid sõidukid, ürituse korraldajad ja kaugemalt saabuv rahvas juba tasapisi kogunes. Pärastlõunal oli küll tunne, nagu oleks kogu Eesti trassi piirkonda kogunenud. Pole kahtlust, et Balti keti õnnestumises oli üks kesksemaid rolle rajoonide,  asutuste, põllu-ja automajandite juhtidel, kes kindlustasid omakandi inimestele trassilesõiduks transpordi. Rahvas oli ühtne ja lahke. Aitäh veelkord ka Jaan Sarapuule, aitäh „Sakala“ toimetuse rahvale, kelle autos ma jõudsin kenasti Karksi-Nuiasse ja Eesti-Läti piiri lähedale Lilli külas.
Minu teekonna lõpuosas ummistus tee masinatest juba sedavõrd, et pidin koos mõne „Sakala“ ajakirjanikuga rivvi võtma paari-kolme kilomeetri kaugusel piirist. Signatuuri helid lõpetasid meie edasirühkimise ja me võtsime metsa vahel inimketis oma koha sisse. Seisin pühalikud minutid hingeharduses ära ja pääsesin seejärel imekombel mingi eemal seisnud autoga üsna lahedasti sõitma piiri poole. Kui piirile jõudsin, toimus südamlike tervitamiste „järeltseremoonia“. Märkasin kohe Valgamaa parteijuhti Mai Kolossovat, kes oli ketis täitnud n.ö mulle kavandatud koha. Vestlesime ürituse õnnestumisest, ilusaks muutunud ilmast, ajaloolisest hetkest, inimeste kohalejõudmisest. Meeleolu oli ülev. Eesti-Läti piiri tähistus oli tollal üsna sümboolne. Lätlased olid kogunenud sealsamas, teeäärsel lagedamal alal. Nüüd olid naabrid osalisest juba segunenud ja omavahelises jutuhoos. Tervitasin Dainist ja ta kaaslasi. Olime vastastikku õnnelikud suure kordamineku üle.
Miski sünnib, teadagi, ikka millegi arvel. Autodesumma takerdumine ja eestseisuse ülesande tähttäheline täitmatajätmine jättis sündimata ühe hõimlasliku, peaaegu perekondliku sündmuse. Nimelt  sain ma järgmisel päeval teada, et Balti keti esimese lülina, vasak käsi vastu Pika Hermanni torni jalamit, seisis mu kälimees Ott Sandrak. Vaat niimoodi!
Mis sina, 41-aastane mees, inimketi tipphetkil tundsid, on mult korduvalt küsitud. Kas sa meeleliigutusest nutsid ka? Muidugi nutsin, õnnest. Läbielamise terviktunde osas pole mul tagantjärele kerge vastata. Hinges olid ju segamini maailma-keskmeks-olemise ülevus ja eelnenud argisagin, õnne- ja ühise jõu tunne, võidurõõm totalitarismi hääbumisest, ainukordse korraldustööga hakkamasaamine, sõprade-eestseisusekaaslaste sütitavad sõnumid Toompea tornist, uhkus rahva ühissuutlikkusest, abikaasa ja poegade olemisest samas ketis, sadakond kilomeetrit kodu pool … „Ärgake Baltimaad! Leedumaa, Lätimaa, Eestimaa …“ kaikus taevasse 650 kilomeetrise laulukoori hingestatud lauluhüüd. Ühtekokku  oli see vast miljonite kätesthoidjate ühine ja igaühe personaalne v a b a d u s e t u n n e, vastukaja ketti läbinud märgusõnale „Vabadus“, kõigis selle tähendusetoonides. Kõikvõimsusest kuni absurdsuseni välja – pisarates ja enesessesüüvinud inimesed läbisegi hurraa-rõõmsate lustijatega metsa vahel  teeserval demonstreerimas, riigipiir naabrite seltskonda ühendamas ja taamal seisvad sõidukid  sündmust tummalt tunnistamas.
Kaks tippelamust seisis sel õhtul ja öösel veel ees. Õhtuhämaruses, kell üheksa algas Läti poolel, koristatud suurel viljapõllul ja kõrvaloleval heinamaal, päevakohane meeleavaldus. Tohutult palju rahvast ja autosid, mastaapne kõnetribüün, küünaldekompositsioonid, sajad põletamisele määratud viisnurkade ning haakristidega tahvlid ja plakatid, võllapuu MRP-sisuga „poomismaterjalidega“, totalitaarrežiimide ohvrite hingede lausa tajutav kohalolek … Kõnemeeste retooriliste sõnade jõud ja rituaalse tulevärgi lummus muudkui toitsid massipsühhoosi tõusu. Hetkevabadust täiega nautiv ja tulevast pärisvabadust tundev rahvamass haaras igaühe niimoodi kaasa, et tõmbas lausa jalad  maa küljest lahti. Filosoofide mõttekujutluslik sõnakasutus ei tohiks niisuguse meeleülenduse kirjeldamiseks olla ülemäära ülepaisutatud: avarama vaimu- ja hingeilmaga osalised tundsid ühtäkki ühtsust kõiksusega, mikrokosmosed said üheks makrokosmosega. Lihtsurelike igapäine elukaar ongi ju madal ja maine, niisugune ülendus annab hingepuhastust ja elujõudu. Kas ainult osalistele, siseringile? Õnneks on sedalaadi jõuliste mälestusürituste mõju laiem.
Detsembrikuus 1989 „tühistas“ Rahvasaadikute Kongress Moskvas MRP pakti koos salaprotokollidega; Balti põlisrahvaste tee omariikluse taastamiseks oli moraalselt ja juriidiliselt sealtpeale ilmselge; diplomaatilis-poliitiline arveteklaarimine impeeriumist lahtihaakimiseks kestis siiski veel pea paar aastat.
Alates 2009 aastast tähistab Euroopa 23. augustil  kommunismi ja natsismi ohvrite mälestuspäeva. Balti ja paljude teiste rahvaste humanistlik karje, kindlasti ka meie inimketi kahemiljonilisest suust, võitis Europarlamendis lõpuks siiski ka rahuloluühiskonna otsusetegijate mõistmisinertsi. Kahekümnenda sajandi totalitarismi kohutav ajalugu on vähemasti minimaalselt – kalendritähtpäevana – oleviku- ja tulevikupõlvkondade silmade ette manatud ja naelutatud.
Alates 30. juulist 2009 on Balti kett ametlikult talletatud UNESCO maailmakultuuri varamus. Pikka aega püsis Balti kett  pikimana omasuguste seas ka Guinessi rekordite raamatus.
Kui kilomeetrite pikkune autotulede kett, eestpoolt valge ja tagant vaadates punane, läbi sooja augustiöö põhja poole vingerdama hakkas, oli mul, nagu paljudel-paljudel teistelgi autosolijatel, viimaste tundide kolmas oh-oh-oo elamus. Kui mõnus oli oma inimlike, siin-ja-praegu-meeltega lausa lõpmatuse hoomamatust tajuda! Öötaevast valgustavat, silmapiirini ulatuvat, viisakat, rahulolevat, väge maandavat lõpmatust. Kosmosest jälgitavat valgusvööd Baltimaade kumerduval pinnal.
Minu ja Lembit Koigi emotsionaalne pulss rahunes päriselt maha ühes teeäärses rahvamajas. Viljandi-, Valga- ja Pärnumaa juhid olid suurürituse mõnekümnele eestvedajale katnud öise suupistelaua. Oligi aeg maa peale tagasi tulla. Süüa, muljeid vahetada, tänada. Pisut ka Moskva halastamatut reaktsiooni ennustada. Mis muidugi ei jäänud tulemata.
Kui ma uue päeva valges Nõmmele koju jõudsin, näitas kell viiendat hommikutundi. Maailm ja mina ning mu sõbrad, kõik head inimesed, ei olnud enam päris endised. Niimoodi võib seekord eksimist ja ülemäärast suurustamist kartmata kindlasti öelda.

Ülo Kaevats, filosoofia emeriitprofessor                                              
kevadsuvel 2014, Nõmmel

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming