Paavo Matsin

Paavo Matsin

PAAVO MATSIN on kirjanik ja õpetaja.

Milline on Eesti kultuuripoliitika suurim õnnestumine või läbikukkumine?

Suurim õnnestumine on ilmselt ikkagi jõudmine esimeste sammudeni, et loomeinimesest on hakanud saama looja, kes võib end lõpuks loomisele pühendada. Seda võimaldavad riiklikud stipendiumid, toetused, loometööpalgad. Tean omast käest, kui raske on tavalise töölkäimise kõrvalt näiteks romaani kirjutada. Mida rohkem on aga kvaliteetset loomingut, seda tuntumad me ju ka maailmas oleme. Positiivne on, et on loodud vajalikke struktuure püsivama rahvusvahelise tegevuse tagamiseks, kirjanduse alal näiteks Eesti Kirjanduse Teabekeskus. Riikliku kultuuripoliitika rahvusvahelistumise tulemusel ja Euroopa Liidu rahastuse toel on kirjanikel kergem oma teostele tõlkelepinguid saada, minulgi peaks romaan „Gogoli disko“ tänavu ilmuma soome, taani, ungari ja bulgaaria ning järgmisel aastal läti ja serbia keeles. Ilmselt tuleb tõlkekeeli veel juurde.

Otsest läbikukkumist ei oska välja tuua ehk on lihtsalt asju, mis nõuavad lahendamist. Mõnes Eesti linnas ei ole võimalik osta riigi doteeritud meediaväljaandeid, näiteks Sirpi, Vikerkaart, Loomingut jne. Nii on lood Tõrvas ja veel mõnes väikelinnas, kus näiteks dändilikumal gümnasistil pole võimalik neid paberkandjal osta ja kas või suvel linnapargis lugeda, isegi kui tahaks. Ka pensionärid sooviksid võib-olla midagi tahedat kätte saada igasuguste nutilahenduste asemel. Haritud pensionäri puhul võiks ju eeldada, et ta saab peale kammi ka midagi muud harivat poest osta! Kui ei ole raamatupoodi ja ka toidupoed ei võta nimetatud väljaandeid müüa, siis võiksid ehk hoopis raamatukogud nendega kaubelda? Ei maksa inimesi alahinnata, pealegi on meie rahvas nii väike, et doteeritud kultuuriajakirjandus peaks isegi igas külapoes müügil olema.

Sirp keskendub sel aastal kultuuripoliitika põhialustele koondnimetusega „Kultuur 2030“. Praegune põhialuste dokument kehtib aastani 2020, seega on viimane aeg hakata koguma ideid järgmiseks.