Mudlum

Mudlum

Ruudu Ulas

Mudlum
on kirjanik ja kriitik.

Milline on Eesti kultuuripoliitika suurim õnnestumine või läbikukkumine?

Kultuuripoliitika suurim õnnestumine on see, et selline poliitika produtseerib alati kontrakultuuri, kust võrsub uus, värske ja elus kultuur. Kui juba säärane elus asi on tekkinud, siis leiab see pikapeale mokaotsast äramärkimist, lõpuks ka tunnustust, mugandub ja sellest saab tasapisi institutsiooni osa – ringkäik on lõpmatu. Kultuuris toimuvat ei saa reguleerida. Saab reguleerida vaid seda, millele eraldada raha.

Üldpildi teeks paremaks ajakirjanduse sihtkapitali taastamine. Rahastus peaks olema mitmekülgsem, kulkale lisaks võiks märksa rohkem olla metseenlust. Võib-olla seda ongi päris ohtralt, aga millegipärast on annetajad anonüümsed või muidu väga häbelikud. Toogem rikkurid varjust välja, andkem neile kultuuri toetamise eest maksusoodustust ja kiitkem neid, kes oma priskest kukrust vahel raasukesi poetavad.

Loojale esitatavad nõuded on karmid: ta ei tohiks kellestki ega millestki sõltuda, kõige vähem veel rahast ja tunnustusest. Kui aga looja on loonud kultuuriprodukti, siis selle pealt on soovi teenida küll. Pahatihti saab autor vähem kasu kui tema teost turundavad asutused. Terve ja puhanud talent on produktiivne talent, igal juhul võiks selle garandiks olla haigekassa – ja mõne preemia võiks saada ka varem kui enne lõplikku hääbumist. Auhindadele on ülepea antud liiga suur tähendus, sest need on peaaegu ainsad vaimupõllu reklaamihoovad.

Kultuuripoliitiline siseopositsioon ei ole osanud end koondada ega nähtavaks teha, oma seisukohti selgitada. Näib, et kultuuripoliitikaks ei jagu kellelgi suuremat aega, viitsimist, julgust või kompetentsi. Õieti oleks parema tulemuse saavutamiseks tarvis ühte või mitut täiskohaga „kultuuripoliitikut“, omamoodi kultuuriringkonna lobisti.