Mis saab karust?

OTT KARULIN

Sirp on läbivalt silma peal hoidnud „Kultuur 2020“ elukäigul, et kultuuriministri iga-aastane aruanne riigikogu ees ei jääks ainsaks vahekokkuvõtteks. Sel põhjusel saatsime 2015. aastal, mil Indrek Saar astus esimest korda riigikogu ette aru andma, parlamendisaadikutele Sirbi erinumbri (5. VI), mille esikülge kaunistas Marko Mäetamme „Nuttev karu“ (2003). Teosel kujutatust sai ka omamoodi kultuuripoliitika põhialuste maskott.
Sel aastal pöörasime pilgu tulevikku ja keskendusime kultuuripoliitika põhialustele koondnimetusega „Kultuur 2030“. Igal nädalal üks Sirbi autoreist küsimusele „milline on Eesti kultuuripoliitika suurim õnnestumine või läbikukkumine?“. Aasta jooksul ilmus viiskümmend arvamust ning valik neist on tsiteeritud siinsamas küljel. Peale autoriveergude ilmus aasta jooksul ka pikemaid kultuuripoliitika käsitlusi: Ott Karulini „Et karu ei nutaks“ (9. II), Kaarel Tarandi „Karu nuttu jätkub kauemaks“ (23. III), Maarin Mürgi „Karu, ära nuta, hakka tegutsema!“ (29. VI) ja Madis Järvekülje „Kuidas ometi karude eelarvamuslikest hoiakutest üle saada?“ (5. X), Markus Toompere „Põhjendatud pessimism“ (9. XI) ning Maarin Mürgi ja Airi Triisbergi „Kust king pigistab?“ (14. XII). Kõik artiklid on kergesti leitavad Sirbi veebilehel rubriigist „Kultuur 2030“.
Nüüd on ka kultuuriministeerium kultuuripoliitika põhialuste uuendamisega algust teinud. „Kultuur 2030“ protsessijuhi Katre Väli sõnul palutakse kõigil, kes tahavad selles protsessis kaasa lüüa, endast lähiajal märku anda ankeedi vahendusel, mille leiate aadressil https://www.kul.ee/et/node/18006. „Palume ankeeti märkida huvipakkuv horisontaalne teema või lisada mõni teema, mis peaks arutlusse tulema. Teemarühmadesse kutsutakse osalemissoovist teada andnud inimesed, pidades silmas valdkondlikku ja regionaalset esindatust ning mitmekesisuse põhimõtteid. Need huvilised, kes teemarühmade kohtumistele laua ümber ei mahu, saavad võimaluse avaldada horisontaalsete teemade kohta arvamust kirjalikult ministeeriumi kodulehel,“ mainib Väli.
Loodan väga, et leidub küllaldaselt neid, kes tahavad „Kultuur 2030“ valmimisse panustada, sest minu hinnangul küüniline kõrvalpilk demokraatiaga kokku ei passi.

Üks aasta

Üha enam räägitakse soolisest ja maakondlikust palgalõhest, märksa harvem tuleb jutuks piirkondlik kultuurilõhe.

Mele Pesti

Kuigi juba aastaid on aeg-ajalt tõstatatud küsimus, miks peavad töötama kirjanikud, kunstnikud ja teised loomeinimesed ilma kindla sissetulekuta – on see ju töö nagu iga teine –, näib mulle siiski, et kirjanduse ja kultuuri tegemise eest saab palka maksta ainult väga rikas riik.

Piret Põldver

Eesti kultuuripoliitika suurim läbikukkumine on lõhe suurenemine kultuuri ja poliitika vahel. Lõhet võiks vähendada see, kui keskmine poliitik ei mõtleks, et kultuuri peaks veidi toetama, et kulturnikud ei kobiseks, vaid võtaks vastu põhimõttelise otsuse kultuuri järjest enam toetada, et kulturnikud veelgi rohkem kobiseksid.

Kaupo Meiel

Kulka tundub meile elementaarne, aga sellega on nagu Eesti iseseisvuse või EKA majaga – kui korraga ära kaoks, oleks ikka kahju küll ja jahmatus suur ja ega ole lihtne äkitselt kaotsi läinut tagasi saada. Ma ei tea, mis toimub nende poliitikute peas, kes aeg-ajalt kulka kaotamise ideega lagedale tulevad – me ei peagi seda teadma –, aga me peame olema valvsad. Need inimesed on olemas, neid on mitmes erakonnas. Eesti kultuurile on nad ohtlikud.

Fs

Projektipõhine mõtlemine ja planeerimine kasvatab pealiskaudsust, orienteeritust välisele efektile ja kiirele tulemusele, tegijad on aga kurnatud pidevast tõestamis­vajadusest, et neil on õigus olemas olla.

Aleksandra Murre

… Eestis elab peale põlisrahva ka suur venekeelne kogukond, keda me ei ole osanud või tahtnud kaasata. Küsimus pole riigikeele lausõppes või passide jagamises, vaid ühiskonnaellu ja selle foorumitesse kaasamises. Kui Eesti ühiskond neid ei kaasa, teeb seda mingil hetkel keegi teine.

Madis Tuuder

On oluline, et me ei oleks ainult oma väikese Eesti mulli sees ega sumpaks konnatiigis. Tuleb süsteemselt tegeleda sellega, et meie kultuur jõuaks välismaale ning et oleks täiesti normaalne Euroopa ja muu maailma kultuuri jõudmine Eestisse. Siinjuures on tähtis ka publiku harimise aspekt.

Madli Pesti

Mulle tundub, et vajaka on üldisest arhitektuuriteadlikkusest. Diskussioonis osalejate ring piirdub suures osas erialainimestega ja üksikute fännidega. Olukorra parandamiseks peaks üldharidusse tooma ruumiõppe, mida saab õpetada erinevaid aineid sidudes. Asi pole valikaines tulevaste tudengite ettevalmistamiseks ega stiili- või fassaadiõppes, vaid tähelepanu juhtimises sellele, kuidas tehiskeskkond meie elu iga päev mõjutab.

Krister Kruusmaa

Õnnestumiseks pean protsendiseadusest johtuvat mõju meie avalikule ruumile ja kunstnike toimetulekule. Neilgi, kes seaduse kehtestamise vaevarikkal teel kaikaid kodarasse loopisid (loomulikult oli siingi vaenlaste ja informeerimata inimeste kõrval omade käsi mängus), tuleb seda tunnistada.

Jaan Elken

Kahtlemata on müügitegevuse teadvustamine ja professionaliseerumine oluline, aga rahvusvaheliselt silmapaistva ning väärtusliku loomingu juurde ei saa jõuda sügavalt tunnetatud kultuurilise identiteedita.

Sten Lassmann

Nn rinderiigina võiksime tsiteerida lausa Churchilli, kes kunagi olevat tõrkunud kultuurikulutusi kärpimast, sest „mille nimel me siis üldse võitleme“.

Laur Kaunissaare

Juba praegu kiputakse neid, kes istuvad mitmel toolil, rutakalt diletantideks tembeldama. Dokumendis „Kultuur 2020“ pole interdistsiplinaarsusele eriti rõhutud, kuid „Kultuuris 2030“ võiks selle eesmärgiks seada.

Kaisa Maria Ling

… millegi süsteemse toetamisega teeme me alati karuteene millelegi muule, kultuuri juures näiteks vähem traditsioonilistele valdkondadele, žanridele või avaldumisvormidele, mis ei pruugi lihtsalt pähe tulla.

Johanna Ross

… kultuuri (aga ka teadust) ei ole suudetud mõtestada riigikaitsena. Saan aru, et majanduse eelisarendamine on riigi kui institutsionaalse struktuuri toimimise seisukohalt oluline, ent seejuures kipub meelest minema, et rahvusriik, millena Eesti on põhiseaduslikult mõtestatud, ei ole aktsionäre ehk valijaid teenindav ettevõte, mille territooriumi valvab turvafirma. Kui sõjalise konflikti korral kogu intelligents kas põgeneb või üle jookseb, siis selgub, et AS Eesti oli algusest peale mõttetu.

Indrek Grigor

Kultuuripoliitika suurim õnnestumine on see, et selline poliitika produtseerib alati kontrakultuuri, kust võrsub uus, värske ja elus kultuur. Kui juba säärane elus asi on tekkinud, siis leiab see pikapeale mokaotsast äramärkimist, lõpuks ka tunnustust, mugandub ja sellest saab tasapisi institutsiooni osa – ringkäik on lõpmatu. Kultuuris toimuvat ei saa reguleerida. Saab reguleerida vaid seda, millele eraldada raha.

Mudlum

Las jääda eksimis- ja riskijulgus, kui tahetakse suunda muuta ja otsida, sest valitsema on jäänud siiski tunnetuslik teadmine, et kõik on võimalik.

Karen Jagodin

Võimalikult tavaliselt tegutsedes ja selle käigus tõhusaid otsuseid langetades aga täidamegi kultuuripoliitika peaeesmärki: säilitame traditsioone ja oleme ühtlasi uuenduslikud. Stoiline tammumine ongi progresiivne, normcore on kultuuri lipulaev. Niisiis on dokumendist endast oluliselt vähem tolku kui selle koostamisest.

Anna-Liisa Unt

Eesti kultuuripoliitika on suutnud jääda üsna inimmõõduliseks, kättesaadavaks nii alt kui ka ülalt lähenemisel. Rahastus ja tunnustus ei liigu bürokraatide suva järgi, vaid otsustama on kaasatud enamasti ka valdkonna praktikud.

Tanel Veenre

 

Inimese aeg on piiratud. Riigi raha on piiratud. Mõlemat võib püüda mingil moel juurde tekitada, piiratuks jäävad need alati. Seda rohkem tuleb kaaluda valikuid ja seda nähtavam on prioriteetide tegelik toestamine ressurssidega.

Liisa-Helena Lumberg

Kultuurimetseenlus on veel liiga vähe levinud ja kultuurimetseenidele ei tule ka riik piisavalt vastu, et vähendada annetuste pealt maksukohustust.

Ivo Heinloo

Mage läbikukkumine on see, et enamik era­kondi ei ole seni aru saanud, milleks kultuuri ülepea vaja on. Kultuuri ei peeta poliitika osaks, vaid dekora­tiivseks lõikelilleks, mida on esinduslik enne valimisi korraks vaasi või rinda sättida.

Peeter Laurits

Mõelda tuleb ka sellele, kas mõni kultuuriinstitutsioon on ajale jalgu jäänud või ei ole õigustanud eesmärke, milleks ta on ellu kutsutud.

Igor Garšnek

 

… kõige suurem mind puudutav kultuuripoliitiline läbikukkumine on mu enda passiivsus võtmaks sõna kultuuripoliitilistel teemadel. „Poliitika“ on niivõrd mõnusalt räpane, haisev ja tülgastav sõna, et juba selle mainimisel pole vaja selgitama hakata, miks seda jälestan. Poliitika on midagi, mida tehakse kusagil eemal ja seda tehakse kellegi teise poolt.

Urmas Lüüs