Meelis Oidsalu

Foto LIIS TREIMANN/POSTIMEES /Scanpix

Meelis Oidsalu

MEELIS OIDSALU
on kaitseministeeriumi 18aastase staažiga ametnik, õppinud Tallinna ülikoolis avalikku haldust ning Balti kaitsekolledžis ja USA maaväe staabikolledžis sõjandust. Viimased kümme aastat on ta avaldanud kultuurikriitikat, peamiselt teatrist.

Milline on Eesti kultuuripoliitika suurim õnnestumine või läbikukkumine?
Üks õnnestumistest on kindlasti kultuuri enesekorralduslik rahastus kultuurkapitali kaudu, teisalt teeb rahastusallikate paljusus rahastamise veidi sogaseks (nt pole läbipaistev ega arusaadav, mille alusel jagab kultuuriministeerium teatritele tegevustoetusi). Külli Taro tegi kunagi riigikontrollis töötades asjalikke ettepanekuid selle valdkonna korrastamiseks, see auditiaruanne tuleks järgmise kultuuripoliitika kirjutamiseks välja otsida.
Teatrite puhul läheb palju raha mingite loomerühmadega seotud kinnisvara kõpitsemisele. Ott Karulini kunagi välja käidud ja valulise vastuvõtu osaliseks saanud avatud teatrimajade süsteem võiks olla märksa levinum. Üleüldse on teater meil kunstivaldkonnist eelis­rahastatud, aga ma pole siiani aru saanud, mispärast õigupoolest (ilmselt on otsustav suur külastatavus).
Üks asi, mis muret teeb, on kultuuriprodutsentide ahnus ja suhtumine loojatesse. Mul on tuua hiljutine näide ühest loojast, kes kutsuti tegema riikliku tähtsusega taiest ja kes ei teadnud kuni viimase hetkeni, kui suur on projekti kogueelarve ning kui palju saavad tema ja ta meeskond üldse honorari. Rahajagajad peaksid kindlustama, et Gucci kottidega eputavad aferistid ei pääseks loome­inimesi kimbutama. Loojad peavad saama õiglase tasu.
Praeguse kultuuripoliitika põhialuste valdkondadest on minu meelest vaeslapse osas arhitektuur ja disain. Siin on kõige suuremaid vajakajäämisi ja kasutamata võimalusi kas või meie pealinna näitel, mis võinuks areneda hoopis kaunimaks ja funktsionaalsemaks. Aga kõik pole veel kadunud ja riik peab sekkuma otsustavamalt. Need kaks valdkonda on elukeskkonna ja elanikkonna enesehinnangu kujundamisel määrava tähtsusega, aga seni pole eriti aru saada, et neid oluliseks peetaks. Urmas Sõõrumaa oma Rotermanni kvartaliga on ära teinud rohkem kui Eesti riik. Talle tuleks selle eest orden anda ja temast eeskuju võtta.

Sirp keskendub sel aastal kultuuripoliitika põhialustele koondnimetusega „Kultuur 2030“. Praegune põhialuste dokument kehtib aastani 2020, seega on viimane aeg hakata koguma ideid järgmiseks.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming