Karu, ära nuta, hakka tegutsema!

Suure pildi puhul torkab silma, et väike ja alarahastatuna eksistentsiaalsete valikute ees seisev valdkond on killustunud, õhus on kõrbehaisu, mis on ilmselt nii läbipõlemise kui ka omavaheliste lahingute kirbe märk.

Maarin Mürk

Lugedes alusdokumenti „Kultuur 2020“, mis peaks katma kõik kultuurivaldkonnad, torkab eelkõige silma selle fragmenteeritus – tekst koosneks justkui säutsudest. Kultuur oma mitmekesisuses ja paljususes on üks keerukamaid valdkondi, mida poliitikaks kirjutada, sest huvigruppe, organiseerumisvorme, tulevikuvaateid ja lähenemisviise on tohutult. Kuigi sellises formaadis ei tohikski minna väga konkreetseks, koostada üksiklahenduste ja asutuste tasandi lubaduste paketti, tekitab kokkusurutud väljendusviis siiski küsimuse, kui suur on sellise dokumendi kandejõud. Kaarel Tarand viitab oma artiklis,1 et riigikogus on kultuuripoliitika arengusuundade dokumendi arutelu olnud ülimalt napp. Ometi peaks kultuuripoliitika põhialused olema kultuurivälja signaal parteipoliitika segastes vetes ning majakas ka kultuuriväljal tegutsejatele endile. Aga kas eesmärk peaks olema teha järgmise perioodi rahastusplaan, leppida kokku kultuurialade n-ö territoriaalne jaotus ja eelarve maht, sõnastada üldisemad väärtused, millest otsused lähtuvad, või kinnistada asjade seis oma praegusel kujul? Sellise formaadi puhul on väga oluline ka nn nähtamatu osa, just need diskussioonid, mida kultuuripoliitika põhialuste koostamiseks peetakse. Kultuuripoliitika sõnastamine peakski olema kaasava poliitikategemise ja kodanikuühiskonna enesejõustamise harjutus.

„Kultuur 2020“ parim enne kuupäeva liginedes ning järgmiseks stardiks valmistudes vaatlengi, millised tuuled puhuvad kunstiväljal. Kuna Sirbi kultuuripoliitika põhialuste teemalise sarja maskotiks on kujunenud Marko Mäetamme „Nuttev karu“ (2013), siis figureerib see tegelane ka siin.

Kunst 2020

Kehtiva dokumendi „Kultuur 2020“ kujutavat kunsti puudutavas osas rõhutatakse rahvusvahelistumist, mobiilsust mõlemat pidi, näitusetegevust (selle professionaliseerumist), kunstituru arengut, kunsti kogumist ja uurimist ning nn protsendiseadusega jätkamist. Eesti kunstielu on aastal 2018 tohutult kirev ja paljunäoline, toimub kaugelt rohkem, kui isegi kunstivälja professionaal jõuab läbi seedida. Rahvusvahelistumine ei ole tõesti enam ainult Veneetsia biennaalil osalemise kanda, kunstnike-kuraatorite-uurijate-kriitikute mõlemasuunalise vooluga tegelevad peaaegu kõik institutsioonid ning peale on kasvanud terve uus põlvkond, kellele on olnud elementaarne õppida ja teha praktikat muu hulgas välismaal. Avalikus ruumis on tänu protsendiseadusele tõesti palju igasuguse tasemega uusi teoseid ning kunstiväljal üks väljundkanal juures. Kogutud, säilitatud ja uuritud on kunsti kindlasti ka. Nii et üldiselt võib öelda, et dokumendis loetletud kuus valdkondlikku eesmärki on enam-vähem täidetud.

Kui küsida laiemalt kultuuripoliitika õnnestumiste ja läbikukkumiste järele „Kultuur 2020“ kehtivuse perioodil – Sirp on sellesisulises rubriigis seda sel aastal ka igas numbris teinud –, siis pean kunsti osas õnnestumiseks kindlasti töötasu puudutavat: kunstniku- ja kirjanikupalkade süsteem, mille puhul on erinevalt stipendiumidest tasutud ka sotsiaalmaks, suhtumise, et kunst on töö, juurdumise, sellega seoses on järjest levinum näitustel kunstnikutasu maksmine, nähtamatule tööle tähelepanu pööramine jms.

Läbikukkumiste poole pealt tuleb kindlasti välja tuua jätkuv kunstivaldkonna alarahastatus, võrreldes teiste kultuuriministeeriumi haldusaladega. Tasuta/alamakstud töö hulk on väga suur, tulemusi nõutakse aga silmapaistval tasemel, kunstiprofessionaalid rabavad mitmel töökohal ja tihti läbipõlemise hinnaga. Viimaste aastate aruteludest torkab eelkõige silma kultuuriministeeriumi eraldatavate toetuste ümberkorraldamine nii, et avaliku näitusemajade/kunstikeskuste taotlusvooru raha jaotati viie kunstiinstitutsiooni vahel. Sellest sammust sai mahlakas tüliõun, mis on kahjuks tõmmanud kunstivälja demagoogilisse keerisesse, lihtsustades kunstivälja ees seisvaid küsimusi ja pärssinud edasiliikumist. Karu vaatab ja valab pisaraid.

Vaade Rene Reinumäe näitusele „Hommik neljatoalises“ (2016)

Sirja-Liisa Eelmaa

Kunstivälja tontoloogia

Enne kui jõuda teemadeni, mis võiksid tõugata käima „Kultuur 2030“ arutelu, tuleks küsida, kes üldse kunstipoliitikat teeb? Tundub, et kunstiväli ei ole oma igapäevaste tegemiste kõrvalt jõudnud sellele küsimusele vastust välja mõelda. Kõige mugavam on arvata, et kultuuriministeeriumi kunstinõunik, kes muu. Nii on vähemalt üks konkreetne inimene, kelle otsa vaadata, kui midagi ei meeldi. Teine kurja juur on kulka kujutava ja rakenduskunsti sihtkapitali nõukogu, kus istuvad „ainult institutsioonide esindajad“, ja teadagi, keda-mida siis eelistatakse; enamgi veel – kes ilma jäetakse. Eesti kunstivälja aktiivsema ja kogenuma kaadri puhul (kelle hulgast võiksid need nõukogu liikmed ju tulla) on muidugi keeruline leida inimesi, kes mitte ühegi institutsiooniga kuidagi seotud ei ole. Erialaliidu, õppetöö, näitusekorralduse vms kaudu kunstielus osalemine seob institutsioonidega ka vabakutselised, kes on ka alati sihtkapitali nõukokku kuulunud. Kergem on aga nüanssidesse mitte süveneda, sest siis saab tunda end ebaõiglaselt koheldud Teisena.

Veel üks tont, mis mööda kunstivälja ringi käib, on „kaasaegsuse“ legend: väidetavalt eelistavad nn struktuurid sellele kaanonile vastavaid tegijaid, kes moodustavad justkui kinnise klubi. „Kaasaegsus“ kunstipoliitilise märk­sõnana ei ole aga stiilitunnus. Teise, sama demoniseeritud sõnaga mõeldakse selle all professionaliseerumist. Professionaalsetel alustel tegutseva näitusemaja programm/tegevus on selgelt sõnastatud ja omab ambitsiooni olla nähtav, mõjutada ühiskonda; kunstnikele makstakse töötasu, seina tohib auke teha ja ruumi muuta vastavalt eksponeeritavatele kunstiteostele, kusjuures näituse­majal on oma tööjõud, kes need augud sinna teeb (mitte kunstniku sõbrad), näitusi saadab haridus- ja/või publikuprogramm jne. Kuigi läbipaistvus ning eetiline ja empaatiline suhtumine oma töötajatesse/koostööpartneritesse tunduvad justkui elementaarsed ja on kindlasti kirjas paljudes arengukavades, siis liiga tihti sõidab igapäevane tulekahju kustutamise maraton neist üle. Kuid just sellise „kaasaegsuse“ võiks minu meelest võtta julgelt – ja senisest palju selgesõnalisemalt – ressursside (ümber)jaotamisel aluseks.

Kehv suhtluskultuur

„Kaasaegsus“ käib tavaliselt käsikäes jutuga teatud ringkonna võimutäiusest. Mõnes mõttes võib selles näha tavalist valdkonnasisest võimuvõitlust. On loomulik, et kõik väljal tegutsejad ei taju, et on ühtmoodi tüüri juures. Osa neist, kes praegust olukorda sarjavad, on ise pikalt kõikvõimalike ressursside jagamise ning pälvimise juures olnud, aga eks ole ikka raske näha oma positsiooni muutumist. Nii et teatud kogus sappi, mis õhku paisatakse, on ilmselt normaalne. Seejuures torkab viimasest paarist aastast silma väljasisese suhtluskultuuri nähtav halvenemine: madalad võtted populistlikest faktiväänamistest isiklike rünnakuteni. Ilmselt on kohalikule kunstiväljale jõudnud kohale tõejärgsuse ajastu, kui on lihtne jätta muljet, et kellegi arvamus ongi juba tõsiasi, mis end korduse tõttu kahjuks ka legitimeerib. „Kaasaegsuse kaanon“ ja „võimutäius“ on just sellised tondijutud, mis mürgitavad avalikku ruumi ja halvavad tegutsemistahet.

Kuna kunstivaldkonnas ei ole moodustunud ka lobi- või koostööplatvorme ning ministeeriumis kunagi aktiivsemalt kogunenud ümarlauad lämbusid dialoogipuudusse, on Facebookist kujunenud tuliste debattide tanner, mis meenutab mõjukuselt 1990ndate legendaarset kunstiakadeemia meililisti Latera. Facebooki kui kõiki hõlmava agoraa mulje on küll juba ammu illusioon: tegemist on platvormiga, mis soodustab järjest enam mullistumist ning erinevaid (ootamatuid-värskendavaid vms) arvamusi kohtab järjest vähem. Pealegi iseloomustab ühismeedia kunstieluteemalisi arutelusid tihti ka meediumi omapärast tulenev kiirustav ja lahmiv stiil, kus lühidus ei johtu mitte läbimõeldud vastusest, vaid kiirest puusalt tulistamisest.

Seejuures kujundavad need Facebooki-arutelud vägagi jõuliselt Eesti kunstivälja kliimat. Sellisel suhtluskultuuril on kunstiväljale toksiline mõju: inimesed ei taha sellistes oludes sõna võtta, vaid kapselduvad. Koostööle jääb järjest vähem ruumi ja võimalust, sest umbusaldus sööb viimase hapniku ära. Karu vaatab ja valab pisaraid.

Hea tsaari ootamine

Üks tõik, mis hoogustunud omavahelise kemplemise tõttu varju on jäänud, on näiteks küsimus kohalike omavalitsuste vastutusest kunstielu korraldamisel. Olen siin keskendunud küll riiklikule ehk ministeeriumikesksele kultuuri­poliitikale, aga sellega seoses ongi väga oluline küsida, millised toetused ja arendused peaksid olema riigi ja millised KOVi tasandi osa. Kunstielu regionaalseid aspekte ei ole Eestis väga palju uuritud. Sel kevadel kaitses Kersti Möldre EKA kunstiteaduse ja visuaalkultuuri instituudis magistritöö „Kunstigalerii roll väikelinna oludes“. Tema uurimusest selgub, et kohalikes galeriides on sageli prioriteet kohalike kunstnike loomingu tutvustamine ja propageerimine, kogukondlikkuse tähtsustamine. Selle toetamine peaks ju olema KOVile auasi? Kui mõelda, et eelmainitud kultuuriministeeriumi näitusemajade/kunstikeskuste taotlusvoorus määratud toetussummad jäid enamasti suurusjärku 2000–6000 eurot, siis kas tõesti käivad sellised kohapealse kultuuri edendamiseks mõeldud summad ühele omavalitsusele üle jõu? Raske uskuda. Kui aga KOV ei ole nii valgustatud, et kunstielu muude algatuste kõrval parnassile pääseks, siis tuleb end ise kehtestada. Kohalikul tasandil arutelu algatamise hea näitena võib tuua Marian Kivila artikli,2 kus ta tõstatas Pärnu kunstielus strateegilise küsimuse: kas rajada üks hiiglane või püüda alal hoida mitmekesisust?

Üldiselt näib aga kunstiprofessionaalide avalikes hoiakutes domineerivat mõtteviis, et n-ö musta töö tegemine on justkui kellegi teise asi. Ja et kusagil istub hea ja õiglane valitseja, kui vaid pääseks ainult tema jutule: tema näeks kogu osaks langenud ebaõiglust ja paneks asjad jälle paika. Loomulikult kisuks see teki kellegi teise pealt ära, aga eks igaüks seisab ikka enda eest … Karu vaatab ja valab pisaraid.

Harjutused iseseivaks eluks

Praegu tundubki, et kunstiväljal kembeldakse purukeste pärast, oodatakse igaühele sobivat jumalikku õiglust ning keeldutakse pilku tõstmast suure pildi nägemiseks. Suure pildi puhul torkab silma, et väike ja alarahastatuna eksistentsiaalsete valikute ees seisev valdkond on seesmiselt killustunud, õhus on kõrbehaisu, mis on ilmselt nii läbipõlemise kui ka omavaheliste lahingute kirbe märk. Lihtsat lahendust keerulises olukorras ei pruugigi olla. Võib-olla olekski eesmärkide nimel vaja kompromissile, võib-olla lausa loobumiseni minna?

Kunstivälja alarahastatuse üks tunnus on see, et riikliku tähtsusega institutsioonid (nii muuseumid kui ka näitusemajad) on suunatud oma sisulist tegevust katma kulkast taotletavate toetustega. See ei ole kuskilt otsast heaperemehelik käitumine, kusjuures asi ei ole ainult kultuuriministeeriumis, vaid oma osa on siin ka näiteks haridus- ja teadusministeeriumil, kuna ka EKA võtab oma portsu kulka rahadest. Samas on see juba väga vana jutt. Miks ometi olukord siis nii pikalt kestnud on? Lisaks sellele, et palju auru on läinud üksteise süüdistamisele, puuduvad kunstiväljal oskused lobistada ning puudunud on ka soov endale selgeks teha poliitikas kaasarääkimise võimalused. Oma eesmärkide jõulises ja visas tutvustamises nähakse pigem midagi madalat – selle mitte-tegemise kaudu on muidugi võimalik end eristada väljadevahelises konkurentsis (mõeldes Pierre Bourdieu’ väljateooriale). Samasugust distantsi hoitakse ka liitlaste tekitamisel ning omavahel või ka valdkonnaüleselt ei ole kunstipoliitikas esil just liiga tugevaid alliansse (koostöö kunstniku- ja kirjanikupalga teemal on ainus positiivne erand, mis esimese hooga meenub). Kunstitöötajate liikumine aastatel 2010–2011 tabas kiiresti ära, et teavitustööd tuleb alustada kodu lähedal ning ühe eesmärgina sõnastati toona kunstnike tasuta töö ulatuslikkuse teadvustamine naaber-kultuurivaldkondadele. Ehk võiks ka uus kultuuripoliitika alusdokument olla hea võimalus hakata harjutama, kuidas selgitada oma vajaduste olulisust neile, kellel selliseid muresid ei ole. Karu, ära nuta, hakka tegutsema!

Ettepanekud edaspidiseks aruteluks

Kunstiväljalt võiks valitsusse minna sõnum, et järgmise kultuuripoliitika põhialuste rakendusperioodil peaks riik liikuma kultuurivaldkondade rahastamispõhimõtete võrdsustamise poole. Võrdne ei pea olema publikule suunatud asutuste arv või eelarve, aga võrreldavad on näiteks regionaalne haare, loomiseks-vahendamiseks-rahvusvahelistumiseks ja näiteks festivalideks eraldatava toetuse maht jms. Kas see tähendab, et kunstiväljal nõutakse rahastuse suurendamist kellegi arvel? Et paneme ühe teatrimaja kinni ja kunsti­elu puhkeb veel ägedamalt õitsele? Vaevalt on ahvatlevatest populistlikest loosungitest kasu liitlaste leidmisel, aga just seda peaks kunstiväljal lähiaastatel teadliku pingutusena tegema. Kuidas jõuda selleni, et kunsti võrdne kohtlemine ka teistele valdkondadele oluline oleks? Kes peaks selle nimel võitlema ja läbirääkimisi pidama? Ehk taas – kes peaks kunsti­poliitikat tegema? Policy-making’u õppetunnid on Eesti kunstiväljal suures osas alles võtmata.

Teine teema, mis uude kultuuri­poliitika alusdokumenti selgemalt sisse võiks jõuda, on kunsti vahendamine: siia alla mahuvad kommunikatsioon, turundus, haridustegevuse vormid jms. Tiheda kunstielu juures on praegu omaette väljakutse jõuda oma tegevusega kaugemale entusiastliku korraldaja sotsiaalsest ja sümboolsest kapitalist. See nõuab aga jällegi spetsialistide abi, kuid kommunikatsioon/vahendamine on oma edenemises olnud erakordselt nõrguke. Dokumendis „Kultuur 2020“ on küll kirjas, et „lisaks loovisikutele ja vahendajatele on kõrgelt hinnatud ka kunstiproduktsiooni ja näitusekorralduse tehnilised eksperdid, kelle erialast väljaõpet ja täiendkoolitust toetatakse riiklikult“, kuid väljal peetakse vahendajate all seni silmas pigem kuraatoreid-galeriste-manager’e; n-ö kommunikatsioon laiendatud väljal vajaks samuti eraldi rõhutamist, erialast väljaõpet ja selleks ka riigi toetust. Järgmiseks kultuuripoliitika põhialuste rakendus­perioodiks võiks ka välja töötada riigi ja KOVide koostöö tõhusamad mudelid, et tekiksid paremad tingimused kunstielu vohamiseks professionaalsel tasemel üle Eesti, mitte ainult rahvusvahelisel suunal. Nende ja kõigi teiste võimalike teema arutamiseks peaks aga kõigepealt paranema kunstivälja suhtluskultuur. Alarahastuse ja tasuta töö / ületöötamise tingimustes on viisakas ja argumenteeritud suhtlus mikropoliitiline statement. Ehk on siis rohkematel motivatsiooni välja otsida oma jõuvarud, erimeelsused kõrvale jätta ning sõnastada eesmärgid, mille taha ollakse valmis ühiselt koonduma. Väljasisesed debatid tuleks viia taas avaramale ja konstruktiivsemale pinnale ning harjutada kodanikuühiskonna kunstipoliitika tegemist – millised on viisid oma sõnumite esitamiseks, kuidas teha ettepanekuid, kuidas algatada muutusi, leida liitlasi jne. Head tsaari ei ole olemas, we are all in this together.

1 Kaarel Tarand, Karu nuttu jätkub kauemaks. – Sirp 23. III 2018.

2 Marian Kivila, Uue kunsti muuseumi rahamure pole peamine. – Pärnu Postimees 17. IV 2018.


Kultuur 2030

Sirp keskendub sel aastal kultuuripoliitika põhialustele koondnimetusega „Kultuur 2030“. Praegune põhialuste dokument kehtib aastani 2020, seega on viimane aeg hakata koguma ideid järgmiseks.

Igal nädalal vastab üks Sirbi autoreist küsimusele Milline on Eesti kultuuripoliitika suurim õnnestumine või läbikukkumine?“ ning lisaks ilmuvad ka pikemad käsitlused.

Varem on samas sarjas ilmunud Ott Karulini „Et karu ei nutaks“ (9. II) ja Kaarel Tarandi „Karu nuttu jätkub kauemaks“ (23. III).

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht