Jaan Elken

Stanislav Stepaško

Jaan Elken

JAAN ELKEN

on maalikunstnik ja kunstipedagoog. Ta on juhtinud kunstnike liitu ja Tartu ülikooli maalikunsti õppetooli, nüüd õpetab kunstiakadeemias ja on TÜ emeriitprofessor.

Milline on Eesti kultuuripoliitika suurim õnnestumine või läbikukkumine?

Praegu mõistan, et kultuuripoliitika põhialustesse oli TÜ maalikunsti eriala sulgemine sisse kirjutatud („kõrgharidust andvate kõrgkoolide võrgustiku korrastamiseks eesmärgiga rakendada parimal viisil olemasolevaid võimalusi ning tagada kõrghariduse kvaliteet ja jätkusuutlikkus“). „Korrastamine“ tähendab ministeeriumi kantseliidis sulgemist-liitmist. TÜ ning ühtlasi Tartu ja Eesti kunstipilt aga vaesustub. Vastutusvaldkondade jaotamine kõrgkoolide vahel (kunst jäi TÜ kompetentsist välja) ja riigi koolitustellimuse rahastamismudelist loobumine tõi raha ümber kisklemise akadeemilisse struktuuri. Vana anatoomikumi maalikunsti õpetamiseks renoveeritud ruumides käivad huvialakursused. Palju see ülikoolile maksma läheb, ei oska öelda, kuid professionaalseid tipptulemusi andnud maaliõpe on Tartu ülikoolis likvideeritud. Kasumlikkus võib õhukese riigi puhul saatuslikuks saada teistelegi – täna maalikunst, homme filosoofia?

Õnnestumiseks pean protsendiseadusest johtuvat mõju meie avalikule ruumile ja kunstnike toimetulekule. Neilgi, kes seaduse kehtestamise vaevarikkal teel kaikaid kodarasse loopisid (loomulikult oli siingi vaenlaste ja informeerimata inimeste kõrval omade käsi mängus), tuleb seda tunnistada. Seadust võiks täiendada ja paindlikumaks muuta, rakendada mitmeid võistluse vorme (kutsutud osavõtjatega võistlus), anonüümsusnõue on aga kunsti kontekstis naljakoht. Määrav on žürii pädevus ja kogemus.

Ei meeldi tava, et kulka kujutava ja rakenduskunsti eksperdikomisjoni liikmed valib ministeeriumi kunstinõunik, kel on kunstiväljal niigi ülisuur võimutäius. Kulka komisjonid mehitatakse jätkuvalt nii, et kujutavas ja rakenduskunstis söövad leivakoti esimesena tühjaks suured institutsioonid. Kunstnikupalga üle otsustab samade institutsioonide nomenklatuur, s.t kõik võimutasandid on koondunud enam-vähem ühe seltskonna kätte. Pole ime, et eelisjärjekorras näitusesaalidesse valitud kunstimudel („kaasaegne“ ja „veel kaasaegsem“ kunst) on külastajad sealt peletanud.

Uue kontseptsiooni järgi on vähendatud galeriitoetuse saajate nimekirja drastiliselt, eriti kannatavad väljapoole Tallinna jäävad galeriid ja näitusesaalid.

Sirp keskendub sel aastal kultuuripoliitika põhialustele koondnimetusega „Kultuur 2030“. Praegune põhialuste dokument kehtib aastani 2020, seega on viimane aeg hakata koguma ideid järgmiseks.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht