Gregor Taul

Gregor Taul

GREGOR TAUL
on vabakutseline kultuurikriitik ja kunstitöötaja. Ta on lõpetanud Tartu ülikooli semiootika bakalaureuseõppe ja Eesti kunstiakadeemia kunstiteaduse eriala magistrantuuri, töötanud giidi, kunsti- ja arhitektuurikriitiku, kunstiakadeemia galeristi ja Kondase keskuse juhatajana. 2016. aastast õpib ta Portugali katoliku ülikooli doktorantuuris ja kirjutab doktoritööd monumentaal- ja dekoratiivkunstist nõukogude aja lõpul Eestis, Lätis ja Leedus.

Milline on Eesti kultuuripoliitika suurim õnnestumine või läbi­kukkumine?
Loodetavasti ei kõla mu jutt nagu lootusetu relativisti oma, kui ütlen, et see, mis ühe arvates on kultuuripoliitika suurim õnnestumine, on teise meelest suurim läbikukkumine. Juhul kui selline arvamuste paljusus on Eestis päriselt olemas, leian, et senine kultuuripoliitika ei ole läbi kukkunud. Aga võib-olla siiski on?
Kui ma ei eksi, oli kultuuriministri portfell midagi, millest Reformierakond oma südi valitsemisaja jooksul kiivalt kinni hoidis. Uue kultuuripoliitika põhialuste dokumendi „Kultuur 2030“ loomisel tuleb alustada eelmise dokumendi kriitilise analüüsiga. Neoliberaalse Eesti kriitikud ütlevad, et Reformierakonna kultuuripoliitika ideoloogiline raam oli loomemajanduse kontseptsioon, vorm mingit sorti kodukootud cool Britannia. Ent milline on ideoloogia? Kas kultuuripoliitika loojad saavad selle ise valida?
Kui mõelda nii, et kultuuripoliitika tähendab eelkõige ministeeriumi eelarve jaotamise printsiipe – esimestena meenuvad Kumu, ERMi ja Vaba Lava ehitus, EKKMi eelarvereale võtmine –, siis mulle tundub, et teadlikuks ideoloogiaks ei saa seda valikut nimetada. Pigem näen siin solidaarset püüet toita ära nii hundid kui ka lambad, ehkki, jah, need otsused on kaotajatele valusad.
Portugalis näen, et professionaalne kultuurielu toetub ennekõike ülivõimekate erafondide filantroopiale: igal endast lugupidaval pangal, kindlustusseltsil või suurkorporatsioonil on oma ooperimaja, kunstimuuseum või teadusasutus, mis toob omanike ringile peale prestiiži kaasa märkimisväärseid maksusoodustusi. Igaüks, kes on käinud Lissabonis, teab, et kohvitassi eest siin üle 60 sendi maksta ei tule. Arvan, et niisamuti tuleb Eesti riigil oma kultuuripoliitika kaudu kinni maksta integratsioon ja ääremaastumise peatamine. Hea meel on Narva Vaba Lava, ETV+ jt algatuste üle, aga see on alles algus.

Sirp keskendub sel aastal kultuuripoliitika põhialustele koondnimetusega „Kultuur 2030“. Praegune põhialuste dokument kehtib aastani 2020, seega on viimane aeg hakata koguma ideid järgmiseks.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming