Poliitika kultuursusest teoorias ja praktikas
Otsusetegijate pahesid seletatakse sageli poliitilise kultuuri nõrkusega. Olgu tegu teerullimeetodiga riigi- või volikogus, valijate ülesostmise ja hääletama vedamise, valejuttude levitamise või poliitika rahastamise reeglite rikkumisega – ikka olevat paheallikas see, et üldised hoiakud poliitikategemise kultuursust ei toeta. Sellega tuleb vist nõustuda. Ehkki, kui võtta kodanikud ühekaupa ette ja uurida, kuidas peaks käima riiklike otsuste tegemine, vastaks ilmselt enamus, et soovib ausat, õiglast ja mõistlikku valitsemist. Kui aga kollektiivseks tahte- või ka arvamuse avaldamiseks läheb, tuleb välja nagu ikka. Vaevalt et rahvas tahab inetut kampaaniat ja rumalaid kiirustades tehtud otsuseid valimistevahelisel ajal. Pigem ei taha, ent lepib sellega, sest muud ju ka ei pakuta. Lihtne on käega rehmata, et, ah, pole kedagi valida. Enamik käitub siiski vastutustundlikult ja valib.
Teatri- ja muusikavaldkonna rahajaotamise puntratants
Ehk tuleb mõnele üllatusena, et Kultuuriministeerium on ministeeriumidest üks suuremaid kõikvõimalike projekti- ja tegevustoetuste jagajaid. See muidugi ei tähenda, et kultuurile kuluks teiste valdkondadega võrreldes kokku palju raha. Kaugel sellest. Lihtsalt siin on raha ministeeriumi kätte koondatud. Suur osa, koguni kolmandik Kultuuriministeeriumi eelarve eraldistest läheb etendustegevuse ehk teatrite ja kontserdiasutuste toetamiseks. Seetõttu otsustaski Riigikontroll eelmisel aastal auditeerida teatri- ja muusikavaldkonnas jaotavaid tegevus- ja projektitoetusi, et selgitada välja probleemid ja aidata neid lahendada. Peale Kultuuriministeeriumi toetuste vaadati ka toetusi, mida samas valdkonnas eraldavad Eesti Kultuurkapital ning Hasartmängumaksu Nõukogu. Auditeeriti peamiselt 2008. aastat, osaliselt ka 2009. aastat. Ülekaalukalt suurim rahastaja on Kultuuriministeerium ise (pea 90% kõigist toetustest ehk üle 445 miljoni krooni 2008. aastal), Eesti Kultuurkapitali osa on ligi 10% (49,2 miljonit krooni) ning Hasartmängumaksu Nõukogu osa kõigest 0,3% (1,5 miljonit krooni).
Harald Kerese aegumatu aktuaalsus
Keres on kindlasti neid mehi, tänu kellele on Eesti astronoomia ja biotehnoloogia praegu maailmatasemel.
Harald Keres, Sajandi seiklused. Ilmamaa, 2009. 190 lk. Harald Keres, Ruum ja aeg. Koostanud ja tõlkinud Piret Kuusk. Ilmamaa, 2009. 416 lk.
Kui teil miski on läinud meelest, mida te siis teete? Eks ikka vaatate järele oma märkmikust, et äkki on seal kirjas. See tähendab, pöördute mälestuste poole. Võib-olla on eestlastel läinud meelest midagi olulist, et praegu nõnda hoolsasti mälestusteraamatuid loetakse. Kuid pole siin hullu midagi. Mälestusi on ilmunud ka inimestelt, kes Eesti jaoks tõepoolest midagi tähendanud on ja tähendavad edasigi. Kõige hiljutisemast ajast saab ette tuua akadeemik Harald Kerese kogunisti kaks raamatut. Tema mälestusteraamatus „Sajandi seiklused” on visandatud paeluv pilt selle Eesti teaduse supermehe elust. „See, kust ma tulen, ja see, kust olen minemas, on kaks täiesti erinevat maailma,” tõdeb füüsik Keres oma raamatu lõpus. Mehe puhul, kes on sündinud tsaariajal ja suutnud Eestit tabanud kataklüsmides ellu jääda, pugemata kusagile siseeksiili katlakütjaks, vaid kujundanud aktiivselt Eesti teaduse mentaalset ja organisatoorset palet, on see tõdemus tõeliselt leebe.
Teaduse paistel külmetamas
Humanitaarteadustes leiab laia kasutust loogilise ja mütoloogilise mõtlemise eristus. Kui esimene on teadus- ja tehnikakesksel ajastul igati autoriteetne ja loomulik, siis teisest mõtlemisviisist on saanud eksootika. Põhjused on seotud mütoloogilise tunnetusviisi loomusega: aega tajutakse lineaarse asemel pigem tsüklilisena ning nimede, asjade, märkide jm vahel luuakse seoseid, mis ei allu meie tavapärasele loogikale ning näivad seetõttu juhuslikud või jaburad. Seesugune tunnetus on iseloomulik lastele ja traditsioonilistele kultuuridele.
Loodus, kultuur, teooria, praktika
See, mis loodusteaduste huviorbiidis ei peaks humanitaarteadlaste tähelepanu alt välja jääma.
Loodus on teema, millesse paljud humanitaarja sotsiaalteadlased suhtuvad ebalusega, sest uurijatesse on sügavalt juurdunud komme loodust ja kultuuri jäigalt teineteisele vastandada ning näib, et üpris visa on kaduma komme jagada need otsekui kaheks erinevaks reaalsuseks, mille teaduslikku uurimistki tuleb korraldada väga erinevate võtetega. Sageli on humanitaria’t ja socialia’t defineeritud negatsiooni kaudu – vastandades neid just loodusteadustele. Ühelt poolt on põhjuseks muidugi teadustraditsioonid, teiselt poolt aga on loodus kultuuri- ja sotsiaalteadlastele teinekord ehk liigagi mugav Teine, kelle suhtes on end hõlbus positsioneerida. See aga ei tähenda, et loodusteaduste huviorbiiti kuuluv peaks humanitaarteadlaste tähelepanu alt välja jääma, ja on selge, et mitmete teemade puhul võiks nimetatud dihhotoomiast pigem loobuda.
Autod ei peaks nii võimsad olema
Trivimi Velliste küsib ülemöödunud nädala Sirbi artiklis „Vaimsemat rahvast oodates”, kui palju muistiseid saaks korda teha, kui vahetaksime kallid autod odavamate vastu. Sellele võiks lisada, et senine sõiduautode võimsusega priiskamine koormab vägagi ka looduslikku tasakaalu. Sõiduautode arukas võimsus praeguse autotööstuse taseme juures võiks olla mitte rohkem kui 50 kW, mida on lähiajal tehnilise arengu tõttu võimalik märgatavalt vähendada.
Jätkusõjaks Historikerstreitile
Ikka veel on Euroopa Teise maailmasõja ajalookirjutuses kombeks üks kuri korraga.
Bogdan Musial, Sihikul on Saksamaa: Stalini sõjaplaanid Lääne vastu. Tõlkinud Toomas Huik. Kujundaja Kaia Rähn. Tänapäev, 2009. 392 lk.
Poola päritolu, ent Saksamaal ajaloolaseks kasvanud Bogdan Musiali uurimus ei vääri tähelepanu ehk mitte niivõrd ajalooteadusliku uudsuse kui mälupoliitiliste müravõngete tekitamise potentsiaali poolest. Kui Läände karanud Nõukogude luuraja Vladimir Rezun Viktor Suvorovi nime all 1985. aastal esmakordselt oma „jäälõhkuja teesi” tutvustas, andis ta Saksa natsi- ja Nõukogude kommunistliku režiimi võrreldavuse küsimuse üle piike murdvaile ajaloolastele hambusse jämeda kondi. Paraku oli see „kont”, mille kohaselt kehutanud Stalin Saksamaad teiste Lääne demokraatlike riikidega sõdima juba 1922. aastast, kavatsusega ise 1941. aastal ennetavalt Saksamaad rünnata, samavõrd sensatsiooniline kui ajalooliste dokumentidega toestamata. Seetõttu pälvis Suvorovi käsitlus Teise maailmasõja uurijate seas valdavalt teravat kriitikat.
Apelsinid – kelle huvides?
Nädal tagasi tegid rahvusooper Estonia ja rahvusringhäälingu televisioon koos ajalugu. Kulissidetaguse otseülekanne paralleelselt laval toimuva otseülekandega – esmakordselt Eestis! Me saime kinnituse, et ETV tehniline võimekus on tänu uuele ülekandebussile tõesti tõusnud. Samuti on vähetõenäoline, et ükski Estonia lavale tulnud ooper oleks kunagi varem juba enne esietendust saanud „apelsinidega” võrdväärselt reklaamikontakte.