Leena Hietanen, Viron kylmä sota. Pamfletti. Werner Söderström Osakeyhtiö, Helsinki 2008;
Johan Bäckman, Pronssisoturi – Viron patsaskiistan tausta ja sisältö. Tarbeinfo, Tallinn 2008.
Sündmused, mille vallandas valitsuse otsus teisaldada Tõnismäel asunud monument on põhjustanud Eestis suure ja siiamaani tuntava järellainetuse. Selle jõudmisest ka põhjanaabrite juurde annab tunnistust tõik, et Soomes anti vähem kui aasta jooksul välja kaks raamatut, mille kaanepildil see monument ilutseb. Kuigi Soomes ilmub raamatuid naaberriigi ajaloo ja kultuuri eri tahkude kohta regulaarselt, ei ole teisi soomekeelseid raamatuid, kus oleks keskendutud nimelt Eesti nüüdisühiskonnale ja uue iseseisvuse aegsele poliitikale, viimasel ajal välja antud.

Kui pole ei konsensust ega mõistlikku sallivust tõsiselt võtvat arutelu, on väljavaade kehv.
Viimastel aastatel oleme lahanud probleemi, mis võiks kuuluda ajalukku. Käibesõnadeks on saanud „ohver”, „vastutus”, „võõraviha”, „sallivus”, „hukkamõist” ja veel mõned. Ühest küljest võib kõige selle käivitavaks jõuks pidada populismi. Rahvuslus on olnud eripalgeliste poliitiliste jõudude käes tulu toov trump ja kui avanes juhus rahvast mobiliseerida, ei suudetud vastu panna kiusatusele võimalust ära kasutada. Alternatiivselt võib õigustava ja hoiatava kõne igapäevaseks muutumise põhjuseks pidada üht omanäolist identiteedikriisi.

Pean õigeks nii õhukest riiki kui võimalik. Ent ka väike riik peab olema haldussuutlik, et tagada hariduse, tervishoiu, kultuuri, riigikaitse ja muude rahvuse ja riigi säilimiseks vajalike vahendite kogumine ning rahvuse ja riigi kestmine ja arenemine. „Eesti Nokia” ei saa tulla riigist, vaid ettevõttest. Nüüd, kus paljud ettevõtted on kaotanud turu, on neil allesjäämiseks vaid üks tee. Pärast kriisi lõppu, mis tähendab rahaga kaetud nõudluse taastumist, tuleb kas tõsta tööviljakust või tulla turule uue arendatud tootega.