Klassijuhatajatunni arutelu pikenduseks
Noored näitlejad Doris Tisler, Rasmus Kaljujärv ja Johannes Naan „Ma olin siin” troostitus toas. KAADER FILMIST
Mängufilmi „Ma olin siin”, režissöör René Vilbre, adaptsioon
Kultuuri raha. Ühe vandenõulase pihtimus
Sissejuhatuseks kultuuri rahastamise teemasse kulub ära Peter Singeri lugu uurimusest, mille kohaselt raha teeb inimesest egoisti (EPL 4.IX). Olin alustanud sellesarnase mõttearendusega, kui see näppu jäi. Tema kohal on ka illustratsioon – järjekordne tuntud kirjamehe „oma” raha pärast räuklemine poliitikute kallal. Viimastel nädalatel on neid ikka olnud ja paraku meenuvad kirjutajaist, kes rahapakist kõrgemale kerkinud, vaid Mihkel Mutt ning Ilmar Raag. Tarviliku umbusuga, kuid siiski on nad pakkunud eeskätt ausa tsunfti sise- ja kõrvaltvaate. Teiste üksikud tuhakübemed peas on vaid taktikaline markeering, ei enamat.
Suure müüri lugu
Hiinas on müüride ehitamist peetud juba iidsetest aegadest ülima tähtsusega riigiasjaks.
Julia Lovell, Suure müüri taga. Tõlkinud Lauri Saaber. Tänapäev, 2008. 360 lk.
Üksildase lapse meenutuseks
Kuna ma tean, et see pole midagi väga erilist ega erandlikku, siis pole mul oma praeguses küpses eas enam piinlik tunnistada, et suurem osa minu lapsepõlvest ja noorusest möödus sügavas, hirmuga piirnevas hämmingus olemasolemise kui sellise käsitamatuse üle – ja sellega seoses ka kõikide sotsiaalsete toimingute tinglikkuse ja tühjuse üle. Sellega kaasnev sisemine segadus ja masendus olid ajuti sedavõrd suured, et takistasid omaks võtmast ja osalemast ka kõige lihtsamates kombepärastes sotsiaalsetes rituaalides, mis eeldasid ühel lainel, ühes sõnavaras ja suhtlemiskoodis vibreerimist. Kui tegingi seda, siis alati teatava suurema või väiksema tülgastuse ja eemalolekuga – teadmisega kõikide sõnade, tunnete ja žestide võltsusest ning tühisusest. Varavana lapsena mõtlesin, et ei saa ju täiskasvanud olla tõsiseltvõetavad, kui nad räägivad lakkamatult kõrvalistel teemadel ja kellelgi ei paista aimugi olevat põhiküsimustest, mida ma lihtsusest hoolimata tol ajal ka ise väga täpselt sõnastada ei suutnud – mis me oleme, mis on mina, miks ja milleks me oleme siin ja mida tähendab siin? –, kuid mille olemasolu täitis kogu mu olemuse. Ajuti tundus, et kõik täiskasvanud teavad mingit saladust, mis teeb nad rõõmsaks ja enesekindlaks – saladust, mille teadjate ringist olen mingil kummaliselt põhjusel välja jäetud. Või teistpidi: et mingil seletamatul põhjusel olen just mina see, kes teab piinavat küsimust, aga kõik ülejäänud inimesed elavad õnnelikus teadmatuses. Ja ei olnud sellise meeleseisundi, selliste kujutluste põhjuseks mingid painavad sotsiaalsed olud. Tagantjärele tean, et tegemist oli eksistentsiaalse kriisiga, mis mingites piirides on inimeseks saamise loomulik osa, kuid millest suur osa noori inimesi õnneks ei teagi või üsna kergesti läbi tuleb, mis võib aga teatud inimtüüpe ka väga kaua saata. Mingis kergemas vormis – mitte siis küsimusena mis, vaid vähemasti kes ja milleks ma olen – seisavad identiteediprobleemid siiski iga sotsialiseerumisprotsessi keskmes. Ja on ehk isegi õnn, et esmaste eluvajaduste rahuldamise sund ja sellega seotud paratamatu eluvõitlus ei lase enamusel sellise kalduvusega inimestest siiski liiga sügavale eksistentsiaalsesse kaemusse langeda. Ometi pole kahtlust, et vähemasti mälestus üksildase lapse imestust ja ängi tulvil hingeseisundist, mida ergastab meelelise reaalsuse ja kõikide sotsiaalse suhtlemise tinglikkuste teravdatud taju, on üks loovuse tugevamaid ajendeid, sundides haarama kunstikeelte järele, mis võimaldavad saata ja vastu võtta ka raskesti sõnastatavaid sõnumeid, lootuses leida kas või kujuteldavat vastukaja. Tegelikult ei olegi kunstilooming olemuselt midagi muud kui vaid pilk, mille fookus ulatub asjadest ja oludest läbi, teispoole näivuse ja tinglikkuse karnevali, milles põhiküsimuse painet on summutamas sotsiaalne dressuur, massiemotsioonid ning füüsilise eksistentsi meeldivad ja ebameeldivad küljed. Ja selle ilmsüütult läbistava pilgu olemasolu või puudumise kõrval tunduvad mõttetud kõik teised kunstiloomingu liigitamise ja tuvastamise alused: rahastamisviisid ja tulukus, institutsioonid ja stiilid, kõrge ja madal, moraalsus ja hedonism, rahvalikkus ja elitaarsus või mis tahes muu.
Kas üleilmastumine on lõppenud?
Neoliberalistlikus üleilmastumise faasis on rikkamate ja vaesemate maade sissetuleku käärid kasvanud kogu ajaloo suurimaks.
Kas globaliseerumisvastased jäävad tööta? Kliima soojenemise vastane meeleavaldus tänavu juulis Jaapanis . afp/scanpix
Nõukogude ja Vene julgeolekuorganid ajakirjanduslikust vaatevinklist
Leonid Mletšin. KGB. Riiklike julgeoleku organite esimehed. Paljastatud saladused. Tallinn, teine trükk, Varrak, 2007. 791 lk.
Eesti lugeja tunneb kõnealuse raamatu autorit juba tänu tema mahukale Nõukogude ja Vene välisministreid käsitlevale teosele. Kirjastus Varrak tutvustab teda kui ühte populaarsematest Venemaa ajaloolastest ning nimetab tema KGB raamatut „põhjalikkusega kirjutatud uurimuseks”. Tegelikult ei ole Mletšin siiski ajaloolane, vaid ajakirjanik, kes on lisaks oma tööle ajakirjanduses ja televisioonis kirjutanud populaarseid raamatuid ajaloo kohta ja kriminaalromaane. Tänu sellele on ta olnud Venemaal küllaltki edukas ning mõningaid tekste on ka tõlgitud.
Otto Strandman manitseb tänaseid eelarvetegijaid
9. juulil avati Kadrina külje all Vandu külas mälestuskivi riigivanem Otto Strandmanile. Kivi asukoha määras enesestmõistetavalt ära mehe sünnikoht, avamise kuupäev oli seevastu ajastatud päevale, mil tööerakondlasest Otto Strandmanist oli 79 aastat tagasi saanud Eesti Vabariigi riigivanem. Tõsi, juba kord varem, 1919. aastal, oli ta olnud esimene mees riigis, seda esimese parlamentaarse, s.t Asutava Kogu poolt ametisse nimetatud peaministrina.