<

Edasi >

Tasakaalustatud uudis vägistamisest peaks alati sisaldama märkuse selle kohta, et eks see naine ikka natuke ise tahtis ka ja provotseeris (tema eitus oli tegelikult jaatus). Aga ei sisalda, haiget vaatenurka, et igasse vägistamisakti on peidetud naise soov saada vägistatud, kohtab küll mörisevas viinalauas, õnneks aga mitte ajakirjanduses või kohtusaalis. Miks küll sama reegel ei kehti poliitikauudiste puhul? Miks loevad nii paljud infovahendajad ning kommentaatorid oma kohuseks leida lakkamatult vigu ja süüd ka Gruusia riigi ja tema juhtide käitumises? Kuidas teeb see uudise või kommentaari tasakaalustatumaks või objektiivsemaks?

Edasi >

Gruusias toimuv on punane joon, millest Venemaa poleks tohtinud üle astuda.

Venemaalt lähtuv sõjaline interventsioon Gruusia vastu on kogu maailma šokeerinud. Euroopa eeskojas hakati XXI sajandil tegema poliitikat, mis tuletab meetoditelt meelde mongoli-tatari vallutuste või Ivan Julma aegu. Sõjaliselt üks maailma tugevamaid riike ründas väikest naabrit ebaproportsionaalse jõu ja ägedusega, tuues oma teguviisi põhjenduseks sisuliselt olematud argumendid. Tavapärase loogika järgi tuleks majanduslikus mõttes Venemaa soodusajal sellelt riigilt oodata vaid positiivseid signaale, kuid olukord on vastupidine. Pigem kostub sellest suunast pahaendelist podinat, ähvardusi naabrite ja nende liitlaste aadressil. Mitmest Lääne-Euroopa pealinnast kostnud uinutav jutt Venemaast kui heast partnerist, kellega jagatakse üha enam ühiseid väärtusi, osutus blufiks. Näib, et Lääs on Venemaa puhul jällegi jätnud märkamata midagi olulist, mida arvesse võtmata ei osata selle riigiga adekvaatselt suhelda.

Edasi >

Eesti mütoloogiad. Koostanud Martin Kala. Eesti Päevalehe AS, 2008. 255 lk.

Eesti vabariigi 90. sünniaastat on plaanitud tähistada mitmete uute kultuurimärkidega, üks selline loominguline teos on esseekogumik „Eesti mütoloogiad”, millesse on kogutud hulk arvamusi tänase Eesti teemadel. Pidulik suhe on tinginud uhkema pakenduse: kahvatult valge palgega raamat on trükitehniliselt ja kujunduslikult korralikult üle keskmise, tavalisest natuke suuremas formaadis, koostamise põhimõtet selgitava eessõnaga, ümbrispaberi sissepöörde abitekstidega, erilise helgiga kaanetähtedega, suurte portreefotodega, järjehoidjaga ja puha. Ja ega sisugi suhtes pole põhjust palju uriseda. Nii et jälle üks tubli linnuke isa- ja kodumaalisel sõnaväljal kirjas, kogumiku koostaja Martin Kala on teinud tänuväärse töö.

Edasi >

Nagu õõvastavalt sageli varemgi, on viimase nädala jooksul seoses Osseetia konfliktiga meieni jõudnud ridamisi pilte surnuist ja haavatuist, ahastavaist emadest, põgenikest ja toiduabi ootajaist. Ühel pildil heidab koos teiste põgenikega ajutisse laagrisse suunduv väike poiss heitunud pilgu üle reporterikaamera kaugusse – võib-olla mahajäänud kodu poole. See poiss võiks kergesti olla mõni eesti laps. Georgia on meile tuntavalt lähemal kui paljud teised märksa hirmsamate tagajärgedega sõjatsoonid või katastroofipiirkonnad. See geograafiline ja kogemuslik sarnasus aktiveerib me ajaloolise või isikliku mälu. Küllap just reaktsioonina kannatustele, mis põhjustatud sarnase vaenlase poolt sarnase saatusega rahvale, on Eestis kasvanud Georgia heaks tehtud annetuste kogusumma nii kiiresti, et hämmastab ka kogenumaid Eesti Punase Risti töötajaid.

Edasi >

Ümarlaud Henriku Liivimaa kroonika tõlke- ja retseptsiooniloo teemal

Piero Bugiani ja Andris Šnē.

Edasi >