Kristiina Ehin     marje mee

Kanal 2 uudistesaade “Reporter” käsitles “Sügisballi” edu Veneetsias talle omases lörtsivas stiilis, andes justkui väga pikantselt mõista, et ega see nüüd mingi edu polnudki. Nojah, on ju saate kahtlemata seksitiigerlik filmireporter koperdanud Cannes’i punasel vaibal ja hüüdnud DiCapriole peenikese häälega: “Lio! Lio! Lio! Lio! Lio!” Kurb, sest eks siin paista jälle tarbimisseltskonna alateadlik hirm tõsiasja ees, et neile vaimselt kättesaamatu võib osutuda neist edukamaks.Õnneks vist tundub kirjandus seltskonna­gurundusele liiga kõrvaline asi, et nad hakkaksid labases lopsakuses loksuva sõnavaraga “käsitlema” Kristiina Ehini ning tema luule inglise keelde tõlkija Ilmar Lehtpere edu. Jah, eesti kultuuril, mida siinmail ikka ja jälle kuhugi tagaplaanile surutakse või parteipoliitpeedistada või meelelahustada püütakse, läheb mujal maailmas hästi – ikka ja jälle pannakse tähele siinseid andeid. Kristiina Ehin on ajanud eesti keeles eesti ja oma asja, otsinud puhast ja puutumatut inimeste seest ja ümbert ning kirjutanud ka sellest, kui ja kust seda leida pole. Ilmar Lehtperele on see südamesse läinud ning ta on tõlkinud Ehini luulet inglise keelde. Tulemuseks luulekogu “The Drums of Silence” (Oleander Press) ning Inglismaal välja antava auväärse Corneliu M. Popescu luuletõlke auhinna võitmine. Auhind anti üle 7. septembril. Selle hinna-osa pälvib tõlkija (1500 naela). Au-osa aga langeb ka autorile ning see on juba hindamatu – seda enam, et kadalipp oli kahtlemata tihe; finaalis võistlesid Ehin/Lehtpere muuhulgas ka Rainer Maria Rilke ning Tomas Tranströmeri tõlgetega.

Vastavalt seadusele ja iseendale seatud tähtaegadele paneb valitsus järgmisel neljapäeval 2008. aasta riigieelarve seaduse eelnõule allkirjad alla ja saadab selle arutamiseks (pigem uuema kombe järgi kummitempli jäljendi saamiseks) riigikokku. Üleeile andis valitsuskabinet eranõupidamisel eelarvele veel viimast lihvi ja ilmselt mitte just kõige optimistlikumas meeleolus, sest kevadega võrreldes on mitu majanduse põhinäitajat kõvasti halvemuse poole tüürinud ning majanduse kasvutempo pidurdumine, nn pehme maandumine on nii mõneski majandusharus suhteliselt kuuldava mütsatusega käinud. Inflatsioon samal ajal kiireneb ning näiliselt on raha rohkem.

Martin Ehala: Eestis ei ole palju teadlasi, kes võiksid arendada metodoloo­giat ja teooriat.

Haridusministri hiljutise määrusega on teadusraha jaotamise aluseid humanitaaridele vastuvõetavamaks muudetud. Keeleteadlane Martin Ehala, kui võimalik on teadusraha jaotamisel üldse leida õiglast, kõiki erialasid rahuldavat mudelit?

Vooruse kogu väärtus seisneb tegevuses.

Marcus Tullius Cicero, Kohustustest. Tõlkinud Ilmar Vene. Ilmamaa, 2007. 195 lk.

Ehk provotseerib “Rindade ajaloo” eestindus mõnda intelligentset eesti naist kirjutama, mis ta tegelikult iseendast kui naisest mõtleb.

Marilyn Yalom, Rindade ajalugu. Inglise keelest tõlkinud Sirje Winbo. Olion, 2007. 324 lk.

Veneetsia Castello linnaosa vasakdemokraatide ja kommunistide kontorid. 2007. Alessandro volpin

Rooma, 1977. aasta kevad.

Kuraator Enrico Crispolti Ida-Euroopa kunstist, dissidentlusest ja 1977. aasta biennaalist.

Kumus peetakse 27. ja 28. IX rahvusvaheline konverents “Erinevad modernismid, erinevad avangardid”, kus käsitletakse Kesk- ja Ida-Euroopa kunstilugu sõjajärgsel perioodil.  Nädala pärast algab 5. X samas filmikunsti konverents “Via transversa. Endise idabloki kadunud filmikunst”, samuti sõjajärgsel perioodil samas regioonis. 26. IX peab Kumus oma koosoleku Euroopa Nõukogu juurde kuuluva Euroopa näituse nõukogu arutamaks teemal “Euroopa kunst pärast 1945. aastat”. Sel nädalal alustas Kumu näituste sarjaga “Arhiivid tõlkes”, mille keskmes on külma sõja perioodi kultuurilised tõlked. Miks järsku selline erakordne ettevõtmiste ja huvide kontsentreeritus?

Selleks on vähemalt kolm põhjust. Esiteks on nüüdseks juba ligi paarkümmend aastat möödunud ajast, mil meie regioonis hakati kirjutama uut tüüpi kunstiajalugusid, dokumenteerima ametlikult ka seda, mida oli läänes nimetatud dissidentlikuks, mitteametlikuks kultuuriks. Paratamatult seisti silmitsi probleemidega, mida ei saanud lahendada kirjelduse ja faktide järjestamise vormis, vaid oli tarvis korralikku teaduslikku analüüsi, ka erinevate uurimisvaldkondade koostööd. Mõisted, terminid, ajaloo kulg ja loogika tuli kriitiliselt läbi vaadata, ent seda ei saanud automaatselt asendada lääne mudelitega, kuigi kuulumist lääne kultuuriareaali rõhutati kõigil endistel sotsialistlikel maadel, Eesti polnud erand. Möödunud sajandi viimase kümnendi keskpaigast võime täheldada selget orienteerumist aga sellele, mis tegelikult oli, mitte sellele, mis oleks pidanud olema: unelmad vahetatakse analüüsi vastu, alaväärsuskompleksidest kujuneb võrdsetel alustel hinnatav regionaalne omapära. Poolel Euroopal on kogemus, mida teisel poolel pole, ja vastupidi. Võimalik, et kumbki pole teisest paremas seisus.