Tallinn kohtub Flemingiga
Mõnedki tänase Tallinna linnajaod osutavad oma ajaloost kirjutades just Flemingi luuletustele.
17. kuni 19. septembrini toimus Tallinna ülikoolis koostöös Erfurdi ülikooliga rahvusvaheline konverents „Paul Fleming, Reiner Brockmann und ihre Nachwirkungen” ehk maakeeli „Paul Fleming, Reiner Brockmann ja nende järelmõjud. Keele-, kirjanduse ja kultuurikontaktid Baltikumis”1. Tegemist oli rahvusvahelise konverentsiga, mis pühendatud varauusaegse poeedi Paul Flemingi ja pastor Reiner Brockmanni 400. sünniaastapäevale. Mõlemad andekad mehed jätsid eesti kultuuriruumi olulise jälje: Paul Fleming (1609–1640) inspireerija, sütitaja ja eeskujuna ning Reiner Brockmann (1609–1647) oma eesti keele alase töö ja loomega ning kindlasti ka tegusa pastorina.
„Lõks lõpmatuses” keelelõksust väljas
Vaikselt on kogumas hoogu lõppeva kirjanduskümnendi kokkuvõtmine. Berk Vaher esitas oma põhjaliku nägemuse 19. juuni Sirbis, septembrikuu Loomingus alustab mõttevahetust Tiit Hennoste. Oma artiklis kurdab viimane, et „elu kajastavat proosat” ilmus nimetatud ajavahemikul „armetult vähe”, osates konkreetsetest teostest esile tõsta vaid Mari Saadi „Lasnamäe lunastaja”. Hennoste ei maini aga Eeva Parki, kelle 2002. aastal ilmunud „Lõks lõpmatuses” pälvis oma terava sotsiaalkriitilise alatooniga päris palju tähelepanu.
Miks Piik luuletab?
Paavo Piigi tekstid on luuletajasunduse kandjad – nagu tätoveeringud vangi ihul.
Paavo Piik lubab oma kolmanda kogu kaanel, et kirjutab nüüd märksa isiklikumalt, vahetumalt kui varem. „Nüüd on hoopis teised teemad & / muidugi olen vahepeal muutunud. // Ideaalid ja kannatused on muutunud, / adressaadid on muutunud, lihtsamaks ja raskemaks, / mustemaks ja valgemaks,” nendib autor ka värske raamatu 26. leheküljel. Mulle tundub, et kahe eelmise koguga võrreldes pole muutunud mitte teemad, ideaalid, kannatused ja adressaadid. Piik on endiselt üks neist moodsaist inimesist, kes näeb kõike distantsilt, kuid unistab lähedusest. Muutunud on eelkõige koht, ruum, sfäär, millesse ta luulemina end projitseerib, kus kannatusi, ideaale, adressaate tunnetab.
Lahti pillatud reisikohver
Aime Hansen saavutab suurima veenvuse siis, kui räägib endast ja oma muljetest, loomata fiktiivseid tegelaskujusid ning pakkumata välja järeldusi.
Eesti piirid on nüüdseks olnud avatud juba pea paar aastakümmet, ent ometigi on sellest vaid paar-kolm aastat, kui eesti kirjandusmaastikul lahvatas reisikirjade buum. Mäletan tollal arutlust, et küllap ilmub aja jooksul ka teoseid, kus reisikogemus ei edastu pelgalt rännukirjelduse, vaid ilukirjandusliku konteksti ja ainesena. Aime Hanseni raamatuga „JaipurDelhi-Himaalaja: reisikohvrist leitud lood” on seesugune unistus teoks saanud. Kuigi raamat kajastab autori isiklikku reisikogemust, on valdavas osas tegu siiski ilukirjandusega, autori loodud tegelaste ja sündmustikuga. Seesugune idee – reisi kirjutamine novellideks – on iseenesest suurepärane, ehkki ei saa öelda, et see oleks eesti kirjanduses läbinisti uudne. Võib ju mõelda näiteks Uku Masingu „Rapanui vabastamisele”, mis sest, et Masingu reis oli vaid mõtteline.