Asko Künnapile istubki pigem mängulisus kui üheplaaniline sotsiaalkriitika või ideoloogiline programm.
Asko Künnapi teatraalselt ilusa ja kergelt hirmuunenäolise väljanägemisega raamat ilmus eelmise aasta hilissügisel. Raamatust on jõudnud kirjutada Mihkel Kaevats (Looming 2009, nr 2) ja Jan Kaus (Postimees 13. XII 2008) ning olen seda ka ise lühidalt käsitlenud Loomingu 2008. aasta luule ülevaates (Looming 2009, nr 3). Loomingus leidsin, et Künnapi mõttejoonis on selles kogus selgem kui varasemates, ehkki teinekord tundub ka, et tegu on kujundiehituseks  valitud (ajavaimuga sobiva) ideoloogiatoestikuga.