Kaua sai tänavu kirutud seda kahtlevat, kiratsevat kevadet; ei tahtnud ega tahtnud teine tulla. Ja kui ta siis lõpuks pärale jõudis, puhkes kõik, mis vähegi võis, kohemaid ja korraga, päris pööraselt õitsele.

Samal ajal kui Rotermanni kvartalis kõlasid orientaalsed rütmid, pöörlesid dervišid ja aeti välja kurje vaime, sai imestleda maailma noorimat köietantsijat ja teha tutvust iidse tiibeti tarkusega, rüütus Kirjanike Maja pidulikult kuuserohelisse ja apelsinikarva võrkloori ning vanalinnapäevade turumelu kohale kerkis esimest korda ekraan, mis andis igale juhuslikulegi möödujale aimu majas toimuvaist vabade vaimude vestlusist. Mõnes mõttes mõjuski see eriti hästi just vabas õhus, sest seekordne festival veenis ilmselt ka kõige vastupuiklevamat ametnikku Kirjanike Maja ventilatsioonisüsteemi kaasajastamise vajalikkuses.

Viie aastaga on „HeadRead” kasvanud selgepiiriliseks ja esinduslikuks kirjandusfestivaliks, mille külaliste nimekiri on muljetavaldav, sel aastal näiteks Tom Stoppard, Jennifer Johnston, Charles Stross, Sofi Oksanen, Paolo Nori, Rosa Liksom jmt, ja kus esile tõuseb ka eesti kirjandus kogu oma žanrikülluses. Parimail hetkil või vähemasti ideaalis mõjub ta hästi hooldatud bonsaina, kus ilu- ja aimekirjandus, armastus-, krimi-, ulme- ja ajalooromaanid on hästi tasakaalus, kus ülev poeesia sujuvalt põimub karmi kirgastava realismi, keeleavastuslike plahvatuste ja ulja ulakusega.

Vaheldusrikas programm pakkus midagi põnevat igale mõeldavale lugejatüübile, alates neist, kes veel vaid veerivad.

Vestlus Tiit Aleksejeviga

Olid üks neid, kes jõudis „HeadReadi” festivalil osa saada õige mitmetest üritustest ja kelle küsimused esinejatele publikule uusi huvitavaid rakursse avasid. Millised on su enda muljed tagantjärele?

Tiit Aleksejev: Igati kordaläinud üritus. Eriti meeldis see, et korraldajad hoidsid kohalike ja välismaiste autorite esinemised tasakaalus. Eestlased ajavad teinekord ebaviisakuse segi otsekohesuse või sirgjoonelisusega, aga kui kord otsustatakse viisakad olla, siis tehakse sageli üks kummardus ülearu. Eriti välismaalastega suheldes. Festivalil seda silma ei jäänud. See oli omaette logistiline ime, kuidas nii väike toimkond kõiki neid autoreid karjatada suutis. Ilmselt on nad head karjased, Krista Kaeraga eesotsas. Kirjanikud ei ole nagu jaapani turistid, et vead kriidiga joone asfaldile ja siis nad lähevad kõik ühes suunas. Aga kui nüüd joontest ja liinidest rääkida, siis „Head Read” viib Eestit vaikselt maailma kirjanduskaardile, ilma suurema kära ja trummilöömiseta. See ei ole üldsegi väike asi. Tundub, et selle festivali korraldamisega on nagu seletavate sõnaraamatute koostamisega. Prantsusmaal võib vastavas töögrupis olla viiskümmend filoloogi, meil on kolm. Ja kui lisaks neid neljakümmet seitset kusagilt võtta ei ole, mis me siis teeme? Hakkame nutma või? Asi tehakse ikkagi ära ja täiesti tasemel.

Elin Toona Gottschalk, Into Exile: a life story of war and peace. Lakeshore Press, 2013. 362 lk.

Elin Toona mälestusteraamat „Pagulusse”, senistest üks mahukaimaid, ilmus hiljuti ingliskeelsena USAs. Raamatute väljaandmine ei ole teisel pool ookeani kuigi lihtne, sest lugemine pole USAs enam kuigi pop ja kirjastused lõpetavad üksteise järel tegevuse. Rahvuskaaslane Aarne Vesilind võttis käsikirja siiski ette ja kirjastuse Lakeshore Press üllitisena teos ilmus.

Uus raamat tutvustab autori enese sõnade järgi maailmale Eestit ja eestlaste pagulasajalugu. Autori hea mälu ja oskus põnevalt jutustada kutsub lugema ja tõestab veenvalt, et kodumaalt lahkumine oli šokk, mis eluks ajaks on hinge jäänud ning jäädvustanud üksikasjaliselt kõik sellega seotud sündmused. Saksamaa põgenike laagri mälestustel põhineb 1969. aastal Lundis eestikeelsena ilmunud romaan „Lotukata”. See on tagasivaade lapsepõlvele, mis oli laagri tingimustes kõike muud kui roosiline. Raamat pälvis samal aastal Eesti Kultuurifondi Ennu-nimelise auhinna. Teos ilmus ümbertöötatuna ingliskeelse lugejaskonna tarvis pealkirjaga „Kohvimägede otsingul” („In search of coffee mountains”) kahes trükis nii Inglismaal kui USAs. 1992. aastal ilmus „Lotukatale” järg „Kolm valget tuvi”, mis kajastab juba elujärge Inglismaal.

13. juuni 1913 Tartumaa, Kavastu vald, Koosa küla – 27. november 2004 Stockholm

Üllatav üksjagu, aga tänaseks on möödunud juba terve sajand Arvo Mägi sünnist! Tulnud ilmale 13. juunil 1913 Tartumaal Kavastu vallas Koosa külas, õppinud Treffneri gümnaasiumis ja Tartu ülikoolis, jagas Arvo Mägi Eesti saatust valinuna maapagulase elu Rootsi Kuningriigis. Kodumaa saatus, selle vabanemine ja kiire areng läksid talle aga alati korda. Kuidas saakski teisiti, kui tegu on oma emakeeles kinni kirjanikuga, kelle teoste lugejaskond eesti hajalast avardus ajapikku režiimi lõdvenedes ja siis hoopis lakates kõigi kirjatundjateni vabal kodumaal.

Arvo Mägi oli kirjanik ja kultuuriinimene, kelle puhul on kohane jäämäe näide. Eks iga kirjanduse armastaja tea nimetada mõnda tema teost, kuid tema tegelikku rolli ei näita adekvaatselt ükski bibliograafia. Üks on looming raamatutes, teine see, mis jääb varjule. Kui „Karvikute kroonika”, „Uputus” ja valik novelle on selgelt esiplaanil, siis tagaplaanile jäävad koos Silvia Ojaga kirjutatud krimijutud, Kalju Lepikuga Rein Kaljumäe nime all kirjutatud pagulaskonna satiir „Tuuleveski” ja omatrükis tehtud Mait Kiusami vested. Lisaks 28 aasta jooksul kirjutatud umbes 2500 „Vastukarva” vestet, mida mäletavad peamiselt Rootsis ilmuva Eesti Päevalehe eakamad lugejad. Oma mahukasse loomingusse suhtus Mägi ise aga vägagi tagasihoidlikult, paremini kui miski muu tunnistavad seda tema enda sõnad tänukõnes, mille ta pidas kümme aastat tagasi viimaseks jäänud juubeli külalistele Stockholmi Eesti Majas: „Paberit on määritud palju – nii raamatuteks kui ajalehes ilmunud kirjutusteks. Raamatuid on vist tekkinud üle poolesaja. Neist vahest on mõni autori meelest püsivama väärtusega. Ise arvan, et „Karvikute kroonika” peaks ajahambale pisut vastu panema ja mõnikümmend novelli samuti.”