„Manifesta” kui monument mälestusele
IX „Manifesta” Genki endises Waterschei kaevanduses (Andre Dumontlaani 67-93) kuni 30. IX, kuraatorid Cuauhtémoc Medina, Dawn Ades ja Katerina Gregos.
Seekordse „Manifesta” üldpealkiri „Sügav modernsus” („The Deep of the Modern”) on sõnamänguline: ingliskeelse pealkirjaga peetakse korraga silmas modernsust nii nüüdisajana kui ka modernismi kultuuriepohhina, osutatakse mõlema aukartustäratavale ja haaramatule sügavusmõõtmele, kuid ka sellele, et sügavikus võivad peituda mõned ootamatud saladused, mille kuraator Cuauhtémoc Medina koos Dawn Adesi ja Katerina Gregose ning kunstnike abiga päevavalgele toovad.
Mida tähendab tegelikult modernsus? Modernismi südames on industrialiseerimine, tehnoloogia ja progress, kindlasti ka füüsiline töö. Subjektiivse entsüklopeediana vormistatud kataloogis annavad kuraatorid mõistetele seletusi nimelt oma näitusepraktika kontekstis ja pakuvad modernismi vasteks vaid ühe sõna „obsolete” – „vananenud, iganenud, käibelt kadunud”. Selline paradoks – iganenud tänapäevasus – viitab ka utoopiate purunemisele, olgu siis tehnitsistlike, ideoloogiliste või sotsiaalsete utoopiate mittekehtivusele.„Manifesta” kui ladestunud kapital
„Manifesta” puhul on rõhutatud kolme tunnust: uudsus, rändamine ühest paigast teise (ei ole seotud kindla paiga või paikkonnaga) ning Euroopa-kesksus (uut tüüpi Euroopa kunstibiennaal). Genki „Manifesta” eirab viimasena nimetatut: projekti ei ole haaratud ainult Euroopa kunstnikud, vaat et kolmandik on Ameerikast, Aasiast, Aafrikast. Seda üleastumist võib põhjendada Mehhiko taustaga (pea) kuraatori Guauhtémoc Medina minekuga n-ö kergema vastupanu teed: ta on eelistanud juba tuttavaid kunstnikke. Ega kõigil Euroopa maadel läinud nii hästi kui Eestil, et kuraator käis kohapeal ja leidis oma projekti sobivad teosed, kuigi olen kindel, et ka Euroopa baasil oleks saanud hea näituse, küll teistsuguse, aga mitte halvema. Valikuprintsiibil on ka teine selgitus ja pean tunnistama, et mulle meeldib see tunduvalt rohkem: Euroopa-väliste kunstnike ja projektide kaasahaaramine osutab praeguse maailma, eelkõige majanduse globaliseerumisele, tihedale läbipõimumisele nii tootmisprotsessi kui tööjõu ja -jaotuse mõttes, korporatiivsele majandusvormile. Selle mõtte illustratsiooniks, mingis mõttes isegi kogu biennaali üheks võtmeteoseks võib pidada Raqs Media Collective’i videoinstallatsiooni „Akumulatsiooni kapital” (2010).
„In graafika” : kvantiteet = kvaliteet
2012. aasta „In graafika” festival Pärnu Linnagaleriis, Pärnu Kunstnike Majas, keskraamatukogus, Port Arturi kaubanduskeskuses, Endla teatris, TÜ Pärnu kolledžis ja linnaruumis kuni 12. VIII . Kunstnikud Dirty American Printmakers (Xenia Fedorchenko, John Hancock, Curtis Jones, Tyler Krasowksi, Ryan O ‘Malley), Carolyn Sury, Pauļa Liepa, Peter Rosvik, A batross Editions, Peeter Allik, Jüri Arrak, Albert Gulk, Pavel Grebenjuk, Helena Keskküla, Jaan Klõšeiko, Aivar Kurvits, Tõnis Laanemaa, Leonhard Lapin, Raul Meel, Marko Mäetamm, Marko Nautras, Ig Noir, rühmitus Siht, Ville-Karel Viirelaid, Anna Kaisa Vita jt.
Graafikat on tihti kirjeldatud demokraatliku kunstiliigina, mis tänu reprodutseerimisele on võimalikult paljudele kättesaadav. Iga-aastane „In graafika” festival on alati löönud mahuga. Festivali peaesinejad on seekord Dirty American Printmakersi ühendusse kuuluvad graafikud. Nad ei jaga ühtset tehnikat ega stiili, vaid eesmärki: tõsta üldsuse teadlikkust graafika kui kunstiliigi osas ning viia kunst kõikjale, T-särkidest tänavani. Kunstnikud viisid läbi tekstiilile trükkimise workshop’i ning õhtupimeduses täitsid plakatid tühje ja tähelepanuta jäänud kohti linnaruumis. Graafikast on saanud teistele kunstiliikidele kommunikatiivne ning igati võrdväärne partner. Ryan O ‘Malley on vastandanud oma töödes mandala ja tootemi sümboolika, millest võib lugeda välja teemapüstitusi religiooniprobleemidest alateadvuse skeemideni. Üleminek tootemilt mandalasse, Carl Jungi järgi kõiksuse arhetüüpi, väljendab väärtuste ja tähenduste muutumist indiviidikeskseks. Curtis Jones jätkab sama rida ning materdab oma teostes religiooni kui domineerimisstrateegiat trükitud pildikestest komponeeritud kollaažides lausega „Ära talla mind jalge all / pöördu Jeesuse poole või põle põrgutules” („Don’t tread on me / Turn to Jesus or Burn In hell”).Installatsioonikunst valguses ja pimeduses
Jaakko Niemelä kureeritud näitus „Pimeduskiirus” ning Eha Komissarovi kureeritud näitus „Teised lood” Kumus kuni 30. IX. „Pimeduskiiruse” kunstnikud on Timo Toots ja Karel Koplimets, Kate Krolle ja Katrina Sauškina, Anna Hyrkkänen ja Paula Lehtonen; „Teiste lugude” kunstnikud” on Kristi Kongi, Jevgeni Zolotko, Ivar Veermäe, Liina Siib, Soome kunstnike grupp IC-98 Patrik (Söderlund ja Visa Suonpää), Kristiina Hansen ja Johannes Säre ning Neeme Külm koostöös Ülo Kriguli, Liisi Eesmaa, Anu Vahtra ja Kärt Ojaveega.
Kumu viiendal korrusel eksponeeritud Jaakko Niemelä kureeritud näituse „Pimeduskiirus” ning Eha Komissarovi koostatud projekti „Teised lood“ kooslust võib vaadelda installatsioonikunsti žanri väljundite ja piiride katsetusena. Siinkohal vajab märkimist, et sõnal „installatsioon” on kaasaja kunstimaailmas äärmiselt lai tähendusväli: seda võib kasutada markeerimaks iga teost, mis väljub pinnalisusest või mille puhul on pööratud tähelepanu üksikute osade ruumilisele paigutusele. Üldiselt on installatsiooni eripäraks selle ülesehitamine spetsiaalselt üheks näituseks, millest tulenevalt lisandub tihti ka teose kohaspetsiifiline mõõde – töö suhestub vähemal või suuremal määral seda ümbritseva ruumiga. Seda võib täheldada mitmete kõnealusel näitusel eksponeeritud teoste puhul, on loodud ka installatsioonikunstile omane keskkond, mis kõnetab vaataja meeli. Teosed on vaadeldavad kas mitmest küljest või nõuavad publikult sisenemist. Ilja Kabakov on installatsiooni vaatamist võrrelnud raamatu lugemisega, mille puhul inimene süveneb kogetusse sellise intensiivsusega, et muutub tema meeleolu, taju ja mõtlemisviis.
