Valgus mäluaukudes
Ära karda. 2007. Akvarell, tint, litopaber. Suren väheke. 2007. Akvarell, tint, litopaber. autori fotod
Kui nähtavad oleksid jooned pildil, kui seal ei oleks tühjust? Kui erksad oleksid mälestused unustamiseta? Vahemere viimase sopi uhtumine algas juba ürgmere tigudest, kes kaotasid mudases vees aeglaselt pehmeid tükke, mille asemele saviosakesed paigutusid ja paeks moondusid. Maakoore nihkumine kurrutas paekihid lumiseks mäestikuks ning avas need vihma ja põhjavee keemilistele intriigidele. Mille meri kasvatas, selle mage vesi õõnestas, kandis lubja tagasi merre ning jättis maha eriskummalise kujuga karstisambad. Need kaamelid, sfinksid ja elevandid istusid künkatippudel puntis oreliviledega ja jälgisid ümbritsevat ilma. Võib-olla olid nemad esimesed, kes nimetasid selle maanurga valgete mäetippude järgi Liibanoniks. Oru lõunaveerel seisvad Faitrouni ja Baskinta karstisambad olid ka Hanna Geara üleskasvamise tunnistajateks vastaskaldal Kayaati külas, mis asub Kesserwani kazaa’s Jabal Libnani ehk Valgemäe” muhafazat’is. Geara, mis tähendab kurja koera, sobis kiviloomade seltskonda, nagu ka Hanna eesti pruut, sündinud Rebane. Ent Liibanonis lähevad ka lihtsad asjad keeruliseks. Tegelikult kutsuti poissi prantsuspäraselt Jeaniks. Alles passiealisena sai ta teada, et ta on ametlikult Hanna. Tuli hirm, et kui tema dokumente kontrollitakse ja ta end harjumuspäraselt Jeaniks nimetab, arreteeritakse ta spioonikahtlustusega, mis tähendab protseduurilist ülekuulamist ja peksu. Seepärast tuli ennast ja sõpru uue nimega harjutada. Kuigi Hanna on aramea mehenimi ja Hanni naisenimi, on Hanna Euroopas naisenimi ja nii sai temast Itaalias dokumentide järgi sinjoora. Itaalia on õnneks salliv riik ja seesugused libastumised seal pahandusi kaela ei too.
Juubeliüllatus Leili Muugalt
Etüüd maalile „Orkester”. 1962.
Selle näituse kuraator on Leili Muuga. Näituse idee tekkis kevadel, mil kunstnik oma ateljees revisjoni tehes leidis hulgalisel etüüde-eskiise, mida ta polnud kuskil välja pannud, ka mitte isikunäitustel Adamson-Ericu muuseumis 2003. aastal ja Kastellaanimaja galeriis 2005. aastal.
Jalutuskäik galeriides
Raul Kelleri passiivne installatsioon „Katkestet”. Marge Paas
Meediakunsti läbipaistvus
Gottlieb Welté loominguloo lüngad täituvad pikkamööda
Gottlieb Welté. Autoportree. 1770. aastad. Pliiats. Frankfurt, Städeli muuseum.
Gottlieb Weltéle pühendatud näitus „Maarjamaa rokokoo” on mitmes suhtes tinglik. Kadrioru lossi kolmanda korruse näitusetubadesse paigutatud kunstiteosed, tarbeesemed, mööbli näited ja fotod markeerivad rokokoo- ja varaklassitsismi ajastu kunsti ja olustikku. Nendest piisab vaevu, et otsekui pimedusest kerkiks meie ette valgusvihku Gottlieb Welté isiku ja loomingu piirjooned. Kunstniku eluloos on mitmeid lünki. Seni ei ole näiteks leitud kunstniku sünni- ega surmaürikut. Welté surma kuupäev 17. XII 1792 on selgunud kirjast, mille Lohu mõisnik Otto Wilhelm von Krusenstern saatis Paldiski kreisikohtule, teatades tema teenistuses olnud joonistusmeistri surmast. Üsna rohkearvulises, kuigi fragmentaarses XIX sajandil ilmunud saksakeelses kirjanduses korduvad kunstniku eludaatumitena: sündinud Mainzis umbes aastal 1745, surnud Tallinna lähedal umbes aastal 1790 (teiste sõnadega – teadmata kadunud). Ka Welté sünnikoht ei ole kindel, kuigi vanemad leksikonid (Nagler, Gwinner, Seubert, Thieme-Becker jt) nimetavad, et ta sündis Mainzis, ei leidu sealses linnaarhiivis selle kohta ühtki dokumenti. Põltsamaa 1782. aasta hingeloenduse järgi oli Welté 33aastane ja pärit Mainzist. See üksainus ürik ei veena siiski ajaloolises tões.