Olulisi järelmärkusi ühele animatsiooni varjunud usundimõistuloole
Kui lugesin Peeter Piiri arvustust Shane Ackeri nukufilmi „9” kohta (25. IX Sirbis), polnud animatsiooni ennast muidugi veel näinud. Seetõttu mõjus tema küberpunklik ning lapsesilmset maailmakaemust rõhutav arvustus täitsa asjaliku ja omal moel ka ammendava ülevaatena. Et aga seda laadi „räpane” esteetika (olin vist näinud treilerit või reklaampilte) on mind ikka võlunud, leidsin oma võimatust graafikust paar laupäevast tundi ning käisin kinos. Ei, ma ei väida, et Piiri oma vaatluses või analüüsis oleks millegi vastu eksinud või valetanud, ent siiski jäi põhiline tos filmis mu jaoks kuskile mujale. Võib-olla rõhutab seda ka märge postril: alla kaheteistkümnestele mittesoovitav.
Rüütel lennukis
Mängufilm „Punane Parun” („Der rote Baron”, Saksamaa-Suurbritannia 2008, 129 min), režissöör Nikolai Müllerschön. Osades Matthias Schweighöfer, Joseph Fiennes, Til Schweiger, Lena Headey jt.
Manfred von Richthofeni nimi ütleb tänapäeval midagi (sõja)ajaloolastele, lennundusfännidele, mälumänguritele, kuid Esimese maailmasõja ajal ja pikalt pärast sedagi oli ta tõeline äss, kuulsaim hävituslendur Saksamaal ja ehk mujalgi Euroopas. Eelmise sajandi algus oli lennunduse lapsepõlv. Lendurid olid midagi erilist, kõrgem klass, inimkonna iidse unistuse „linnuna lennata” sümboolsed realiseerijad. XX sajandi alguses olid suurtel rahvaüritustel esinenud „kunstlendurid” tõelised popstaarid. Maailmasõja alguses suhtusid suured väejuhid lennundusse kerge põlgusega, sest need ülbed klounid oma veidrate lendavate moosiriiulitega ei mahtunud kuidagi väljakujunenud sõjandusteooriatesse. Tõsi, läänerindel hakati pea kohe sõja algusest kasutama lennukeid luurelendudeks.
Sisikondlik Trier
Trieri film olevat vistseraalne ehk algemotsioone käivitav, intellektuaalsust välistav, sisikondlik.
Mängufilm „Antikristus” („Antichrist”, Taani-Prantsusmaa-Saksamaa-Itaalia-Poola 2009, 109 min), režissöör ja stsenarist Lars von Trier, operaator Anthony Dod Mantle, montaaž Andres Refn, produtsent Meta Louis Foldager. Osades Willem Dafoe, Charlotte Gainsbourg jt. Tootja Zentropa Entertainments, levitaja Estinfilm OÜ, linastub kinos Artis.
Netikommentaatorite reaktsioonid filmi- ja kujutavale kunstile on imekspandavad. Kui teos häirib ja ületab konventsionaalse taluvuse piiri, siis väidab raevukas kirjutaja, et autor on teinud kunstiteose, kuna tal on midagi „viga”. Selle taga on arusaam, et kunstiteos seisab autori elu- ja psühholoogilisest kogemusest lahus.
Laupäeval hakkab „Püha Tõnu kiusamine”
Homme esilinastub Tallinnas uhiuue Solarise keskuse kinos Artis režissöör Veiko Õunpuu teine täispikk mängufilm „Püha Tõnu kiusamine”.
Tegin seda pattu, et sain küüned DVD-le taha ja vaatasin „Püha Tõnu kiusamist” sülearvuti ahtakeselt ekraanilt, mis pole muidugi lai kinolina. Kui lühidalt filmi iseloomustada, siis ütleksin, et see on tragifarsi laadis sümbolistlik grotesk. Veiko Õunpuu, kas olete selle määratlusega nõus?
Ma olen seda ise ka enam-vähem niimoodi arvanud. No mitte just täpselt nende sõnadega, aga põhimõtteliselt.
Film algab päris ilusti: peategelane kannab oma isa matustel puusärgi rongkäigu ees risti, leiab soises metsas maharaiutud käsivarsi. Teda raputatakse ja Tõnu nagu ärkab millessegi. Kas inimene peab tingimata ärkama, oma hingenatukese päästmise pärast pabistama?
No võiks.
Aga ei pruugi. (Naer, tuppa kantakse koos kohviga ka värviline liblikas, kes hakkab päikese käes lendlema.) See liblikas peaks kindlasti mingi enne olema. Nojah, oleneb jälle, millistest inimestest juttu teha.
Minu arust ideaalis võiks pabistada. Iga inimene võiks olla teadlik eetilistest küsimustest, vajadusest neid küsimusi esitada ja vajadusest nendele küsimustele vastus leida. Aga ma ei oska sellist kohustust otseselt kõigile panna.