Lapsik koletis ja püha lihtsameelsus
„Koletis” („Der Unhold/ The Ogre”, SaksamaaPrantsusmaa-Suurbritannia 1996, 112 minutit). Režissöör Volker Schlöndorff, stsenaristid Jean-Claude Carrière ja Volker Schlöndorff Michael Tournier’ romaani „Le Roi des Aulnes” (”Haldjakuningas”) järgi, operaator Bruno de Keyzer, helilooja Michael Nyman. Osades John Malkovich, Gottfried John, Heino Ferch, Marianne Sägebrecht, Agnès Soral, Armin Mueller-Stahl, Volker Spengler jt. Film on pühendatud prantsuse kineasti Louis Malle’i mälestusele. Levitab Galileo Medien AG .
Volker Schlöndorff on paljude jaoks esmajoones menufilmi „Plekktrumm” režissöör. Ta on veel palju häid filme teinud, aga natsiSaksamaa ja Teise maailmasõja temaatika juurde pöördus ta esimest korda pärast „Plekktrummi” tagasi just „Koletisega”.
Kleepuv-mesine muinasjutt unistavatele naistele
Pastelsetes pooltoonides pehme ja püdel, muigama ajavad naljad, turvaliselt koduperenaiselik, sordiini all kirg, viks ja viisakas seks.
Mängufilm „Vicky Cristina Barcelona” (Hispaania-USA 2008, 96 min), režissöör ja stsenarist Woody Allen. Osades Rebecca Hall, Scarlett Johansson, Penelope Cruz, Javier Bardem. Linastub kinos Sõprus ja Tartu Cinamonis.
Woody Alleni romantiline komöödia „Vicky Cristina Barcelona” on kleepuv-mesine muinasjutt naistele, kes tahavad unistada, aga mitte liiga palju. Ma ei usu, et see film meesvaatajale mingi suurema elamuse pakuks, või kui pakubki, siis niipalju, et naisosaliste kolmikut on hea vaadata: ilusad eevatütred, vilksamisi väike seksistseen ... Paljast ihu on filmis siiski vähevõitu, arvestades seda, et tegemist on kiimleva seksinelikuga, osa kirgi jääb fantaasiasse, osa teostub ka lihaliselt. Suurem rõhk on pigem siiski armastuse otsinguil, unistamisel, sinilinnu püüdmisel – kõigel hingelisel, romantilisel ja hapral, millest naised näevad märgi unenägusid ja millest mõeldes keskmise härra peas tekib soov kabuhirmus põgeneda, enne kui hilja. Kinosaalist väljudes oli mul esimeseks mõtteks, et kas sellel seansil mõni mees üldse oli. Vist mitte, vähemalt järele mõeldes ei näinud ma ühtegi. Fenomenaalne! Ma polegi kunagi kinos sattunud vaatama nii puhast naistekat kui Woody Alleni „Vicky Cristina Barcelona”. Selliseid moosifilme tuleb vaadata üksi kodus salaja ja teha nägu, et pole kuulnud ega näinud. Kindlasti on nendel filmidel oma publik, kes neid jumaldab, ning väike muinasjutt argipäevas on nagu kevadine lill, mis õienupu lume alt välja pistab, seega ilus ja lootustandev.
Keskpõrandale kokku
59. „Berlinale” on jõudnud poole peale.
Alustaks seekord kodumaistest asjadest ja ligematest naabritest. „Berlinalel” on saanud tavaks, et alguspäevil esitletakse filmimaailma aastaraamatut „International Film Guide”. Igaühele, kes tahab gasuguste riikide filmindusmerest lusikaga maitset proovida, on IFG asendamatu käsiraamat, kui detailitäpne ja igapidi pädev, on mõnel juhul ikka vaieldav.