Täna 73 aastat tagasi tulistati Soome lahe kohal alla reisilennuk Kaleva.

Dokumentaalfilm „Kaleva müsteerium” (Polarfilm ja Estinfilm 2012, 55 min), režissöör Sigrid Reede, stsenaristid Ants Vist, Toivo Kallas ja Sigrid Reede, operaatorid Elena Lotman, Meelis Veeremets, Ago Ruus, Rein Kasak ja Arvo Vilu, produtsendid Ants Vist ja Mati Sepping. ETVs 27. IV 2013.

Laupäeval seitsekümmend kolm aastat tagasi, 15. juunil 1940 ilmus ajalehtedes lühike uudis „Soome reisilennuk hukkus lennul Tallinnast Helsingi. Helsingi, 14.6”. „Soome reisilennuk „Kaleva” kukkus täna alla lennul Tallinnast Helsingi. Seejuures sai 10 isikut surma”. Päevaleht avaldas uudise teisel, Postimees esimesel leheküljel. Päevalehe esilehekülg oli reklaamide päralt.

Pühapäevastes, 16. juuni ajalehtedes täpsustati hukkunute arv, mis oli üheksa, ja avaldati nende nimed: „Soome „Kaleva” – lennukil hukkunud. Hukkunute hulgas polnud eestlasi. Nagu nüüd selgunud, hukkusid Soome lahel Soome, „Kaleva” lennukiga järgmised reisijad: Maria Luts, sünnilt soomlane, kes oli abielus eestlasega, Saksa ärimehed Coellen ja Offermann, prantslased Frèderic Marty ja Paul Longuet, ametilt diplomaatilised kullerid, ameeriklane Henry Antheil, samuti ametilt diplomaatiline kuller, ja rootslane Max Hettinger. Lennukit juhtis Aero liinilendaja kapten B. von Willebrand, kuna raadiotelegrafistina oli kaasas reservleitnant Tauno Launis.”

15. juuni lehelugejad said teada, et Prantsuse väed on Pariisi maha jätnud ja sakslased linna hõivanud. Tuletati meelde, et Prantsusmaa pealinn langes neljandat korda (varem 1814, 1815 ja 1871). Uudiseid oli ka äsja sõtta sekkunud Itaalia vaenutegevusest. Kodumaa uudised olid alanud Balti nädalast ja Pauluse kiriku valmimisest Rakveres. Järgmisel päeval võis lugeda, et Nõukogude Liidu armee läks üle Leedu piiri ja kindral Raštikis saab Leedu peaministriks. Esmaspäeval, 17. juunil teatati, et Nõukogude Liidu ja Leedu konflikt on lahenenud, uus valitsus moodustamisel, aga ka seda, et lisalepe Nõukogude Liidu vägede paigutamise asjus Eestisse on sõlmitud ja kujundatakse uus valitsus. Balti nädal oli lõppenud. Postimehes avaldati Oskar Lutsu järjejuttu „Vilnos Maailmasõja päevil”.

Alati peaks osa tänasest päevast kulutama eilse mälus kinnistamisele.

Lootusetu ettevõtmine.

Christa Wolf

Olen hakanud tähele panema, et vananedes muutuvad inimesed üha tundelisemaks, küllap ka mina. See asjaolu meenus, kui vaatasin siinse lookese tarvis täna üle kaks filmi. Mõlemas räägib vana naine 1941. aasta küüditamisest. Et täpne olla – oleme reedel, 9. septembril 1988. aastal Liivimaal Kuolka külas ja kuulame liivlanna Irma Fridrihsone lugu. Päev on eriline, oleme ühekorraga kauges küüditamisaastas ja meie ümber tupruvas laulva revolutsiooni turbulentsis. Meie liivi keele konsultant Mati Hint on silmanähtavalt närvis – kas ta jõuab Tallinnasse lauluväljakule „Eestimaa laulule” kõnet pidama ...

Aga täna 72 aastat tagasi 14. juunil 1941 on logistiliselt „suurejooneline” küüditamisaktsioon Eestis ja Lätis jõudnud ka Kuolka liivlasest kaluri Aleks Fridrihsoni ja tema naise ning väikese Joonini. „Ema lamas voodis ja küsis, kas tuled tagasi? Jah, ütlesin, tulen, oota vaid, tulen tagasi. Mõtlesin nii: antagu mulle kas või viiskümmend aastat vangistust, ainult ma tahan ükskord veel näha oma isamaad.”

Irma-tädi on ilus inimene, nii vaimult kui hingejõult, ja kordagi ei taju me etteheiteid või kibestumist. Ta räägib kui poeet, kurgus miskipärast kipitab: „Ma põgenesin Siberist varsti ära ja sõitsin siia. Aga siin polnud ühtegi inimest, kes mind ootaks. Ainult see maa ja see meri. Ei kedagi ootamas.”